Hüüp
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Hüüp (perekond) |
| Hüüp | |
|---|---|
.jpg) | |
|
| |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Toonekurelised Ciconiiformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Hüüp Botaurus |
| Liik |
Hüüp |
| Binaarne nimetus | |
|
Botaurus stellaris (Linnaeus, 1758) | |
 | |
| Alamliigid | |
| Sünonüümid | |
|
Ardea stellaris Linnaeus, 1758 | |
Hüüp (Botaurus stellaris) on haigurlaste sugukonda kuuluv lind.
Eestis pesitseb ta peamiselt lääneosas, vähearvukas. Hüübi pesitsusaegset arvukust Eestis hinnatakse 300–500 paarile, talvist arvukust 0–5 isendile.[4] Pesitsusaegset arvukust Euroopas hinnatakse 37 600–66 400 paarile.[5]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Hüüpide sulestik on sooja helepruuni värvi ja mustadega tähnidega. Mustadest tähnidest moodustuvad linnu kaelale vöödid.[6] Hüüpidel on erilised puuderudusuled, mis kasvavad lakkamatult ning ei lange maha, vaid pudenevad peeneks pulbriks, millega linnud saavad oma sulestiku puhastada.[7] Linnul on pruunikas jäme ja terav nokk,[6] must haberiba ja mustjas pealagi.[8]
Täiskasvanud isaslinnu mass on 1-1,9 ja emaslinnu mass 0,9–1,5 kg. Neil on lühike ja jäme kael, mida saab lind vajadusel välja sirutada.[9] Hüüpide tiibade siruulatus on 125–135 cm ja keha pikkus 69–81 cm.[10]
Lennates on hüüpide tiiva esiosa märgatavalt heledam ning tipuosa tumedam,[6] tiivad on kaardus ja pikkade varvastega[8] jalad pikalt väljasirutatud.[10]
Pesitsusalad ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]
Hüübid on väikesearvulised haudelinnud, kelle levila ulatub Euroopast (välja arvatud Iirimaa, Island, Norra, Soome põhjaosa ja Rootsi põhjaosa) ja Aasia kesk-ja idaosast Põhja-Aafrikani. Omaette populatsioon hüüpe pesitseb ka Lõuna-Aafrikas.[5]
Eestis hinnatakse hüübi pesitsusaegseks arvukuseks 300–500 paari,[9] Euroopas 37600–66400 paari.
Aastatel 1970–1990 langes enamikus Euroopa riikides hüüpide arvukus. Peale seda on küll arvukus stabiliseerunud ning ka mitmetes riikides tõusnud, kuid languse-eelse ajaga võrreldes pole suudetud arvukust taastada.[5]
Talvitumine[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Hüübid on rändlinnud, kes talvituvad Vahemere ääres, Ida-Aafrikas ja Kesk-Aafrikas. Kaukaasias aga pesitseb populatsioon hüüpe, kes on paigalinnud ning mujale talvituma ei lenda.
Eestis pesitsevad hüübid alates märtsi lõpust või aprilli algusest kuni oktoobri lõpuni või novembri alguseni. Oktoobri lõpus või novembri alguses lennatakse talvitumisaladele. Eestisse tagasi saabumine sõltub varakevade ilmast.[11] Mõned linnud (kuni viis isendit) on talvel ka Lääne-Eestis või saartel toime tulnud.[12]
Lennatakse tavaliselt üksikult.[11]
Elupaigad ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna hüüpidele meeldib ennast varjata merelahtede või järvede roostikes,[12] leidub neid enamjaolt suurtes roomassiivides – Lääne-Eesti ja Saaremaa lahtedes.[13]
Hüübid eelistavad seisvat vett. Nad tegutsevad videvikus, päeval peituvad ühel jalal seistes roostikus.
Ohu korral sirutab lind kaela välja, et meenutada kuivanud roovarte vihku.[11] Seda hüübi poosi nimetatakse “vaiasendiks”.[14]
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]
Pesitsemine toimub kevadel. Isaslindudel on tavaliselt mitu kaaslast. Kaaslaste arv sõltub põhiliselt sellest, et kui suur ja hea territoorium isaslinnul on ning kas ta seda ka teiste eest kaitsta suudab. Üle nelja kaaslase isaslinnul enamasti ei ole.[9]
Hüübid saabuvad aastaid samasse pesitsuskohta. Pesitsuskoht on kõrkja-ja pillirootihnikutes, mis vahelduvad vaba vee laikudega.[11] Esialgu saabuvad pesapaigale isaslinnud, kes hakkavad hüüdlema. Kuna isaslinnud hüüdlevad kogu pesitsusaja (ligi kolm kuud), on hüüd alguses mõeldud emaslindude meelitamiseks, kuid hiljem rohkem territooriumi kaitsmise eesmärgiks.[15] Hüüd on madal kume huigatus, mida on kuulda mitme kilomeetri kaugusele.[13]
Pesa[muuda | muuda lähteteksti]
Algselt ehitab isaslind nn “mängupesa”, kuid ei ole teada, kas ta ka tõelise pesade ehitamisel aitab. Pesad valmistab emaslind lahtisest pilliroost ja muudest veetaimedest.[14] Kuni poolemeetrine, lohakas pesa asub kas veest välja ulatuvatel mätastel[11] või madalas vees kalda ääres.[14]
Munad ja pojad[muuda | muuda lähteteksti]
Aprilli lõpus või mais muneb emaslind 5–6 rohekat muna. Munemisperiood venib väga pikaks, sest munemiste vahe on pikk. Kulub 2–3 päeva, enne kui järgmine muna munemisküpseks saab. Kohe pärast esimese muna munemist hakkab emaslind hauduma. Pojad hakkavad kooruma 25–26 päeva pärast, vastavalt munemise järjekorrale.
