Ülevus
Ülevus on õhtumaise esteetika mõiste, mis märgib mõõtmatu ja kirjeldamatu objekti tekitatud tundmust.
Mõiste varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ülevuse mõiste päritolu viiakse tagasi kas 1. sajandisse või 3. sajandisse, mil kirjutati kreekakeelne epistolaarne traktaat "Περὶ ὕψους" (Peri hypsous, "Ülevast"). Traktaadi autoriks on peetud Kassios Longinost, mõnikord ka Dionysiost Halikarnassosest, kuid tegelik autor on seni teadmata; 10. sajandi käsikirja järgi nimetatakse teda kokkuleppeliselt Longinoseks.
Longinose järgi on ülevus kirjanduses see, mis ülendab meelt, viib ekstaasi ja tekitab kuulajas tunde, nagu oleks ta ise loonud selle, mida kuulis. Ülevusel on viis allikat: suured mõtted, tugevad tunded, täpsed kõnekujundid, õilis keel ja väärikas sõnajärg.[1] Longinos toob üleva stiili retooriliste võtete kohta näiteid Homeroselt, Demostheneselt, Sappholt, Euripideselt, Sophokleselt, Herodotoselt, Xenophonilt, Anakreonilt, Platonilt ja isegi Vanast Testamendist.
Longinose traktaat leiti 16. sajandil ja sai laiemalt tuntuks tänu Nicolas Boileau-Despréaux’ 1674 ilmunud prantsuskeelsele tõlkele "Le Traité du sublime". 1756 ilmus Edmund Burke’i "Uurimus ilu ja ülevuse kujutelmade päritolust" (A Philosophical Inquiry into the Origin of Our Ideas of the Sublime and Beautiful), kus ülevust määratletakse valu, ohu ja hirmu kaudu. Burke’i järgi on ülev kõik see, mis mõjub kohutavalt (whatever is in any sort terrible) või kuulub kohutavate objektide juurde. Tegemist on kõige tugevama emotsiooniga, mida inimene on võimeline tundma.[2] Nii vastandab Burke esimesena ülevust ja ilu, sest tema arvates on valu kujutelmad (ideas of pain) palju võimsamad kui ilu kujutelmad.
Immanuel Kant[muuda | muuda lähteteksti]
1790 avaldas Immanuel Kant "Otsustusvõime kriitika" (Kritik der Urteilskraft), kus samuti võrreldakse ülevust ja ilu. Mõlemad lähtuvad refleksiooniotsusest, mis on ainuline ega puuduta objekti tunnetamist, vaid ainult mõnutunnet (Gefühl der Lust). Ometi seisneb ilu objekti piiratud vormis, ülev võib aga olla ka vormitu objekt, kui ta kujutab piiramatust (Unbegrenztheit), millele lisandub terviku kujutelm. Seega on ilu seotud kvaliteedi ja ülevus kvantiteediga. Iluga käib kaasas elu jätkumise tunne, ülevus aga tõkestab korraks elujõu, vallandades ta seejärel endisest võimsamana. Nii saab ülevat objekti nautida üksnes kaudselt, mõistuseidee vahendusel. Ülevuse nautimisega käib alati kaasas imetlus või aukartus (Bewunderung oder Achtung), mistõttu seda võib Kanti arvates nimetada negatiivseks mõnuks.[3]
Kõige tähtsam ja sisemisem erinevus ülevuse ja ilu vahel seisneb selles, et looduslikul ilul (Naturschönheit) on otstarbekohane vorm ja ta muutub iseenesest naudingu objektiks, ülevus aga toimib otsustusvõime vastaselt, ei allu kujutamisele ja näib kujutlusvõimele liiga tegevat. "Tõeliselt ülevat ei saa mahutada ühtegi meelelisse vormi, vaid see puudutab ainult mõistuse ideid (Ideen der Vernunft): ja kuigi neile sobivat kujutamisviisi olemas ei ole, võib just see sobimatus, mida saab meeleliselt kujutada, nad elama panna ja vaimusilma kutsuda."[3] Sellepärast ei saa mässavat ookeani veel ülevaks nimetada, sest ta on ainult kohutav. Ookean muutub ülevaks alles siis, kui vaim meelelisest lahti laseb.
