Kognitiivne käitumisteraapia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kognitiivne käitumisteraapia (ka kognitiivkäitumuslik teraapia; lühend KKT) on psühholoogiline sekkumine,[1] mida kõige laiemalt kasutatakse vaimsete häirete ravis.[2] Empiirilised uuringud näitavad, et KKT keskendub inimese nende toimetulekustrateegiate arendamisele, mis tegelevad olemasolevate probleemide lahendamisega ja muudab ebavajalikke mustreid kognitiivides (mõtted, uskumused ja hoiakud), käitumises ja emotsioonide reguleerimises.[1][3] Algselt kavandati see teraapia kliinilise depressiooni raviks ja praegu kasutatakse seda erinevate vaimse tervise probleemide puhul.[4][5]

KKT mudel põhineb inimese käitumise ja kognitiivse psühholoogia põhiprintsiipide kombineerimisel.[1] See erineb psühhoteraapia klassikalisest lähenemisest, kus terapeut otsib inimese käitumise tagant alateadvuslikke tähendusi ja siis sõnastab diagnoosi. KKT on suunatud probleemile ja tegutsemisele, mis tähendab, et seda kasutatakse konkreetsete diagnoositud vaimse häire probleemide ravimiseks ja terapeudi roll on aidata kliendil leida ja praktiseerida efektiivseid strateegiat, et saavutada sõnastatud eesmärgid ja vähendada haiguse sümptomeid.[6] KKT põhineb usul, et kognitiivsed moonutused ja ebakohane käitumine mängivad rolli vaimsete häirete arengus ja paranemises,[2] ning kui neid sümptomeid sellega seotud stressi saab vähendada õpetades inimesele uusi informatsiooni töötlemise oskuseid ja hakkamasaamise meetodeid.[6][7]

Üldjuhul KKT eeldab, et kui muuta ebakohast mõtlemist, siis muutub ka käitumine ja see mõjutab inimese psühholoogiat,[8] kuid viimati on leitud, et muutused toimuvad pigem ebakohases mõtlemises kui mõtlemises üldisemalt.[9] Kognitiivse käitumisteraapia eesmärk pole diagnoosida inimest konkreetse haigusega, vaid vaadata inimest kui tervikut ja otsustada, mida on vaja korda teha. Põhietapid kognitiivses käitumisteraapias on järgmised:

  • 1. etapp – määratle kriitilised käitumismustrid
  • 2. etapp – hinda, kas kriitiline käitumine on liialdus või hoopis puudujääk
  • 3. etapp – hinda kriitilise käitumise sagedust, kestvust või intensiivsust
  • 4. etapp – kui on tegemist liialdusega, püüa vähendada sagedust, kestvust või intensiivsust, kui on puudujääk, siis püüa neid suurendada.[10]

Need etapid põhinevad süsteemil, mille töötasid välja Kanfer ja Saslow.[11] Pärast muutmist vajava käitumise väljaselgitamist, hoolimata sellest, kas on liialdus või puudujääk, ja kui ravi on toimunud, peab psühholoog välja selgitama, kas sekkumine oli edukas. Näiteks kui eesmärk oli vähendada käitumise intensiivsust, siis peab toimima vähenemine võrreldes algväärtusega. Kui kriitiline käitumine jääb samasuguseks või algsest kõrgemaks, on sekkumine ebaõnnestunud.[11]

KKT terapeudid või arvutiprogrammid aitavad inimesi oma käitumismustreid ja uskumusi muuta ja asendada selliseid mõtlemisvigu nagu ületähtsustamine, suurenenud negativism, vähendatud positiivsus ja katastroofihirm rohkem realistlike ja kasulike mõtetega, mis vähendavad emotsionaalset pinget ja ennasthävitavat käitumist.[8] Sellised mõtlemisvead on tuntud kui kognitiivsed moonutused. Kognitiivsed moonutused võivad olla kas pseudodiskrimineerivad uskumused või millegi ületähtsustamine.[12] KKT tehnikat saab ka kasutada ka selleks, et muuta inimesi rohkem avatuks, tähelepanelikum ja teadlikum oma kognitiivsetest häiretest, et nende mõju vähendada.[9]

