Narkomaania
 |
Uimastisõltuvus (narkomaania) on sõltuvushäire, mis on uimastite tarvitamise tagajärjel ajus toimunud patofüsioloogiliste muutuste tõttu tekkinud.[1]
Narkootiliste ainete all on siin mõistetud lisaks legaalsetele uimastitele (alkohol, nikotiin, olmekeemia hulka kuuluvad saadused) veel õigusaktides sätestatud korras koostatud nimekirjades loetletud ained ning ka nende ainete stereoisomeere, estreid, eetreid või soolasid.[2]
Kliinilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Uimastisõltuvuse peamiseks tunnuseks on inimese võimetus igapäevaelus ilma sõltuvusaineta hakkama saada. Rangelt võttes tuleb uimastisõltuvusena käsitleda ka suitsetamist, sest nikotiinisõltlasel tekkivad märgatavad tervisehäired nikotiini vajakajäämisel. Kuid kuna suitsetamine on teatud ühiskondades täiesti või mingil määral aktsepteeritud, siis ei peeta seda üldiselt uimastisõltuvuseks.
Sõltuvusaine vajakajäämisel tekivad mitmesugused häired nii psüühikas kui ka somaatikas.
Tüüpilised tunnused on järgmised:
- soov ainet tarvitada
- ärrituvus
- unehäired
- valud
- alkoholismi korral üsna sageli psühhoos
Sümptoomkompleksi, mis hõlmab ülaltoodud ilminguid, nimetatakse võõrutusseisundiks.
Diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]
Diagnostika aluseks on
- haiguse anamnees;
- laboratoorsed uuringud – narkootiliste ainete sisalduse mõõtmine isiku eritistes ja kehavedelikes, tavaliselt uriinis. Näiteks kui isik väidab, et ta tarvitab oopiumit, aga oopiumit uriinis ei õnnestu avastada, on tegemist simulatsiooniga. Põhjuseks võib olla näiteks soov pääseda tegevteenistusest.
Narkomaania kliinilised tunnused avalduvad juhul, kui inimene ei saa vastavat ainet. Aine kättesaadavuse korral ei ole võimalik intervjuu põhjal narkomaaniat diagnoosida, kui narkomaan seda ei soovi. Aine regulaarse kättesaadavuse korral tunneb inimene end hästi ja mingeid spetsiifilisi kaebusi tervise osas ei esitata. Sel juhul aitavad diagnoosi püstitada vaatlus ja laboratoorne diagnostika:
- tunnusmärgid kehal. Kui tegemist on süstitava narkootikumiga (näiteks opioidid), siis on vaatlusel võimalik täheldada süstimise jälgi – rohked armistumised ja värsked torkejäljed veenide ja kubemekanali kohal.
- eritistes ja kehavedelikes narkootikumi korduv sedastamine. Paljud narkootikumid on kehavedelikes määratavad kuni 2 nädalat pärast narkootikumi tarvitamist.
Kui tegemist on suu kaudu manustatava või sisse hingatava ja kiiresti organismist elimineeruva narkootikumiga (alkohol, orgaanilised lahustid), võib diagnoosi püstitamine ambulatoorsetes tingimustes olla üsna problemaatiline. Patsiendi eitava suhtumise korral on abistavaks vahendiks objektiivsed andmed patsiendi suhtlusringkonnast.
RHK-10 järgi eristatakse järgmisi narkomaania alaliike:
- F10.2 – F10.7 – Alkoholi tarvitamisest tingitud sõltuvus – alkoholism
- F11.2 – F11.7 – Opioidide (oopium, heroiin, metadoon, α-metüülfentanüül) tarvitamisest tingitud sõltuvus – morfinism
- F12.2 – F12.7 – Kannabinoidide (marihuaana, hašiš) tarvitamisest tingitud sõltuvus
- F13.2 – F13.7 – Rahustite või uinutite (bensodiasepiinid, barbituraadid) tarvitamisest tingitud sõltuvus
- F14.2 – F14.7 – Kokaiini tarvitamisest tingitud sõltuvus – kokainism
- F15.2 – F15.7 – Muude stimulaatorite (amfetamiin) tarvitamisest tingitud sõltuvus
- F16.2 – F16.7 – Hallutsinogeenide (LSD, meskaliin) tarvitamisest tingitud sõltuvus
- F17.2 – F17.7 – Tubaka tarvitamisest tingitud sõltuvus – nikotinism
- F18.2 – F18.7 – Lenduvate lahustite (bensiin, nitrolahusti, atsetoon) tarvitamisest tingitud sõltuvus – toksikomaania
- F19.2 – F19.7 – Mitmete või muude narkootiliste ainete tarvitamine.
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Narkomaania põhjuslikku ravi 2010. aastal veel ei tunta.
Morfinismi korral rakendatakse metadoonasendusravi. Ka nikotismi korral on olemas vastavad asendusravi võimalused – nikotiini sisaldavad plaastrid, mis leevendavad suitsetamisest loobumise perioodil esinevaid võõrutusnähte.
