Moricsala looduskaitseala

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Moricsala looduskaitseala (Läti)
Moricsala looduskaitseala
Asukoht Lätis

Moricsala looduskaitseala on looduskaitseala Lätis Kuramaal Ventspilsi piirkonnas Usma vallas Usma järves, selle kahel saarel ja järve läänekaldal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitseala (läti keeles Moricsalas dabas rezervāts) loodi 6. juunil 1912. Tegemist on vanima looduskaitsealaga Lätis ja vanuselt teise looduskaitsealaga Euroopas.

Kaitseala asus algselt Usma järve Moricsala saarel ja selle pindala oli esmalt 83 hektarit. Põhjuseks oli asjaolu, et enne XX sajandit oli saar asustamata ja seda inimtegevuseks ei kasutatud. Tegelikult leiti Esimese maailmasõja ajal saarel asuva kartulipõllu harimisel kivikirves ja mõned potikillud. Hilisemal arheoloogilisel uurimisel selgus, et saarel asus 100×120 m pindalaga muinasasula. Ka Usma järv ise ei olnud inimtegevusest väga puudutatud – tööstuslikku kalapüüki järvel ei toiminud, kuigi ümbruskonna talumehed tasusid XIX sajandil osa loonusrendist kalades.[1]

Aastal 1957 laiendati kaitseala teistelegi saartele, tänapäeval on selle pindala 818 hektarit. Sellest 704,71 ha võtab enda alla veekogu (Usma järv), mis moodustab looduslikult rohketoitelise järve biotoobi, 11,98 hektarit võtavad enda alla metsad ja 1,15 hektarit on põllumajanduslik maa. Metsadest moodustavad 120,30 ha tammikud, 40,1 ha vanad laialehised metsad, 8,02 ha vanad loodusmetsad, 0,6 ha kadastikud ja 16,04 ha lammi-lodumetsad. Kaitsealal kasvab 400 liiki soontaimi, 150 liiki lehtsammaltaimi, 82 liiki samblikuid ja 338 liiki seeni. Looduskaitsealal kasvab valdavalt laialehine mets. Samuti on kaitsealalt leitud 220 liiki liblikaid. Sealseid vetikaid uuris Heinrihs Skuja, samblaid Austra Āboliņa, samblikke A. Piterāns.[2] Esimese ülevaate sealsest linnustikust koostas Ernst von Middendorff aastal 1898.[3]

Geoloogiliselt asuvad looduskaitseala saared Balti jääpaisjärve kuhjatud liivadel, mis omakorda asuvad 20–30 cm paksusel savikihil. Aluspõhja moodustavad devoni liivakivid ja aleuriit.[4]

