Ogapõskne vähk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ogapõskne vähk
Orconectes limosus - Kamberkrebs.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond Vähilaadsed Crustacea
Klass Kõrgemad vähid Malacostraca
Selts Kümnejalalised Decapoda
Sugukond Idajõevähklased Cambaridae
Perekond Orconectes
Liik O. limosus
Binaarne nimetus
Orconectes limosus
(Rafinesque, 1817)

Ogapõskne vähk (Orconectes limosus) on väike koorikloom, kes kuulub kümnejalaliste seltsi ja idajõevähklaste (Cambaridae) sugukonda. Ogapõsksed vähid on omnivoorid. Mitmekesine toidu tarbimine sõltub energiavajadusest ja toidu kättesaadavusest.

Ogapõskseid vähke ohustab veekogude reostus, elupaikade häving ja konkurents teiste liikidega. Samas taluvad nad väga erinevat vee kvaliteeti ja madalaid temperatuur. Ogapõskne vähk on esimesi võõrliike, kes toodi Põhja-Ameerikast Euroopasse 1890. aastatel. Tänaseks on ogapõskne vähk levinud ka Eestisse. 2017. aasta oktoobris katsepüügi käigus leiti Pärnu jõe suudmelt mitmeid isendeid.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Ogapõsksed vähid on väikesekasvulised (enamasti 11 cm pikkused). Neile on iseloomulikud okkalised põsed, teravate otstega oranžid sõrad ja vöödiline tagakeha. Keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist. Pea- ja rinnalülid on ühinenud pearindmikuks, mida katab ühine seljakilp. Lüliline tagakeha ehk lakk on painduv ja lõpeb sabauimega. Isaseid ja emaseid vähke saab eristada sugujalgade järgi. Isastel sugujalad asuvad looma kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal. Emastel sugujalgu pole. Isastel on sõrad suuremad, emastel lakk pikem, lamedam ja laiem. Sageli on nad oma elupaiga settedžsetete tõttu määrdunud tumedaks. Kui elukoht asub liivasel põhjal, siis on ogapõskse vähi värvus heledam. Samas võib olla värvus ka pärilik või mõjutab seda toitumine.[2]

Leviala[muuda | muuda lähteteksti]

Ogapõskse vähi algne leviala on Põhja-Ameerika idaranniku USA osariikides ja Kanadas. Nad on esimesi vähi võõrliike, keda viidi Põhja- Ameerikast Euroopasse 1890.aastatel, et korvata vähikatku poolt laastatud vähivarusid Saksamaal. Tänaseks on levinud ogapõsksed vähid Inglismaal, Valgevenes, Kesk- ja Ida-Euroopas, samuti Lätis, Leedus ja Eestis. Eestis avastati 2017. a oktoobris katsepüügi käigus 10 isendit Pärnu jõe suudmelt.[2][3]

Sallivus vee suhtes[muuda | muuda lähteteksti]

Ogapõsksed vähid on väga leplikud oma elukeskkonna tingimuste suhtes ja neid võib leida väga erineva kvaliteetidiga veest. Vee kvaliteet Nottinghami linna piirkonna veekogudes on veeselgrootute jaoks väga hea, seal elab 28 perekonda ja 38 liiki alates 1999. astast.[3][viide?] Veekogud on rohketoitelised just suvekuudel. Ogapõskne vähk ei ole populaarne toidulaual, sest rahvas märkas, et ta võib elada rohketoitelistes või saastunud vetes. Austrias on märgatud ogapõskseid vähe tegutsemas õlistes ja mudastes veekogudes milles oli rohkelt veeloomastiku jäänuseid. See näitas, et ogapõsksed vähid võivad tegutseda saastunud veekogudes.