Kant eristab ülevat suurust kõigist looduslikest suurustest. Ülev on ainult see, mis on absoluutselt suur (absolute, non comparative magnum). Sellist suurust ei saa võrrelda mitte millegagi peale tema enese. Järelikult ei saagi seda otsida loodusest, vaid ainult meie ideedest. Siis on ülev see, millega võrreldes kõik muu on väike. Teleskoop ja mikroskoop näitavad, et looduses pole ühtegi suurust, millest ei saaks olla veel suuremat või veel väiksemat. Sellepärast ei saa ühtegi looduslikku objekti nimetada iseenesest ülevaks, vaid ülev on inimese vaimuseisund (Geistesstimmung), mille kutsub esile refleksiivse otsusega seotud kujutlus. Niisiis ületab ülev kõik meelelised mõõtmed.[4]
Jean-François Lyotard[muuda | muuda lähteteksti]
1980. aastatel hakkab Jean-François Lyotard seostama ülevuse mõistega modernset ja postmodernset esteetikat. Kanti järgi on ülevus kaksipidine tunne, sest ta sisaldab samaaegselt valu ja mõnu. Mõnu tulenebki siin valust, sest kujutlusvõime ei suuda esitada mõistele vastavat objekti, nagu ta esitatab ilu puhul. Sellised mõisted on näiteks "maailm" (olemasolev tervikuna), "lihtsus" (see, mida ei saa koost lahti võtta), "lõpmatus" (lõputu suurus ja vägevus). Niisuguseid ideid võib nimetada kujutamatuteks või esitamatuteks (imprésentables).
Lyotard’i arvates püüab modernne kunst esitada tõsiasja, et esitamatu on olemas.[5] Nii püüab maalikunst nähtavaks teha tõsiasja, et on olemas miski, millest saab küll mõelda, aga mida ei saa näha ega näidata. Näiteks Barnett Newmani maalidel on Lyotard’i arvates tegemist sündmuse pildilise esitamisega: "Väljendamatu ei seisne mitte teispoolsuses, mitte teises maailmas ega teises ajas, vaid selles: et juhtub (miski). Pildi määratluse järgi on määratlematu, see juhtub (le Il arrive) just värv ja maal ise. Juhtumusena, sündmusena ei saa värvi ega maali väljendada, ja just seda tahabki Newman avaldada."[6]
Lyotard kritiseerib Kanti, sest Burke’i ülevuse-teooriat edasi arendades on Kant selle ilma jätnud kõige põhilisemast: Burke nimelt näitab, et ülevust kannustab ähvardus, et midagi enam ei juhtugi (le sublime est suscité par la menace que plus rien n’arrive).[7] Modernne ja postmodernne esteetika on Lyotard’i arvates mõlemad ülevusega seotud, kuid nad on seda erineval viisil. Modernses kunstis võib kujutamatut edasi anda ainult puuduva sisuna, sellal kui vorm pakub endiselt lohutust ja naudingut. Sellepärast nimetab Lyotard modernset ülevust nostalgiliseks. Seevastu postmodernne ülevus annab kujutamatut edasi kujutamise enese kaudu, et tugevdada muljet millestki, mida ei saagi esitada. Nii on postmodernne kunstnik või kirjanik filosoofi positsioonis, sest tema teost ei valitse etteantud reeglid. Postmodernism ei ole seega mitte modernismi tagajärg, vaid vastupidi, temast saab modernismi võimalikkuse tingimus.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Longinus, On the Sublime. Greek and English. Translated by W. H. Fyfe, revised by Donald Russell. Harvard University Press, 1995, lk 178-183.
- ↑ Edmund Burke, A Philosophical Inquiry into the Origin of Our Ideas of the Sublime and Beautiful. Oxford University Press, 1990, lk 36.
- ↑ 3,0 3,1 Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft, § 23.
- ↑ Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft, § 25.
- ↑ Jean- François Lyotard, Answering the Question: What Is Postmodernism?. In: The Postmodern Condition. Minneapolis: University of Minnesota Press, 1984, lk 78.
- ↑ Jean- François Lyotard, L’Inhumain: causeries sur le temps. Paris: Galilée,1993, lk 104-105.
- ↑ Jean- François Lyotard, L’Inhumain: causeries sur le temps. Paris: Galilée,1993, lk 110.
- ↑ The Lyotard Dictionary, ed. by Stuart Sim. Edinburgh University Press, 2011, lk 190.