Mesilased (romaan)

Allikas: Vikipeedia

"Mesilased" on Meelis Friedenthali 2012. aastal ilmunud romaan.

Teos kirjeldab Leideni ülikoolis bakalaureusekraadi omandanud ning seejärel Rootsi riigi stipendiumi saanud üliõpilase Laurentius Hylase teekonda Tallinna sadamast Tartu Ülikooli ja elu 1696. aasta Tartus ligikaudu nädala vältel. Melanhoolse peategelase sisekaemuste ja vestluste kaudu kirjeldab autor pikemalt nii toonase Liivimaa olusid (sh ikaldust ja näljahäda, nõiaprotsesse, ettevalmistusi ülikooli kolimiseks Pärnusse) kui ka tolleaegseid teaduslikke teooriaid (humoraalset meditsiini, optikateooriaid, Robert Boyle'i korpuskulite teooriat jms). "Sajandilõpu sünguse kirjeldused ongi "Mesilaste" üks parimaid osi," kirjutab kriitik Peeter Helme. [1]

Ehkki "Mesilastes" segunevad reaalsus, unenäod ja palavikunägemused, on raamatus ka ohtralt ajaloolisi motiive. Romaani tegelastena esinevad mitmed Academia Gustaviana ajaloolised õppejõud: rektor Jakob Friedrich Below, Sven Dimberg, Olaus Moberg, Gabriel Sjöbergh jt. Friedenthali sõnul on "tekst suures osas ajendatud minu doktoritöö temaatikast, mis tegeles silma ehituse ja nägemisest arusaamisega keskajal"[2].

Kriitik Arno Oja juhib tähelepanu peategelase nime sümbolismile. Püha Laurentius on nii tulega seotud ametimeeste pühak (eesti rahvausundis tuntud tule eest kaitsva Lauritsana) kui ka raamatukoguhoidjate kaitsja, Friedenthal aga töötab Tartu Ülikooli raamatukogus. Nimi Hylas tuleneb seevastu vanakreeka sõnast hyle, mis tähendab ainet või mateeriat (sama nime kannab üks tegelastest George Berkeley teoses "Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel"). Oja võrdleb teost ka sama perioodi kirjeldava Mait Metsanurga romaaniga "Tuli tuha all".[3]

Kristjan Sander nimetab teost "stiilseks, vähemalt Eesti ajaloolise proosa raames üksjagu originaalseks ning vaieldamatult asjatundlikuks filosoofiliseks jutustuseks"[4]. Kriitik Sven Vabar näeb "Mesilastes" aga Tartu-romaani kui müstilise melanhoolse žanri esindajat: "Kuigi tegevus toimub 17. sajandil, on see Tartu-romaan par excellence ja kehtib ka 21. sajandil: kõik see endassekapselduv üksindus, melanhoolia ning huumorid, pime, vihm ja külm, hallutsinatsioonid ja labürintjad paralleelmaailmad, kompromissitu akadeemiline süvenemine, kuri silm, salapärased abistaja-neiud ning meekarva kollase valguse ihalus."[5]

212-leheküljelise raamatu andis 2012. aasta aprillis välja kirjastus Varrak. Katkend sellest avaldati samal kuul ka Eesti Päevalehes.[6]

Pärast "Mesilaste" ilmumist valiti Meelis Friedenthal Liivi muuseumi ja Juhan Liivi Klubi ühisüritusel 2012. aasta kirjanikuks, auhinnana anti talle üle Juhan Liivi kuue koopia.[7] Samuti oli Friedenthal sama romaani eest konkursil "Tartu Kultuurikandjad 2012" nominent kategoorias "aasta teose looja".[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peeter Helme "Nädala raamat: Haisust, vihmast ja näljast muusade linnas" Eesti Ekspress, 28. mai 2012 (vaadatud 1. aprillil 2013)
  2. Kaarel Kressa "Meelis Friedenthal kirjutab ikalduse, alkeemia ja teaduspioneeride ajastust" EPL, 19. mai 2012 (vaadatud 1. aprillil 2013)
  3. Arno Oja "Laurentius, melanhoolne mesilane" Sirp, 16.08.2012 (vaadatud 1. aprillil 2013)
  4. Kristjan Sander "Maagilise historitsismi piiridel" Algernon, september 2012 (vaadatud 1. aprillil 2013)
  5. Sven Vabar "Meelis Friedenthal *"Mesilased"" Eesti Ekspress, 22. detsember 2012 (vaadatud 1. aprillil 2013)
  6. "ROMAANIKATKEND: Meelis Friedenthal "Mesilased"" EPL, 29. aprill 2012 (vaadatud 1. aprillil 2013)
  7. Doris Kareva "Aasta kirjanik valitud!" Sirp, 24.08.2012 (vaadatud 1. aprillil 2013)
  8. "Tartu Kultuurikandjad 2012" 12. veebruar 2013 (vaadatud 1. aprillil 2013)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Marju Lepajõe "Võilille surm" (arvustus) Vikerkaar 9/2012, lk 88-93
  • Heili Sibrits "Porine ja näljane" (arvustus) Postimees (AK), 22. september 2012, lk 9

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Katkendid[muuda | muuda lähteteksti]