Kognitiivse käitumisteraapia olemus[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitiivne käitumisteraapia uurib inimese arusaamu ja seoseid mõtete, emotsioonide ja käitumise vahel läbi struktureeritud raamistiku, mille tulemusel paraneb inimese käitumuslik toimetulekumehhanism ja kognitiivne tõlgendus[13]. Kognitiivse mudeli kohaselt toimetatakse kolme tunnetustasemega, mis võimaldab mõista inimese probleemi/muret:

  • põhiuskumused;
  • väärad eeldused;
  • automaatsed negatiivsed mõtted.[14]

Kognitiivse käitumisteraapia tööpõhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitiivse käitumisteraapia põhimõte on aidata inimesel olla iseenda terapeut, kes mõistab ja märkab iseenda käitumuslikke ja kognitiivseid mustreid ja vajadusel teeb muutusi nii mõtte kui käitumuslikul tasandil. Fookuseks on terapeudi ja patsiendi koostöö ja lahenduskeskne lähenemine, mille tulemusel sõnastatakse koos terapeudiga kindlad eesmärgid ning keskendutakse hetkeolukorra murekohtade lahendamisele koos juhendatud avastamisprotsessiga. Terapeut kutsub inimest ülesse enda seniseid mõtteid analüüsima ja esitab selleks küsimusi. Käitumusliku poole pealt katsetatakse ühiselt tegevuskavu ja rutiine, mis soosivad uut käitumismustrit ja aitavad inimesel keskkonnas paremini toime tulla.[13]

Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitiivset käitumisteraapiat saab tõhusalt kasutada pigem lühiajalise ravina, mille keskmeks on aidata väga spetsiifiliste probleemidega inimesi ja õpetada neid keskenduma hetke mõtetele, veendumustele ja muredele[15]. Pikema ajalise ravi juhul, aitaks erinevate teraapiate kasutamine koos. Kognitiivse käitumisteraapia vorm sobib neile kelle esineb konkreetne probleem, sest teraapia toimub läbi konkreetse fookuse ja eesmärkide seadmisega. See teraapia on sobilik inimesetele, kes soovivad praktilist ravi ja, kus ainult probleemi ülevaate saamine pole peamine eesmärk. Vaid oluline on probleemi lahendus, selle lahendamise viis ja protsess[16].

Kognitiiv käitumisteraapia vorme on kasutatud nii kliinilises kui ka mittekliinilises keskkonnas. See teraapiavorm on osutunud tõhusaks ravimise viisiks mitmete erinevate vaimsete tervise probleemide puhul.[17]

Lisaks depressioonile või ärevushäiretele võib selle kasutamine aidata järgmiste probleemide/seisundite puhul:[17]

  • bipolaarne häire;
  • söömishäired, näiteks anoreksia ja buliimia;
  • obsessiiv-kompulsiivne häire;
  • paanikahäired;
  • foobiad;
  • traumajärgne stressihäire;
  • psühhoos;
  • skisofreenia;
  • uneprobleemid;
  • alkoholi kuritarvitamisega seotud probleemid.

Kognitiivset käitumisteraapiat kasutatakse mõnikord ka pikaajaliste terviseseisunditega inimeste raviks, näiteks ärritunud soole sündroom ja kroonilise väsimuse sündroom. Kuigi selle teraapiavormi kasutus ei suuda nende seisundite füüsilisi sümptomeid ravida, võib see aidata inimestel nende sümptomitega paremini toime tulla.[17]

