Niasviži loss

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Radziwillide perekonnaarhitektuuri- elu- ja kultuurikompleks Niasvižis
UNESCO maailmapärandi logo UNESCO maailmapärand
Г. Нясьвіж - Палацава-паркавы ансамбль DSC07374.JPG
Niasviži loss
Asukoht Valgevene Valgevene
Tüüp Kultuurimälestis
Kriteeriumid II, IV, VI
Viited 1196
Piirkond* Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid 53° 13′ 22″ N, 26° 41′ 30″ E
Nimekirja arvatud 2005 (29 istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Niasviži loss (ka Njasviži loss või Nesviži loss; valgevene keeles Палацава-замкавы комплекс у Нясьвіжы) on endine Radziwillide loss Valgevenes Minski oblasti Niasviži rajoonis Niasviži linnas. Loss kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Niasviži lossi on kujutatud Valgevene 100 000-rublasel rahatähel.

Omanikud[muuda | muuda lähteteksti]

Radziwillid rajasid Niasviži linna juurde lossi juba enne seda, kui see piirkond oli kujunenud iseseisvaks mõisaks. Esimesed omanikud olid:

Niasviži kui majoraatmõisa lõi aastal 1586 Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb. Pärast seda olid Niasviži lossi ja seda ümbritsevate valduste omanikud:

XIX sajandi alguses astus linna toonane omanik Dominik Hieronim Radziwiłł Napoleon I sõjaväkke. Selle tagajärjel konfiskeerisid Vene võimud tema valdused, aga aastal 1814 suutsid tema pärijad siiski välja võidelda õiguse oma selleks ajaks langenud isa pärandusele. Suurema osa neist päris tema toona viieaastane tütar Stefania Radziwiłł, aga Niasviž kui majoraatmõis läks suguvõsa teise haru kätte. Edasised omanikud olid:

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Niasviži loss XVII sajandist pärineval gravüüril

Aastal 1533 omandasid Niasviži abielu teel Radziwillid, kes rajasid sinna ka puidust lossi, kuigi ilmselt asusid seal mingid ehitised juba Kiszkade ajal. Algne loss asus Uša jõe teisel kaldal, praeguse Vana pargi territooriumil.

Praeguse linnuse ehitamist alustati aastal 1551. aasta paiku, töid alustas Mikołaj Radziwill Must. Aastal 1583 ehitas Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb lossi Giovanni Maria Bernardoni projekti põhjal ümber.

Loss asus jõe kaldal, selle territoorium oli ristkülikukujuline, selle pikkus oli 170 ja laius 120 meetrit. Lossi ümbritses muldvall, mille välisküljeks oli kividest laotud müür, valli taga asus omakorda vallikraav.

Lossihoovi ümber asusid kolm hoonet. Värava vastas asus kolmekorruseline peahoone, mille juures asusid ka kaheksanurksed kivist tornid. Paremat kätt asus kolmekorruseline kasarmukompleks, kus asusid ka ametnike eluruumid. vasakul asus kahekorruseline hoone, kus elasid teenrid. Niasviži loss kujunes esimeseks tulirelvadele kohandatud uuelaadse kaitsesüsteemiga (bastionidega) lossiks Valgevene territooriumil.

Niasviži lossi juurde rajati ka töökoda, kus hakati esimesena Valgevene territooriumil valmistama kahureid. Esimesed seitse kahurit valmisid aastal 1576. Uhkematel seal valminud kahuritel olid nimed, aga neist ei asu tänapäeval enam ükski Niasvižis.

Uputuse ajal laastasid Niasviži linna nii kasakad kui ka Moskva väed. Radziwillide kindlustatud lossi neil siiski vallutada ei õnnestunud. Aastal 1655 rüüstasid linna kasakad, aga lossi ründama nad ei hakanud. Uue rüüsteretke ajal loss kapituleerus ja kasakad laastasid seda rängalt. Aastal 1656 hõivasid Niasviži taas Rzeczpospolita väed. Aastal 1660 ilmusid linna alla edutult Lachavičyt piiranud Ivan Hovanski väed, kes asusid lossi ründama, aga kuuldes lähenevatest Poola vägedest nad taganesid.

