Vähikatk

Vähikatk (Aphanomyces astaci) on seenhaigus, mis ohustab eelkõige Euroopa mageveevähke. Haigusel esineb erineva virulentsusega tüvesid ning mõned vähiliigid, näiteks signaalvähk (Pacifastacus leniusculus) ja marmorvähk (Procambarus fallax f. virginalis), võivad haigust edasi kanda, ise seejuures haigestumata.^[1]

Kõige haavatavam on harilik jõevähk (Astacus astacus), mis on Eesti ainus looduslikult esinev põline vähiliik.^[1]

Vähikatku avastamine, levik ja mõju

Vähikatk (Aphanomyces astaci) avastati esmakordselt 1859. aastal Itaalias ning seejärel levis haigus kiiresti üle Euroopa, jõudes 1870. aastate lõpuks Prantsusmaale, Saksamaale ja Austriasse. Haigus pärineb Põhja-Ameerikast, kust see levis Euroopasse koos immuunsete võõrliikidega, näiteks signaalvähiga (Pacifastacus leniusculus).^[2]

Eestis tuvastati vähikatk esmakordselt 1896. aastal Suur-Emajõe vesikonnas. 21. sajandil on haigus põhjustanud tõsiseid puhanguid looduslikes veekogudes, sealhulgas Eestis. Aastal 2006 diagnoositi haigus Saaremaal vähikasvanduses, millele järgnesid haiguspuhangud ka looduslikes veekogudes.^[2] Ulatuslikke epideemiaid on esinenud lisaks Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal ja mitmel pool mujal Euroopas. Vähikatk on paljudes piirkondades kaasa toonud märkimisväärse vähipopulatsioonide vähenemise, kohalike liikide hukkumise ning takistanud nende taastumist looduslikes elupaikades.^[1]

Ennetus ja tõrje

Kuna vähikatku vastu puudub tõhus ravi, on haiguse leviku piiramiseks oluline rakendada ennetusmeetmeid. Nende hulka kuuluvad võõrliikide leviku tõkestamine, kalastusvahendite nõuetekohane desinfitseerimine ning liikumise piiramine nakatunud veekogudes. Teadusuuringutes pööratakse üha enam tähelepanu ka vähikatkule vastupidavamate vähiliikide aretamisele vesiviljeluses.^[2]

Keskkondlik ja majanduslik mõju

Vähikatku levik on oluliselt kahjustanud Eesti jõevähipopulatsioone, põhjustades nende arvukuse järsu vähenemise. Haigusel on ka laiemad ökoloogilised ja majanduslikud tagajärjed: see ohustab kohalikke liike, vähendab elurikkust ning avaldab negatiivset mõju vähikasvatustele. Invasiivsete ja haigust levitavate liikide levik suurendab riski, et kohalike vähiliikide populatsioonid võivad kaduda, mis omakorda võib häirida jõgede ja järvede ökosüsteemide tasakaalu. Vähikatk levib jätkuvalt paljudes Euroopa piirkondades ning kujutab püsivat ohtu looduslikele vähipopulatsioonidele.^[3]

Viited

1 2 3 Kaldre, Katrin; Paaver, Tiit; Hurt, Margo (2017). "Jõevähi varude seisundit ja tulevikku ohustavad faktorid Eestis - vähikatk ja invasiivsed võõrliigid". Tervise loom ja tervislik toit. 2017: 112-114 – cit. via DIGAR.
1 2 3 Holdich, David M.; Sibley, Peter J. (2003). Management & Conservation of Crayfish (PDF) (inglise). Bristol: Environment Agency (Bristol, UK). Lk 15-35.
↑ Makkonen, J.; Jussila, J.; Kortet, R.; Vainikka, A.; Kokko, H. (2012). "Differing virulence of Aphanomyces astaci isolates and elevated resistance of noble crayfish Astacus astacus against crayfish plague" (PDF). Diseases of Aquatic Organisms. 102: 129-141 – cit. via Inter-Research.

[:0-1] 1 2 3 Kaldre, Katrin; Paaver, Tiit; Hurt, Margo (2017). "Jõevähi varude seisundit ja tulevikku ohustavad faktorid Eestis - vähikatk ja invasiivsed võõrliigid". Tervise loom ja tervislik toit. 2017: 112-114 – cit. via DIGAR.

[:1-2] 1 2 3 Holdich, David M.; Sibley, Peter J. (2003). Management & Conservation of Crayfish (PDF) (inglise). Bristol: Environment Agency (Bristol, UK). Lk 15-35.

[3] Makkonen, J.; Jussila, J.; Kortet, R.; Vainikka, A.; Kokko, H. (2012). "Differing virulence of Aphanomyces astaci isolates and elevated resistance of noble crayfish Astacus astacus against crayfish plague" (PDF). Diseases of Aquatic Organisms. 102: 129-141 – cit. via Inter-Research.

[1]

[2]

[3]