Kannabinoidid
Kannabinoidid on peamiselt kanepitaimes ja teistes kanepisaadustes (hašiš, hašišiõli jt) leiduvad ühendid, mida nimetatakse ka fütokannabinoidideks.
Kanep sisaldab üle 400 ühendi (terpenoidid, süsivesikud, flavanoidid jt), nende hulgas on 113 fütokannabinoidi.[1]
Lisaks taimest isoleeritud kannabinoididele on olemas ka sünteetilised kannabinoidid, mida kasutatakse teadusuuringutes, mõnest on tehtud ka ravimpreparaat (nt nabiloon ja dronabinool), ning endokannabinoidid ehk organismis loomulikult leiduvad ained (nt anandamiid), mis mõjutavad samuti kannabinoidretseptoreid. On teada vähemalt kaks retseptorite alltüüpi inimese endokannabinoidsüsteemis (ECS): CB1- (paiknevad kesknärvisüsteemis) ning CB2-retseptorid (paiknevad immuunsüsteemis ja mujal).[2] Kannabinoidid võivad olla erineva päritoluga, kuid nad seonduvad ikkagi sama retseptorite võrguga. Nende retseptorite kaudu avaldubki kõikide kannabinoidide toime.
Fütokannabinoidid[muuda | muuda lähteteksti]
| Peamiste fütokannabinoidide struktuurid[3]: | ||
|---|---|---|
| Tüüp | Struktuur | Tsüklisatsioon |
| Kannabikromeen
CBC |
|
|
| Kannabidiool
CBD |
|
|
| Tetrahüdrokannabinool,
Kannabinool THC, CBN |
|
|
| Kannabielsoiin
CBE |
|
|
| iso-
tetrahüdrokannabinool iso-THC |
|
|
| Kannabitsüklool
CBL |
|
|
| Kannabitriool
CBT |
|
|
Fütokannabinoidid on looduslikud kannabinoidid, mis esinevad peamiselt kanepitaimes, kuid neid on leitud ka osadest õistaimedest, maksarohtudest ja seentest. Esmakordselt isoleeriti fütokannabinoidid siiski kanepitaimest (Cannabis sativa'st).[4] Peamiselt uuritud neutraalsed fütokannabinoidid on delta-9-tetrahüdrokannabinool (Δ9-THC, edaspidi THC), kannabidiool (CBD) ja kannabinool (CBN). Eelnevalt mainitud kannabinoidid esinevad värsketes taimedes vastavalt nende happe prekursoritena (Δ9-THCA, CBDA ja CBNA). Dekarboksüleerimise käigus konverteeruvad happelised kannabinoidid neutraalseteks, see toimub pikema aja jooksul, kuumutamisel või leeliselistes tingimustes.[5] Kannabinoidide sisaldus sõltub taime sordist, kasvutingimustest ja hilisemast töötlemisviisist.
THC[muuda | muuda lähteteksti]
THC on peamine psühhoaktiivne aine kanepis, mis võib tekitada eufooriat või paanikat, kuid hoolimata sellest esineb ainel ka raviomadusi, näiteks valuvaigistav, põletiku- ja iiveldusvastane toime.[6] Marihuaana THC-sisaldus varieerub väga suurtes piirides ning võib ulatuda 20%-ni ja isegi üle selle. Enamikus Euroopa riikides on praegune THC-sisalduse lubatud seaduslik piirmäär 0,2%.[7]
CBD[muuda | muuda lähteteksti]
CBD on peamine mittepsühhoaktiivne aine kanepis. Kannabidioolile peetakse omaseks hirmu ja ärevuse leevendamist ning lõõgastustunde tekitamist.[6] On leitud, et CBD võib isegi vähendada THC esilekutsutud psühhootilisi sümptomeid ja nende negatiivset mõju.[4]
CBN[muuda | muuda lähteteksti]
CBN-i ei leidu värskes kanepitaimes peaaegu üldse, see tekib aja jooksul THC lagunemisel ehk on sõltuv kanepitaime vanusest või teatud välistingimustest (nt liigne UV-valgus, kõrge temperatuur, hapniku juurdepääs). CBN-i sisalduse põhjal on võimalik hinnata kanepitaime vanust. Taime pikaajalisel säilitamisel esimestel aastatel degradeerub THC kiiremini kui järgnevate aastate jooksul.[8] On tehtud uuringuid ja leitud, et kui CBN/THC suhe jääb alla 0,013, siis on tegemist pooleaastase prooviga. Kui see on vahemikus 0,04–0,08, siis on tegu ühe- või koguni kaheaastase prooviga.[6]
