Vesilestad
| Vesilestad | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Athropoda |
| Klass |
Ämblikulaadsed Arachnida |
| Alamklass |
Lestalised Acari |
| Ülemselts |
Pärislestalised Acariformes |
| Selts |
Imilestalised Trombidiformes |
| Alamselts |
Prostigmata |
| (järguta) |
Vesilestad Hydrachnidia |
| Sünonüümid | |
| |
Vesilestad (Hydrachnidia ehk Hydrachnellae) on ämblikulaadsete klassi imilestaliste seltsi alamseltsi Prostigmata kuuluv lestade rühm.[1]
Vesilestad on jaotatud enam kui viiekümnesse sugukonda. Maailmas leidub 2008. aasta andmetel üle 6000,[2] Eestis üle 100 liigi. Veel "Loomade elu" eristab 3 ülemsugukonda, 9 või 20 sugukonda ja enam kui 2000 liiki[3], mis tähendab, et viimastel aastakümnetel on avastatud väga palju uusi liike. Eeldatavasti jätkub see suundumus lähitulevikuski.
Teine alamseltsi Prostigmata kuuluv lestade rühm on merilestad (Halacarae[3] ehk Halacaridae)[4].
Vesilestade alla kuuluvad ülemsugukonnad Arrenuroidea, Eylaoidea, Hydrachnoidea, Hygrobatoidea, Hydrovolzioidea, Hydryphantoidea, Lebertioidea ja Stygothrombidioidea.[viide?]
Kõige arvukamad ja liigiliselt koostiselt mitmekesisemad on vesilestad tiikide ja järvede veealuses taimestikus. Vaesem on jõgede, ojade ja ajutiste veekogude loomastik. Kuid vesilesti on leitud ka merest, maa-alustest vetest ja kuumaveeallikatest.[3]
Kõik nad pärinevad maismaal elanud eellastest. [viide?]
Liigirikkaid perekondi Eestis: Arrenurus, Hygrobates, Lebertia, Piona. Suur, silmapaistev ja tavaline liik on pehme kehaga Limnochares aquatica.[5]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]
Vesilestal on kaheksa jalga nagu kõigil ämblikulaadsetel ja mõnikord näevad nad isegi välja nagu vees tiirutavad ülesöönud ämblikud.[6] Suur ümmargune keha koosneb kõhust ja pearindmikust. Segmente pole ja keha tundub jagamatuna. Vesilestadel on kaks silmapaari, mis asuvad sageli nii lähestikku, et tundub olevat ainult üks paar.[7] Keha katted on nahkjad, tihedad ning sageli kaetud ogadega, võrkja struktuuriga või mitmesuguse suuruse ja kujuga naastudega[3]. Nad on väikesed, täiskasvanud isend kasvab tavaliselt 1–2 mm pikkuseks, kuid paljud liigid on hoopis suuremad: 3–5 mm ja isegi 8 mm pikkused, vesilestade hulka kuuluvad kogu imilestaliste seltsi suurimad liigid[3].
Vesilestad on erksate värvidega: erepunased, oranžid, kollased, pruunid, rohelised, sinakad, mõnikord ka kirjud[3]. Tänu erksale värvile on neid kerge märgata veetaimedel ning vees.[8] Erk värv sümboliseerib loomariigis tihti midagi ebameeldivat, vesilestadel halba maitset. Neid võivad süüa veeputukad, koorikloomad, väikesed kalad ja hüdrad.
Neil on neli paari jalgu, mida katavad ujukarvad, tänu millele on nad head ujujad[3]. Veetaimedel elavad vesilestad ei uju, vaid jooksevad[6]. Puusad on suured ja kehaga kokku kasvanud koksaalkilpide abil[3].
Suised on kokku kasvanud peaks. Lõugtundlate viimane lüli on moondunud küüniseks. Lõugkobijate küünisjas jätk moodustab mõnikord koos viimase lüliga haardesõra taolise moodustise. Suiste lühedal asetsevad hästi arenenud harunenud trahheede hingeavad.[3]
Sugukoonus on kaetud sugupoolmetega ning on emasel moondunud munetiks ja isasel spermatofoori eritavaks elundiks. Sugunäsade arv varieerub.[3]
Elutsükkel
[muuda | muuda lähteteksti]Vesilestadel on mitmesuguseid paaritumisviise. Mõnel liigil võib isane kanda limajat spermatofoori oma kolmanda jalapaariga, mõnel tõmbab emase substraadile kinnitatud spermatofoori juurde.[3]
Vesilestad munevad veealustele esemetele, eriti taimede veealustele osadele. Emase viljakus võib ulatuda mõnesaja munani. Munad on ümbritsetud tursuva sekreediga, mõnel liigil sulavad tuhanded munakogumikud kokku ühtseks limaseks kihiks.[3]
Eelvastse staadium läbitakse munas. Vastsed on peamiselt veeputukate parasiidid. Mõned liigid otsivad putukaid ujudes, mõned tõusevad veepinnale ja varitsevad putukaid seal. Peremeesputukad on mitmekesised: mardikad, lutikad, kiilivastsed, kevikud, ühepäevikud, ehmestiivalised ja kahetiivalised. Rühma Unionicola liigid parasiteerivad mitte ainult vastsetena, vaid ka kõigis järgnevates elustaadiumides karpide mantliõõntes ja lõpustel. Vastsed just nagu kasvavad suiseidpidi peremeesputuka katete külge, imevad hemolümfi ja suurenevad väga palju, kaalus sadu kordi. Parasitismil on ka levimise ülesanne: vastsed kantakse uutesse veekogudesse.[3]
Vesilestade edasine areng on omapärane. Vesilestadel nagu kõigil pärislestalistel järgnevad proto- ja tritonümfi staadium. Kuid vesilestad läbivad need moonded vastse kehas. Vastse katete alla moodustuvad protonümfi katted ja nende alla omakorda tritonümfi katted. Kui vastne peremehe lahti laseb, siis heidab ta vastse ja protonümfi katted korraga ära ja saab tritonümfiks. Nagu kõigil pärislestalistel järgnevad deutonümfi ja valmiku staadium. Vesilestad teevad sama veel kord: tritonümfi katete alla moodustuvad deutonümfi katted ja nende alla valmiku katted. Tritonümfi ja deutonümfi katted heidetakse korraga ära ja vesilest saab valmikuks. Niimoodi kestub vesilest ainult kaks korda, mitte neli korda nagu teised pärislestalised. Metamorfoosi perioodidel läheb lest üle puhkeseisundisse ehk teisisõnu nukkub. Vesilesta tritonümfid ja valmikud on röövloomad, kes toituvad väikestest vähikestest ja veeputukate vastsetest.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Loomade elu", 3. kd., lk. 78 ja 86
- ↑ Di Sabatino A., Smit H., Gerecke R., Goldschmidt T., Matsumoto N., Cicolani B. (2008). "Global Diversity of water mites". Hydrobiologia 595. Hybrid. Lk 303-315.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 "Loomade elu", 3. kd., lk. 86
- ↑ Bartsch I. (2008). "Global diversity of halacarid mites". Hydrobiologia 595. Hybrid. Lk 317-322.
- 1 2 Timm.H (2015). Eesti sisevete suurselgrootute määraja. Eesti: Kuma Print.
- 1 2 Friedl. Sarah (22. september 2018). "Water Mites: Classification, Life Cycle, Diet & Predators". study.com. Vaadatud 27.03.2020.
- ↑ Hamrsky.Jon. "Water Mites". Life In Fresh Water. Vaadatud 28.03.2020.
- ↑ "Water Mites". Learn About Nature. Vaadatud 27.03.2020.