Aastal 1661 eraldas Niasviži kindluse tähtsust teadev seim lossikindlustiste rekonstrueerimiseks 56 628 zlotti. Suurem osa töödest oli suunatud purustuste likvideerimiseks, aga kolm reduuti ehitati ka ümber bastionideks.

Põhjasõja ajal rüüstasid lossi aastal 1705 rootslased. Selle rüüsteretke ajal sai loss rängalt kannatada, rootslased lõhkusid bastionid ja vallid ning uputasid kahurid vallikraavi. Lossi hakati taastama alles 20 aastat hiljem, mil selle omanikuks oli Michał Kazimierz Radziwill Rybeńko.

Lõhutud vallide asemele ehitati uued. Põhiliselt kindlusena tegutsenud lossi asemele ehitati nüüd kindlustatud residents. Eri hoonete asemele ehitati hoovi ümber nüüd üks kolmekorruseline lossikompleks. Hoone kujunes hilise baroki näidiseks. Ümber ehitati ka väravahoone, selle teisele korrusele rajati Radziwillide raamatukogu. Aastal 1740 ehitati värava kõrvale veel lossi kabel. Aastal 1772 rüüstasid lossi venelased, viies minema sealse raamatukogu ja lossis asunud kunstiväärtused, toimetades need Peterburi linna sealsele Teaduste Akadeemiale. Lossi hakati taastama aastal 1809.

Aastal 1812 liitus Dominik Hieronim Radziwill Prantsuse vägedega, selle tagajärjel konfiskeerisid Vene võimud Radziwillide valdused, nende seas ka Niasviži lossi. Lossis asunud medalite ja müntide kollektsioon anti Harkivi ülikoolile, sealsed riitusesemed viidi Moskvasse, kunstiväärtused jagati aga erinevate Venemaa ülikoolide vahel. Kuigi maavaldused tagastati üsna pea, tagastati loss alles aastal 1865. Seejärel hakati vana lossi, mida pealetungivad Vene väed aastal 1812 korduvalt laastasid, rekonstrueerima, ka valmisid Uša jõe teisel kaldal viis parki, kogupindalaga 90 hektarit.

Antoni Wilhelm Radziwill, kes oli taastamistööde eestvedaja, kulutas lossis olnud aarete tagasi saamisele suure varanduse. Lossi arhiiv õnnestus tal 200 000 rubla eest tagasi osta, ka aitasid sellele kaasa suure osa Radziwillide valdustest pärinud Wittgensteinid. Lossivarade tagasiostmist juhendas Dresdeni ajaloomuuseumi direktor Ehrenthal. Osa kunstiteoseid, mis asusid Ermitaažis, õnnestus Radziwillidel aastal 1905 tagasi saada, suurem osa sinna sattunud teostest jäid aga tagastamata.

Esimese maailmasõja ajal jäi Niasviž rindele, lossis paiknesid nii vene kui Saksa väed. Neist jäid aga puutumata nii loss kui ka selle varad. Küll aga rüüstati lossi aastal 1919, mil selle hõivas hõivas Nõukogude Liit. Suur osa lossi kunstivaradest viidi Minskisse ja anti seal muuseumile.

Antoni Albrecht Wilhelm Radziwill hakkas uuesti lossi varasid tagasi ostma. Tal õnnestus saada Radziwillide kunstivarasid tagasi nii Krakówist kui ka Lvivist.