Loomastik ja taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Looduskaitsealal elab arvukalt esimestel uuringutel kohatud laane-sulgsuu. Seal elas ka mustlaik-apollo, ent XX sajandil seda liiki saartelt enam ei leitud. Kaitsealustest liikidest kasvavad seal taimedest roheline kaksikhammas ja nõtke näkirohi. Kaladest elab järves harilik hink. Lindudest elavad seal kalakotkas, laululuik, herilaseviu, jääkoskel, merikotkas, naerukajakas, jõgitiir, õõnetuvi, kassikakk, valgeselg-kirjurähn, tamme-kirjurähn, hallpea-rähn, sookurg, väike-kärbsenäpp, musträhn, roo-loorkull ja hüüp. Kormorane, keda järvel nähti esmakordselt aastal 1959, looduskaitsealal tõrjutakse.[5] Selgrootutest elavad looduskaitsealal Anthrenochernes stellae, eremiitpõrnikas ja väike-punalamesklane. Järves kasvavad järv-lahnarohi, punakas penikeel, vahelduvaõiene vesikuusk, nõtke näkirohi, silmjärvikas, leitud on ka harilikku haneheina [6] ja väikest konnarohtu. Saartel kasvavad sammaldest longus rippsammal, ahenev püstparbik, Milde lühikupar, tõmmu pungsammal, roheline kakshammas, koldjas ebatömptipp, lubi-sirbik, harilik sookammik, sügis-kõrvsammal, keeljas lusiksammal, harilik lameõhik, sulgjas õhik, preissia, kämmalrikardia, kaljukrussik, paljas lõhehammas, harilik paelsammal. Samblikest kasvavad saartel harilik kopsusamblik, sale pruunsamblik, Opegrapha viridis, näsa-lumisamblik, õis-habesamblik, Arthonia cinereopruinosa, Calicium adspersum, roheline varjusamblik, soomus-varjusamblik, hele ketassamblik ja rant-tähnsamblik. Kaitstavatest ja haruldastest soontaimedest esinevad seal karulauk, pori-nõiakold, õõnes lõokannus, vahelmine lõokannus, kuradi-sõrmkäpp, hammasjuur, mõru emajuureke, harilik ungrukold, must seahernes, kattekold, karukold, harilik võipätakas, kahelehine käokeel, rohekas käokeel, pääsusilm, nahklehine kibuvits, pehme kibuvits, soo-võilill ja lodukannike. Haruldastest selgrootutest on saartel elamas kakslaik-kiil, triip-vesikiil, manteltigu, harilik liistaktigu, suur siidtigu, rohesilm-tondihobu, Agrilus biguttatus, kollapaabusilm, Amblyjoppa proteus, punanaksur, kirju-õiesikk, suur-kiirgliblikas, põlis-keermetigu, harilik piksepeni, väike-võrajooksik, sini-paelöölane, rüütelöölane, Ceruchus chrysomelinus, kahehambane sulgsuu, ida-sulgsuu, sile kedertigu, väike punalamesklane, Corticeus unicolor, saluvalvur, Denticollis rubens, Dolomedes plantarius, Dorcus parallelopipedus, Grynocharis oblonga, Harminius undulatus, Lasius brunneus, Leptura thoracica, Liocola marmorata, Lymexylon navale, must seatigu, Melandrya dubia, Mycetophagus quadripustulatus, vaablassikk, Oplocephala haemorrhoidalis, eremiitpõrnikas, hiidkoor, lõuna-näpitspõrnikas, Platyrrhinus resinosus, Prionychus ater, Pseudocistela ceramboides, atleetsikk, Thymalus limbatus ja Velleius dilatatus. Kahepaikseist ja roomajaist elavad kaitsealal arusisalik (saarel asuva talu majade juures), nastik, harilik rästik, vaskuss, veekonn, järvekonn, tähnikvesilik, rohukonn, rabakonn ja harilik kärnkonn.

Nahkhiirtest on järvel nähtud vaid veelendlast, ent häälitsuste põhjal on teada, et seal elutsevad ka tiigilendlane, kääbus-nahkhiir, pargi-nahkhiir, pügmee-nahkhiir, põhja-nahkhiir, hõbe-nahkhiir, pruun-suurkõrv ja suurvidevlane. Lisaks neile elavad saartel orav, mutt, kobras, mäger, metskits, metsnugis ja punahirv. Tõrjutavaks liigiks on metssiga, kes looduskaitsealal ei ela, kuid käib saartelt talvel toitu otsimas ja kahjustab sealseid elupaiku.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sāmīte D. (proj. vad.) 2004. Dabas lieguma „Viskūžu sala” dabas aizsardzības plāns. Ventspils, SIA „AIS”, 37 lk.
  2. Mežaka A., StrazdiĦa L., Madžule L., Brūmelis G., LiepiĦa L., ZnotiĦa V., Piterāns A. 2008. Trends in Latvian bryophyte and epiphytic lichen diversity in Moricsala Nature Reserve. Poster presentation – 17th International Workshop „European Vegetation Survey”. Brno, Czech Republic, May 1 – 5, 2008.
  3. LaiviĦa S., LaiviĦš M. 1980. Moricsalas rezervāts. Zinātne, Rīga.
  4. Zelčs V. 1998. Ugāles līdzenums. – Latvijas Daba. Enciklopēdija. 5. sēj. Rīga, Preses Nams, 250.-252.
  5. Baumanis J. 1980. Jūras krauklis – Phalacrocorax carbo (L.) Latvijas iekšzemes ūdensbaseinos. Retie augi un dzīvnieki. 35-36 lk.
  6. Rēriha I. 2007. Moricsalas dabas rezervāta vaskulāro augu flora un tās dinamika. Latvijas Veăetācija, 13: 39-63.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]