Emaslind toob asialgu poegadele poolseeditud toitu, kuid kahe-kolme nädala pärast lahkuvad pojad pesast ning järgnevad oma emale. Peale seda kulub lennuvõimeliseks saamiseks veel ligi viis nädalat.[9]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Hüüp toitub kaladest, konnadest, veeputukatest, kui ka mõnikord kuni mügri-suurustest imetajatest. Peamiselt on hüüp siiski kalatoiduline: sööb kokre, linaskit, ahvenat, haugi[11] ning eriti angerjat.[9] Noorlinde toidetakse kullestega.[11]
Küürakil roo vahel kõndides ja madalat vett uurides otsib hüüp toitu. Vahel seisab ta lagedama veeala servas ning ootab kala lähenemist, et siis kiirelt kala rünnata.[9]
Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]
Hüüp kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse. Peamisteks ohtudeks on rooalade liiga intensiivne majandamine ning piisava suurusega roomassiivide puudumine. Samuti on ohuks hüüpide häirimine pesitsusperioodil.
Rahvusvaheliselt on hüüp küll soodsas seisundis, kuid arvukus aina langeb.[11]
Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]
Hüüpide rahvapärasteks nimetusteks on roohärg, sookurat, ööhirmutaja, öölind, soiulind, küüp, järverüüpaja, mereümp, möhistaja, kõrkjalind,[11] merihärg.[9]
Vanarahva uskumused[muuda | muuda lähteteksti]
On pakutud, et hüüp võis olla vanades eestlastes kõige enam hirmu tekitanud lind. Usuti, et kui see lind kuhugi elama asus, siis kaasnes sellega peagi õnnetus.[15]
Hüübi valju, kuid madal ja kärisev hääl meenutab pudelisse puhumise tekitatud heli. Kuna inimesed ei näinud, et kust see hirmutav hääl tuleb, siis peeti linnu häälitsusi surnud inimese luu tekitatuks.[15]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Botaurus stellaris stellaris Linnaeus 1758". Avibase. Vaadatud 16. märtsil 2019.
- ↑ "Botaurus stellaris capensis (Schlegel, 1863)". Avibase. Vaadatud 16. märtsil 2019.
- ↑ BirdLife International (2004). Botaurus stellaris. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 12. mai 2006.
- ↑ Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008 Hirundo, 2009
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Jaanus Elts, Andrus Kuus, Eerik Leibak (2018). Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing. Lk 170–171.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 6,0 6,1 6,2 Peter Hayman, Rob Hume (2004). Linnusõbra taskuraamat. Tallinn: Varrak. Lk 16.
- ↑ Lars Henrik Olsen (2012). Loomade ja lindude märgid ja jäljed. Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 96.
- ↑ 8,0 8,1 Jonathan Elphick, John Woodward (2006). Linnud. Tallinn: Tänapäev. Lk 130.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Eve Mägi (2010). 101 Eesti lindu. Tallinn: Varrak. Lk 42–43.
- ↑ 10,0 10,1 Rob Hume (2003). Linnuvaatleja ABC. Suurbritannia: Varrak. Lk 102.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 11,8 "Hüüp". Bio.edu.ee. Vaadatud 12.11.2022.
- ↑ 12,0 12,1 Fred Jüssi (2007). Linnuaabits. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. Lk 72–73.
- ↑ 13,0 13,1 Runnel, Veljo (30.04.2011). "Hüüp (Botaurus stellaris)". Loodusheli. Vaadatud 12.11.2022.
- ↑ 14,0 14,1 14,2 Carl-Fredrik Lundevall, Matsake Bergström (2005). Põhjamaa linnud. Tallinn: Varrak. Lk 30.
- ↑ 15,0 15,1 15,2 "Hüüp". Bio.edu.ee. Vaadatud 12.11.2022.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hüüp |
- Hüüp andmebaasis eElurikkus
- Hüüp YouTube'is
- Hüüp Pärnumaal YouTube
- Linnukool. Hüüp. Vikerraadio saade 12.05.2014
- Isase hüübi hüüe YouTube