Restaureerimistööd Niasviži lossis

Aastal 1944 avati lossi ruumides sanatoorium. Selle käigus hävitati vana interjöör. Lossi hakati taastama alles pärast Valgevene iseseisvumist, mil selle omanikuks sai Valgevene kultuuriministeerium. Restaureerimistööde käigus läks loss aga aastal 2002 põlema.[1]

Uued rekonstrueerimistööd algasid kohe pärast põlengut. Restaureerimistööde käigus otsustati taastada loss selle algsel kujul ja kõrvaldada viimasel kahel sajandil loodud muudatused. Rekonstrueerimistööd lõppesid aastal 2011. Aastal 2005 arvati Niasviži loss UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Praegu asub Niasviži lossis muuseum. Aastal 2012 oli see külastatuim muuseum Valgeven territooriumil, seda külastas 431 000 inimest.[2]

Niasviži lossi hoov

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt oli Niasviži loss põhiliselt kaitsefunktsioonidega, aga hiljem kujunes see ühe Euroopa rikkaima magnaatide suguvõsa residentsiks. Loss asub Uša jõe kaldal saarel, kolmest küljest piirab seda vallikraav.

Lossi territoorium on 170 meetrit pikk ja 120 lai. Selle nurkades asuvad bastionid. Kolmekorruselise peahoone juurde kuuluvad kaheksanurksed tornid. Teine hoone lossis on kolmekorruseline kasarmuhoone, kolmas hoone on teenijate korpus. Hiljem lisandus veel kabel.

Pärast Põhjasõda leidsid lossis aset suured ümberehitustööd. Lõhutud kivist bastionide asemele rajati nüüd muldkindlustised. Peahoonele lisati keskmise risaliidi taha veel neljas korrus, mida kaunistas kolmnurkne reljeefkaunistustega frontoon. Ka ehitati ümber külghooned, need ühendati kolmekorruseliste juurdeehitiste abil peahoonega, ka lisati neid väravaehitisega ühendavad galeriid. Nende juurdeehitistega muutus lossi hoov ebakorrapärase viisnurga kujuliseks. XIX sajandil lossi vallid kaitseehitistena enam ei funktsioneerinud.

Väravaehitist läbib kaetud käik, väravahoone ise on kahekorruseline ja seda liigendab kolmnurkne frontoon. Väravahoone teisel korrusel paiknes Radziwillide raamatukogu, ka asub selle kõrval lossi kabel. Väravahoonel paikneb kahekorruseline torn. Teine suurem torn paikneb ühe endise külgkorpuse peahoone poolses otsas; kuusnurkne torn on samuti kahekorruseline.

Lossis asub ligi kolmsada erinevat ruumi, paraadsaalide arv on kakskümmend. Teistest uhkemini olid välja ehitatud Kuldne saal, Kuninganna saal, Hetmanide saal, Rüütlite saal ja Marmorsaal. Marmorsaali dekoreeris must marmor, Kuldse saali interjöör oli kuldsetes toonides. Lisaks on märkimisväärne veel Portreede saal, kus asus üle 900 Radziwillide suguvõsa liikmeid kujutava portree. Ruumide põrandaid kattis parkett, mis oli laotud nii, et tekkisid erinevad ornamendid. Ruumides paiknesid kahhelahjud ja fajanssahjud, osades ruumides olid ka kaminad.

Pargid[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuskivi Vana pargi esimesele puule

Vanimaks pargiks Niasviži piirkonnas on endise Alba eeslinna juures asunud karjamõisa ja hilisema Radziwillide suveresidentsi juurde rajatud Alba park. Lossi enda juurde hakati parke rajama alles XIX sajandil, parkideks muudeti ka Uša jõe lossi vastas asuv kallas, mis oli seni metsik, kohati ka soostunud maastik. Parkide kompleks hakkas koosnema viiest eriilmelisest osast, mida eraldavad kolm tiiki.

Parkide rajamine jaguneb kolme järku. Aastail 18781905 valmisid Vana park, Uus park ja Inglise park. Aastail 19111914 valmis Jaapani park, samuti kujundati selle lähedal asuv künkake metsapargiks. Sel perioodil istutati parkidesse ka mitmesuguseid võõrliike, nagu harilik kuusk, Engelmanni kuusk, siberi lehis, dauuria lehis, must mänd, valge mänd ja ameerika pärn. Kolmas periood kestis aastail 19351939.