Psühholoogiline ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Inimeste käitumist analüüsivas psühholoogiakirjanduses ja kliinilistes uuringutes on kasutatud mitmesuguseid sekkumismeetodeid: kognitiivne paariteraapia, motivatsioonivestlused, kogukonda tugevdav lähenemine, käitumisteraapia, kriisiolukordade juhtimine.[3][4] Need aitavad maha suruda vajadustunnet ja vaimset ärevust, parandavad ravile keskendumist ja õpetavad uusi tegutsemisoskusi, kergendavad võõrutusnähtusi ja vähendavad võimalusi tagasi langeda.[5]
Lastel ja noorukitel omab kognitiivne käitumisteraapia[6] ja pereteraapia[7] praegu kõige rohkem uurimuslikke tõendeid, kuidas ravida mõnuainete tarvitamise sõltuvusprobleeme. Mitmed uuringud kasutavad ka ökoloogilist perekonnapõhist ravi ja grupi kognitiiv-käitumisteraapiat.[8] Neid raviviise saab kasutada paljudes erivormides, mida on ka erineva intensiivsusega uuritud.[9] Uuringud on näidanud, et grupile suunatud kognitiivne käitumisteraapaia teeb kõige efektiivsemaks see, et seal saavad osalised arendada oma sotsiaalseid oskusi, arendada sobivaid emotsioonide kontrollimise tehnikaid ja teisi inimestevahelisi suhtlusoskusi.[10] Mõned integreeritud[11] ravimismudelid, kus kombineeritakse erinevate ravivõtete osi võivad samuti olla efektiivsed.[8] Noorukite puhul on narkootikumide kasutamise vähendamiseks osutunud kasulikuks motivatsiooniintervjuud.[12][13]
Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]
Et narkomaania spetsiifilist ravi aastal 2010 ei tuntud, siis oli prognoos tervistumisele halb.
Eri ainete korral on prognoos paranemisele erinev:
- nikotiini korral hea;
- kannabinoidide korral hea;
- alkoholi korral halb;
- opiaatide korral väga halb;
- hallutsinogeenide korral suhteliselt hea, sest nad ei tekita füüsilist sõltuvust;
- kokaiini korral väga halb.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (lühend – NPALS), Riigikogu seadus, vastu võetud 11.06.1997, paragrahv 2 lõige 6, veebiversioon (vaadatud 26.03.2015)
- ↑ "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad" (html). Elektrooniline Riigiteataja. Tallinn. 26.11.2007. Vaadatud 16.12.2007.
- ↑ O'Donohue, W; K.E. Ferguson (2006). "Evidence-Based Practice in Psychology and Behavior Analysis". The Behavior Analyst Today. Joseph D. Cautilli. 7 (3): 335–350. DOI:10.1037/h0100155. Vaadatud 24.03.2008.
- ↑ Chambless, D.L.; et al. (1998). "An update on empirically validated therapies" (PDF). Clinical Psychology. American Psychological Association. 49: 5–14. Vaadatud 24.03.2008.
- ↑ "NIH Senior Health "Build With You in Mind": Survey". nihseniorhealth.gov. Vaadatud 29.07.2015.
- ↑ "Association for Behavioral and Cognitive Therapies – What is CBT?". Originaali arhiivikoopia seisuga 21.04.2010.
- ↑ "Association for Behavioral and Cognitive Therapies – What is Family Therapy?". Originaali arhiivikoopia seisuga 13.06.2010.
- ↑ 8,0 8,1 Hogue, A; Henderson, CE; Ozechowski, TJ; Robbins, MS (2014). "Evidence base on outpatient behavioral treatments for adolescent substance use: updates and recommendations 2007–2013". Journal of Clinical Child and Adolescent Psychology. 43 (5): 695–720. DOI:10.1080/15374416.2014.915550. PMID 24926870.
- ↑ "Association for Behavioral and Cognitive Therapies – Treatment for Substance Use Disorders". Originaali arhiivikoopia seisuga 21.04.2010.
- ↑ Engle, Bretton; Macgowan, Mark J. (5. august 2009). "A Critical Review of Adolescent Substance Abuse Group Treatments". Journal of Evidence-Based Social Work. 6 (3): 217–243. DOI:10.1080/15433710802686971. ISSN 1543-3714. PMID 20183675.
- ↑ "Maternal substance use and integrated treatment programs for women with substance abuse issues and their children: a meta-analysis". www.crd.york.ac.uk. Vaadatud 9.03.2016.
- ↑ Jensen, Chad D.; Cushing, Christopher C.; Aylward, Brandon S.; Craig, James T.; Sorell, Danielle M.; Steele, Ric G. "Effectiveness of motivational interviewing interventions for adolescent substance use behavior change: A meta-analytic review". Journal of Consulting and Clinical Psychology. 79 (4): 433–440. DOI:10.1037/a0023992. PMID 21728400.
- ↑ Barnett, Elizabeth; Sussman, Steve; Smith, Caitlin; Rohrbach, Louise A.; Spruijt-Metz, Donna. "Motivational Interviewing for adolescent substance use: A review of the literature". Addictive Behaviors. 37 (12): 1325–1334. DOI:10.1016/j.addbeh.2012.07.001. PMC 3496394. PMID 22958865.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kristjan Port: narkomaania on arstide seas pööraselt suur probleem, 14. aprill 2015
- Anna Põld, Kristjan Port narkomaaniast arstide seas: mul ei ole raske vabandust paluda nende käest, kelle väärikust on kahjustatud, aga probleem on endiselt olemas, 15. aprill 2015
- Nähtamatud barjäärid: uimastisõltuvus ja probleemid praktikas