Ogapõsksed vähid võivad taluda väga kuivasid tingimusi mitmeid nädalaid ja on võimelised liikuma maapinnal isegi talvel. Madal temperatuur ei takista nende aktiivsust ka paaritumisel.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui püünis või kivi vähi kohalt üles tõsta, siis tavaliselt on ta end selle külge kinnitanud või lihtsalt liiguvad väga kiiresti põhjasetete või järgmise kivi alla. See tähendab, et nad on aktiivsed päevasel ajal. Vähkide päevast aktiivsust on uuritud nende jälgimisega. Ei ole teada, kas ogapõsksed vähid on aktiivsed öösel, kuigi eeldatakse, et on, sest teised vähi populatsioonid tegutsevad ka öösel.

Vähkide individuaalsel vaatlemisel tõstetakse nad veest üles, mille peale tõmbuvad nad kägarasse ja panevad sõrad risti. Arvatakse, et see on agressiivne hoiak, kuid tegelikult mitte.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Ogapõsksete vähkide paaritumise aeg on sügisel kui veetemperatuur on nende jaoks piisavalt soe (üldjuhul 10 kraadi). Selline pulmaaeg kestab kokku umbes kolm nädalat, kuid see oleneb paaritumise ajast ja vee temperatuurist. Marjade arv on väga varieeruv, enamasti sõltub see emasvähi suurusest ja vanusest. Esimest korda munevatel vähkidel on mari peenem ja koguseliselt väiksem kui vanematel vähkidel. Tavaliselt jääb marjaterade arv vahemikku 150-350. Marjaterad kinnituvad lima abil saba alapoolel paiknevatele jalakestele kuni küpsemiseni. Vastsed kooruvad olenevalt vee temperatuurist juuni lõpul või juuli algul. Pärast poegade lahkumist hakkab emasvähk rohkelt toitu otsima. Piisava toidu olemasolul võib emasvähk taas pulmi pidada samal sügisel. Vastasel korral jääb üks aasta sigimises vahele.[2]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Üldjoontes on ogapõsksed vähid omnivoorsed loomad. Mitmekesine toidutarbimine võib sõltuda toidu kättesaadavusest või vähi energiavajadusest. Vähkide seedetrakti sisu jaguneb nelja ossa: loomne, taimne ja detriitne toit, ning muu, mis sisaldab abiootilisi komponente.[4]

Esimese eluetapi eel otsitakse rohkem loomset toitu: vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Pärast kestamist saavad noortest vähkidest taas põhiliselt taimtoidulised: kuni suve lõpuni söövad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, rohevetikaid, seenehüüfe ja vähesel määral ka väikseid loomi. Põhiline toit on neil taimset päritolu, sellele järgneb detriit ja loomne toit. Taimsest toidust eelistab ogapõskne vähk värskelt tärkavat või peenelt harunenud taimi.[4] Eksperimentaalsetes tingimustes kasvavad ogapõsksed vähid, kes toituvad vaid väikestest veeloomadest, kiiremini ja on toiduotsingul aktiivsemad, kui need, kes toituvad vaid detriitsest toidust.[4]

Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Nii nagu teisigi vähke, ohustab ka ogapõskset vähki reostus, vähikatk, elupaikade häving ning võõrliikide sissetung. Kõige enam mõjutab neid suurte settekogustega ning huumus- ja parkainerikas veereostus. Lisaks hävivad ogapõsksed vähid võõrliikide sissetoomise ning laia leviku tõttu. Tänapäeval on järjest enam hakatud tähelepanu pöörama vähipopulatsioonide taastamisele ning tegeletakse ka vähikasvatusega.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Adams, S., Schuster, G.A. & Taylor, C.A. 2010. Orconectes limosus. The IUCN Red List of Threatened Species 2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel790_787.html
  3. 3,0 3,1 "Spiny-cheek crayfish". Vaadatud 10.10.18.
  4. 4,0 4,1 4,2 https://www.degruyter.com/downloadpdf/j/biol.2014.9.issue-1/s11535-013-018 9-y/s11535-013-0189-y.pdf