Aastal 1963 võeti Niasviži parkide kompleks looduskaitse alla.

Vana park[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuskivi Vana pargi esimesele puule

Vanuselt teine neist parkidest oli Vana park, mis kannab ka Aziaryni nime (Стары парк või Азярын). Selle pindala on 16 hektarit ja seda hakati rajama aastal 1878. Algselt kasvas seal ainult üks kanada pappel. Pargi rajamise alguses pandi selle juurde mälestuskivi kirjaga: "Selle kivi püstitamise hetkel kasvas kogu pargi territooriumil ainult see pappel". Aastal 1903 püstitati parki veel teine mälestuskivi, tähistamaks pargi kahekümneviiendat juubelit. Suurem osa pargi puudest oli XIX sajandi lõpuks istutatud, aga tööd jätkusid seal veel XX sajandi kahekümnendate aastateni.

Kuigi park on vabakujundusega, liigendavad seda siiski mitu alleed, mille rajamisel on kasutatud pärni, vahtraid, hobukastaneid ja valgepööke. pargi sissepääs rajati kahe püloonina, mille vahel oli rauast värav, selle juures aga aednikumajake. Teiste hoonetena rajati parki veel hollandi tuulik, kolmekorruseline solaarium ja kaks vaatetorni.

Mälestuskivi koerale-elupäästjale

Pargi kompositsiooni aluseks olid kolm väljakut, mida ühendasid alleed. Sissepääsu lähistel asub tiik, mida toitis nüüdseks kuivanud allikas. Tiigis asub kivil näkineidu kujutav skulptuur. Sissepääsule lähim oli Spordiväljak, mille ääres seisis ka solaariumi hoone. Väljakul asusid XX sajandi alguses tenniseplatsid. Teist, Keskväljakut, ehib mälestussammas koerale-elupäästjale. Legendi kohaselt oli üks Radziwillidest metsas karujahil, kui teda ründas haavatud karu. Mees oleks hukkunud, kui üks jahikoertest poleks looma rünnanud ja tema tähelepanu endale tõmmanud, hukkudes ise, aga päästes sealjuures isanda elu. Kolmas väljak oli Näituseväljak, kus kuni aastani 1927 korraldati seal seisnud paviljonides hooajalisi näitusi.

XX sajandi üheksakümnendatel aastatel rajati parki uus allee, mille äärde püstitati tuntud Niasviži elanike ja valgevenelaste büstid. Vana park asub samal Uša jõe kaldal kui Niasviži losski.

Näituseväljakul asub mälestusmärk seal aastal 1941 Saksa sõjaväe poolt hukatud Niasviži elanikele.

Lossipark[muuda | muuda lähteteksti]

Tamm Lossipargis

Vanim lossi juures asuv park on Lossipark, mis kannab ka Antoni pargi nime (Замкавы парк või парк Антонія). Selle pindala on 11 hektarit ja seda hakati rajama XIX sajandi alguses. Pargis kasvavad vahtrad, babüloni remmelgad ja hõberemmelgad, mis eristuvad oma lehtede värvilt üldisest foonist. Parki nimetatakse Antoni Albrecht Wilhelm Radziwilli järgi ka Antoni pargiks.

Pargi tähtsaimaks elemendiks on 450 meetri pikkune tamm, ms rajati aastail 18701875. Varem ühendas lossi linnaga puidust üles tõstetav sild, aga kuna tolleks ajaks oli see kindlusena oma funktsioonid minetanud, asendati sild tammiga.

Enne pargikompleksi rajamist ääristas lossi ja linna vahelist teed allee, aga lossi värava ees kasvasid haavad ja [kask|kased]]. Hiljem asendati sealsed puud lillepeenrate ja ilupõõsastega.

Aastal 1961 rajati parki väike väljak ja sinna asetati skulptuur esimese Maa tehiskaaslase auks. Seal kasvab ka kolmeastlaline glediitsia.