Peamised fütokannabinoidide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
Kõik fütokannabinoidide tüübid pärinevad kannabigerooli (CBG) tüüpi ühenditest ja erinevad peamiselt selle lähteaine tsüklilisuse poolest.[3] Peamised fütokannabinoidide tüübid on järgmised[4]:
CBG (kannabigerool)
CBC (kannabikromeen)
CBD (kannabidiool)
Δ9-THC (delta-9-tetrahüdrokannabinool)
Δ8-THC (delta-8-tetrahüdrokannabinool)
CBL (kannabitsüklool)
CBE (kannabielsoiin)
CBN (kannabinool)
CBND (kannabinodiool)
CBT (kannabitriool)
Fütokannabinoidide määramismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]
ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (ingl UNODC) soovitab kannabinoidide tuvastamiseks kanepis ja kanepisaadustes järgnevaid meetodeid: mikroskoopiline määramine (ainult kanepitaime puhul), tõestusreaktsioonid, immunotestid, õhukese kihi kromatograafia, gaasikromatograafia- ja kõrgsurve-vedelikkromatograafia-massispektromeetria.[6]
Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on viimastel aastatel töötanud välja kapillaarelektroforeesi tehnoloogial põhinevat tõenduslikku narkomeetrit – Drug Hunter.[9] Selle suurimaks eeliseks on kaasaskantavus, mis hõlbustab politseil narkojoobe tuvastamist (k.a kanepi tarvitamist) autojuhtidel. Narkomeeter on fluorerstsentsdetektoriga ehk tuvastatavad on kõik fluorestseeruvate omadustega ühendid. Kuna peamised fütokannabinoidid fluorestseeruvad struktuuris leiduvatele aromaatsete tuumade tõttu, on neid võimalik Drug Hunteri narkomeetriga analüüsida.[10]
Sünteetilised kannabinoidid[muuda | muuda lähteteksti]
Sünteetilised kannabinoidid on sünteesitud ehk keemiliselt saadud kannabinoidid. Siia rühma kuulub üle 100 tehislikult saadud ühendi, millel on kanepi toimeaine THC-ga sarnane toime. Sünteetilised kannabinoidid ilmusid laialdasemalt turule aastatel 2007.–2008. taimesegude näol ning sisaldasid sünteetilisi kannabinoide, mis kannavad näiteks järgmisi lühinimetusi: JWH-018, HU-210, CP-47497 jne. Sünteesitakse ka uusi sünteetilisi kannabinoide, mis mõne aja pärast kantakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Selle tagajärjel nende sünteetiliste kannabinoidide levik tavaliselt väheneb, kuid asemele ilmuvad uued, mõnel määral muudetud keemilise struktuuriga ühendid.[7] Sünteetiliste kannabinoididega tooted varieeruvad nii kannabinoidikoguse kui ka kannabinoidi tüübi poolest.[11]
Sünteetiliste kannabinoidide mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Sünteetilisi kannabinoide sisaldavate toodete manustamisega kaasnevad suuremad ohud tervisele kui loodusliku kanepi tarvitamisega. Näiteks Spice'i toote tarvitamise tagajärjel on inimesel esinenud kardiovaskulaarseid haigusi ja psühholoogilisi häireid (nt paanikahood). Mõne sünteetilise toote puhul on esinenud raskeid mürgistusjuhtumeid, mis on vajanud haiglaravi.[11]
USA Toidu- ja Ravimiamet on heaks kiitnud näiteks järgnevad sünteetilistel kannabinoididel põhinevad ravimid: nabinool ja dronabinool. Mõlemad jäljendavad THC struktuuri ja farmakoloogilist aktiivsust ning on kasutusel vähiravis pärast kemoteraapiat.[12][13]
Peamised sünteetiliste kannabinoidide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
