Tamme-kirjurähn
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2025) |
| Tamme-kirjurähn | |
|---|---|
,_Битцевский_лес.jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Rähnilised Piciformes |
| Sugukond |
Rähnlased Picidae |
| Perekond |
Dendrocoptes |
| Liik |
Tamme-kirjurähn |
| Binaarne nimetus | |
|
Dendrocoptes medius Linnaeus, 1758 | |
 | |
| Sünonüümid | |
|
Picus medius | |
Tamme-kirjurähn (Dendrocoptes medius) on rähnlaste sugukonda kuuluv lind. Ta on Eestis arvatud III kaitsekategooriasse (2012).
Taksonoomia
[muuda | muuda lähteteksti]Tamme-kirjurähni kirjeldas Rootsi loodusteadlane Carl von Linné 1758. aastal oma teose "Systema Naturae" kümnendas versioonis ladinakeelse nimega Picus medius.[2]
Liigil on neli alamliiki:[3]
Levik ja elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Tamme-kirjurähni leidub ainult Euroopas ja Palearktises, ta on levinud Põhja-Hispaaniast ja Prantsusmaast kuni Poola ja Ukrainani ning Lõuna- kuni Kesk-Itaalias, Balti riikides, Kaukaasias ja Iraanis. Liik on tänapäeval tavaline Eestis, aga teda ei leidu Soomes.[4]
2005. aastani oli tamme-kirjurähn Eestis eksikülaline ja haruldane suvilind[5], kuid 2016. aasta seisuga on temast saanud Lõuna-Eesti lehtpuumetsades ja parkides väikese arvukusega pesitseja[6]. Elab Eestis aasta läbi.
Ta pesitseb peamiselt lehtmetsades, kus leidub tammesid[5], valgepööke ja jalakaid ning kus vahelduvad välud, karjamaad ja põõsastikud. Tavaliselt alla 600 m kõrgusel merepinnast, kuid Iraanis on nähtud ka 2300 m kõrgusel.[7]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Tamme-kirjurähn on 20–22 cm pikk ja kaalub 50–85 g. Välimuselt sarnaneb ta suur-kirjurähniga. Ta on pealt enamasti must koos valgete õlalaikude ja laiade triipudega. Alt on ta valge. Märgatavad erinevused võrreldes suur-kirjurähniga on punane pealagi, hele roosakas sabaalune, pruunikad triibud kõhul ja puudub must haberiba. Tamme-kirjurähn on veidi väiksem kui suur-kirjurähn, aga näib lühikese noka ja ümara pea tõttu veelgi väiksem.
Tamme-kirjurähni sugupooled on samasugused, aga isasel on eredam pealagi, mis ulatub pikemalt kuklasse.
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Toituvad putukatest ja röövikutest, mida üldiselt võetakse okste pealt koore alt väljakaevamise asemel. Võivad ka süüa puuvaiku. Pesitusajal toituvad ka puuviljadest. Talvel söövad ka pähkleid.[7] Toitumine toimub tavaliselt kõrgel puu otsas.
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesitsevad 5–10 m kõrgusel lehtpuu tüves või suures oksas asuvas 35 cm sügavuses ja 4cm-se avaga õõnsuses. Õõnsuse teevad vanalinnud koos kõduneva puu sisse ja neil kulub selleks 8–20 päeva. Võivad kasutada sama pesa mitu aastat järjest.[7]
Kurnas on 4–8 muna, tavaliselt 5–6. Mune hauvad mõlemad vanalinnud 11–14 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 20–26 päeva vanuselt.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2018). Leiopicus medius. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
- ↑ Linné, Carl von; Linné, Carl von; Salvius, Lars (1758). Caroli Linnaei...Systema naturae per regna tria naturae :secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis. Kd v.1. Holmiae: Impensis Direct. Laurentii Salvii.
- ↑ "Woodpeckers". IOC World Bird List. Vaadatud 10. juulil 2025.
- ↑ "Tammitikka, viitatiainen ja kattohaikara ovat Virossa tuttuja, Suomessa harvinaisuuksia – linturetkeily Suomesta Viroon kasvattaa taas suosiotaan". Yle Uutiset (soome). 4. september 2022. Vaadatud 20. juulil 2025.
- 1 2 L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 344
- ↑ "Saage tuttavaks: tamme-kirjurähn on Eesti looduse uustulnuk" Postimees, 25. jaanuar 2016
- 1 2 3 4 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (2002). Handbook of the Birds of the World. Kd 7. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 483. ISBN 84-87334-37-7.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tamme-kirjurähn |
- Tamme-kirjurähn andmebaasis eElurikkus