Park asub ka lossi vallidel, seal kasvavad jasmiinid, harilik metsviinapuu, amuuri viinapuu ja harilik viinapuu. Pargis asub Teatriallee, mis viib vabaõhuteatri juurde. Lossi läänebastioni juures asub Teise maailmasõja ajal Niasviži all hukkunud punaarmee sõdurite vennashaud.

Uus park[muuda | muuda lähteteksti]

Uus park

Suurim lossi juures asuv park on Uus park, mis kannab ka Maria pargi nime (Новы парк või Марысін парк). Selle pindala on 22 hektarit. Pargi kujundamisel on kohati kasutatud kohalikku legendi Niasviži vürstinna Maria traagilisest saatusest, sellest ka pargi teine nimi. Pargi soisem osa kannab nime Luigeluht ja see on pargikompleksi hiliseim osa, mis valmis aastail 1935–1939. Sinna rajati tiikide kompleks romantilise saarega ja sellel asuva paviljoniga, mis kannab nime Armastuse saar (Востраў кахання).

Paviljon Uues pargis

Pargis asub Maria pisarate nime kandev allikas (Слёзы Марыі), selle juures asunud pronksskulptuur hävitati II maailmasõja ajal. Pargi algusse rajati neogooti stiilis väravakompleks, sinna rajati ka astronoomiline obelisk, millest lähtusid radiaalselt kaks pärnaalleed ja kaks vahtraalleed.

Uut parki läbib ringtee, selle idaosas asub aga Vene metsa (Рускі лес kandev rohelusmassiiv, kus kohalike lehtpuuliikide vahel kasvavad ka üksikud sinna istutatud võõrliigid. Pargis on mitu alleed.

Pargi idaosas istutati suure rändrahnu ümber kuused, selle kompositsiooni juurest viis kaseallee aga paviljoni juurde, kus lossiisandatel oli tavaks pärast jalutuskäiku einestada. Seal asusid ka koerte aedik ja faasanifarm.

Inglise park[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1898 rajati Uue pargi kõrvale Inglise park. Kuna selle kohal asus enne hipodroom, siis kandis park rahvasuus ka Hipodroomi nime (Англійскі парк või Іпадром). Selle pindala on 10 hektarit.

Tallid ja lavad asusid pargis kuni aastani 1939. Seal õpetati rahvale ratsutamist ja anti ratsaetendusi. Pargis asus ka sadulakujuline vaatetorn.

Parki istutati kuused ja kased, nende istutamisel oli eeskujuks malelaud. Tänapäeval on sellest kompositsioonist säilinud vaid üksikud puud. Parki liigendas ka väike tiik. Jõepoolne külg oli sel pargil avatud, aga ülejäänud külgedest piiras seda muldvall, mis on tänapäevaks tugevasti kahjustatud.

Jaapani park[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapani park

Kõige uuem lossi juures asuv park on Jaapani park, mis kannab ka Plintoŭka nime (Японскі парк või Плінтоўка). Selle pindala on 7 hektarit ja see rajati vahemikus 1913–1914. Pargi territooriumil kasvab arvukalt võhumõõkasid.

Pargi algsest planeeringust on vähe säilinud, ka puuduvad selle kohta igasugused dokumendid. Jaapani parki istutati põhiliselt kääbusvormideks kavandatud puid, mis aga aja jooksul ilma hoolduseta suureks sirgusid. Samuti kavatseti sinna rajada kitsad teed ja vaateplatvormideks kujundatud kivid. Kavandatud park jäi paraku lõpetamata.

Pargi kompositsiooni üheks keskmeks oli mäeke, millel asus kabel (arheoloogiliste uuringute põhjal on selgunud, et seal asusid eelnevalt Niasviži lossile kuulunud puidust hooned, mis pärinevad Niasviži mõisa rajamisaegadest). Teine tähtsam element oli tiigi kaldal asunud, samuti nüüdseks hävinud paviljon.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]