Sünteetiliste kannabinoidide klassifikatsioon keemilise struktuuri põhjal[11]
1. Klassikalised sünteetilised kannabinoidid (THC ja teiste fütokannabinoidide sünteetilised analoogid, nt HU-210)
2. Mitteklassikalised sünteetilised kannabinoidid (tsükloheksüülfenoolid või 3-arüültsükloheksanoolid, nt CP-47,497-C8)
3. Hübriidsed sünteetilised kannabinoidid (klassikaliste ja mitteklassikaliste kannabinoidide struktuurilised kombinatsioonid, nt AM-4030)
4. Aminoalküülindoolid (AAI) (nt JWH-018)
5. Eikosanoidid (endokannabinoidide sünteetilised analoogid, nt metaanandamiid)
6. Teised (diarüülpürasoolid, naftoüülpürroolid jt)
Endokannabinoidid[muuda | muuda lähteteksti]
Endokannabinoidid nagu teisedki kannabinoidid seonduvad endokannabinoidsüsteemis (ECS) paiknevate kannabinoidretseptoritega. Ainuke erinevus (nagu nimetuski ütleb) on see, et tegu on endogeensete ehk organismi sisetekkeliste kannabinoididega. Kokku on tuvastatud viis sellist endokannabinoidi, kuid seni näivad ECS-i töös olulist rolli mängivat vaid kaks kõige olulisemat endokannabinoidi, nimelt anandamiid (N-arahhidonoüülletanoolamiin või AEA) ja 2-arahhidonoüülglütserool (2-AG). Mõlema endokannabinoidi puhul on tegu polüküllastumata rasvhapete derivaatidega. Ning nad omavad rolli ECS-i mitmetes füsioloogilistes protsessides, näiteks mälu, söögiisu ja stressireaktsioonid.[14]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Aizpurua-Olaizola O. et al. (2016). Evolution of the Cannabinoid and Terpene Content during the Growth of Cannabis sativa Plants from Different Chemotypes. Journal of Natural Products. 79 (2): 324–31. doi: 10.1021/acs.jnatprod.5b00949
- ↑ Ravimiamet (05.11.2015). "Kanepi ja kannabinoidide meditsiiniline kasutamine". Originaali arhiivikoopia seisuga 2.10.2018. Vaadatud 5.12.2020.
- ↑ 3,0 3,1 "Cannabinoid". Wikipedia. Vaadatud 15.12.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Gülck, T., & Møller, B. L. (2020). Phytocannabinoids: Origins and Biosynthesis. Trends in Plant Science. doi: 10.1016/j.tplants.2020.05.005
- ↑ Leiman K. et al. (2018) Fast extraction of cannabinoids in marijuana samples by using hard-cap espresso machines. Talanta 190. doi: 10.1016/j.talanta.2018.08.009
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 UNODC (2009). Recommended methods for the identification and analysis of cannabis and cannabis products. ISBN 978-92-1-148242-3
- ↑ 7,0 7,1 Lanno Ü. et al. (2013) „Kriminalistikaekspertiisid", Sisekaitseakadeemia. ISBN 978-9985-67-218-1
- ↑ Trofin I.G. et al. (2012) Long – term Storage and Cannabis Oil Stability. Revista da Chimie. 63. No.3 293–297 doi: 10.1080/00450610903258144
- ↑ "Drug Hunter". Vaadatud 5.12.2020.
- ↑ Mazina, J. et al. (2015). A rapid capillary electrophoresis method with LED-induced native fluorescence detection for the analysis of cannabinoids in oral fluid. Analytical Methods, 7(18), 7741–7747. doi: 10.1039/c5ay01595b
- ↑ 11,0 11,1 11,2 UNODC (2011). Synthetic cannabinoids in herbal products.
- ↑ "Nabilone". DrugBank. Vaadatud 5.12.2020.
- ↑ "Dronabilone". DrugBank. Vaadatud 5.12.2020.
- ↑ Schubart, C. D. et al. (2014). Cannabidiol as a potential treatment for psychosis. European Neuropsychopharmacology, 24(1), 51–64. doi: 10.1016/j.euroneuro.2013.11.002