Meskaliin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Meskaliini valem

Meskaliin ehk 3,4,5-trimetoksüfenetüülamiin on looduslik hallutsinogeen, millel on väga pikk kasutamise ajalugu. Kõige rohkem esineb meskaliini peioote-uimakaktuses, mis kasvab peamiselt Mehhikos. Vähem leidub seda San Pedro kaktuses.

Meskaliini valmistatakse ka sünteetiliselt.

Esimesena isoleeris ja tuvastas meskaliini sakslane Arthur Heffter 1897. Esimesena sünteesis meskaliini Ernst Späth 1919.

Meskaliin on A-klassi narkootikum, mis põhjustab väga intensiivseid hallutsinatsioone. Transpersonaalse psühholoogia järgi tekitab meskaliin muutunud teadvuse seisundi, mis avardab teadlikkuse piire, võimaldades ligipääsu alateadvuses peituvale informatsioonile.

Meskaliini korduv kasutamine suurendab organismi tolerantsust selle aine suhtes ehk teisisõnu on sama mõju saamiseks vaja järjest suuremat annust. Meskaliin põhjustab ka risttolerantsust LSD, psilotsübiini, psilotsiini ja dimetüültrüptamiiniga ehk teisisõnu nendest ainetest ühe tarvitamine suurendab organismi tolerantsust ülejäänute suhtes. Kõik need ained on seotud virgatsaine serotoniiniga, mis põhjustab head meeleolu, mingil määral kontrolli kadumist lihaste üle ja millel on arvukalt teisi kõrvalmõjusid, millest kõiki tänapäeval ei mõisteta. Seevastu tetrahüdrokannabinooli ja mustsimooliga risttolerantsust ei teki, sest need ained mõjuvad teistsugustele retseptoritele.

Õiguspiirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on meskaliin sotsiaalministri 21.11.2013. aasta määrusega kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja: "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad"[1] I nimekirja – selles loetletud ainete ning neid sisaldavate ravimite sisse- ja väljavedu toimub Ravimiameti sisse- või väljaveoloa alusel.

I nimekirja kantud ainete käitlemine, mille all peetakse silmas narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist, säilitamist, hoidmist, laadimist, vedu, jm, tasu eest või tasuta tarnimist kolmandale isikule [2] peab vastama II nimekirja ainete ja neid sisaldavate ravimite käitlemise nõuetele.[3]

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Dachau koonduslaagris viis SS-Hauptsturmführer dr Kurt Plötner vangidega läbi katseid. Vangide teadmata manustati neile meskaliini (looduslikult peioote-uimakaktuses esinev aine), selgitamaks välja, kas ajupesu kaudu oleks võimalik ülekuulamisel paremaid tulemusi saavutada (Ohler, 209:2017). Kuid ameeriklaste sissetungi tõttu ei saanud Plötner oma katsete sarja lõpetada. Ameeriklased konfiskeerisid Plötneri andmed ja edaspidi viidi katseid läbi Washingtonis Mereväe Meditsiiniuuringute instituudis Charles Savage'i, ka Harvardi meditsiiniteadlase Henry K. Beecheri juhendamisel koodnime en:Project CHATTER ('projekt lobisemine') all (Ohler, 209:2017).[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. NARKOOTILISTE JA PSÜHHOTROOPSETE AINETE NIMEKIRJAD I–V
  2. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (lühend – NPALS), Riigikogu seadus, vastu võetud 11.06.1997, paragrahv 2 lõige 3, veebiversioon (vaadatud 26.03.2015)
  3. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (lühend – NPALS), Riigikogu seadus, vastu võetud 11.06.1997, paragrahv 4 lõige 2, veebiversioon (vaadatud 26.03.2015)
  4. Norman Ohler, "Patsient A : Uimastid Kolmandas Reichis". Tallinn: Helios kirjastus, 2017. ISBN 9789949554973