Kognitiivse käitumisteraapia kasutamine ravis on näidanud tõhusaid tulemusi mitte ainult täiskasvanute ravis, vaid ka noorukite ja väikelaste probleemide puhul. Lisaks on uus ja kiiresti kasvav huvi kognitiivteraapia kasutamine koos ravimitega inimeste puhul, kes kannatavad hallutsinatsioonide ja pettekujutluste all, ning need, kellel on pikaajalisi probleeme teistega suheldes.[16]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kognitiivne käitumisteraapia kui üks psühhoteraapia vorme sai alguse 1960. aastatel, selle rajajateks peetakse Ameerika Ühendriikide psühholoogi Albert Ellist (1913–2007) ja Ameerika Ühendriikide psühhiaatrit Aaron T. Becki (s. 1921). Beck avastas psühhoanalüüsi tehes, et patsientidel toimub sisemine dialoog, mida ta kirjeldas järgnevalt: „patsiendid justkui räägiksid iseendaga mõtetes“.[16] Sõna kognitiivne tuleb ladinakeelsest sõnast cognoscere, mis tähendab otsetõlkes 'ära tundma'. Beck mõistis patsientidega töötades, et väga oluline on inimese mõtete ja tunnete vaheline seos. Beck avastas, et tihti on depressioonis patsientidel emotsioonidest tulvil mõtteid, mida nad ei ole teadvustanud endale ja nimetas sellised mõtted „automaatseteks mõteteks“.[16] Ta avastas ka, et automaatsetel mõtetel on sageli nn muster, mis kordub ja kerkib esile näiteks depressioonis inimestel. Sellise mustri 3 peamist negatiivset arusaama- „ma olen väärtusetu“, „ma ei meeldi kellelegi“ ja „ma olen lootusetu ega suuda muutuda“ moodustavad kognitiivse triaadi ehk tunnetusliku kolmkõla.[18] Sellest avastusest sai alguse uue teraapiavormi põhimõte, et kui inimene teadvustab endale negatiivsed mõtted, on see võtmeks probleemide lahendamiseks ja nende ületamiseks. Aaron T. Beck nimetaski uue teraapia kognitiivseks teraapiaks, kuna selles mängivad väga olulist rolli mõtted ning mõtlemine.[16]

Kui esialgu kasutati kognitiivset käitumisteraapiat põhiliselt depressiooni ravis, siis aastakümnete jooksul on seda kohandatud kasutamiseks ka ennetusravis, näiteks enesetappude puhul, samuti ärevus- ja sõltuvushäirete ning skisofreenia ravis.[19]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Cognitive behavior therapy: Basics and beyond 
  2. 2,0 2,1 The New ABCs: A Practitioner's Guide to Neuroscience-Informed Cognitive-Behavior Therapy, doi:10.17744/1040-2861-37.3.206, http://www.n-cbt.com/uploads/7/8/1/8/7818585/n-cbt_researchpacket_newabcsmanuscript_advancecopy.pdf 
  3. History of cognitive-behavioral therapy in youth, doi:10.1016/j.chc.2011.01.011, PMID 21440849, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3077930/ 
  4. "Efficacy of cognitive-behavioral therapy for obsessive-compulsive disorder.". Psychiatry Research 225 (3): 236–246. 28.02.2015. PMID 25613661. doi:10.1016/j.psychres.2014.11.058. 
  5. "Comparison of psychological placebo and waiting list control conditions in the assessment of cognitive behavioral therapy for the treatment of generalized anxiety disorder: a meta-analysis". Shanghai archives of psychiatry 26 (6): 319–31. 2014. PMC 4311105. PMID 25642106. doi:10.11919/j.issn.1002-0829.214173. 
  6. 6,0 6,1 Psychology 
  7. "Theoretical foundations of cognitive-behavioral therapy for anxiety and depression". Annual Review of Psychology 47: 33–57. 1996. PMID 8624137. doi:10.1146/annurev.psych.47.1.33. 
  8. 8,0 8,1 Hassett, Afton L.; Gevirtz, Richard N. (2009). "Nonpharmacologic Treatment for Fibromyalgia: Patient Education, Cognitive-Behavioral Therapy, Relaxation Techniques, and Complementary and Alternative Medicine". Rheumatic Disease Clinics of North America 35 (2): 393–407. PMC 2743408. PMID 19647150. doi:10.1016/j.rdc.2009.05.003. 
  9. 9,0 9,1 Hayes, Steven C.; Villatte, Matthieu; Levin, Michael; Hildebrandt, Mikaela (2011). "Open, Aware, and Active: Contextual Approaches as an Emerging Trend in the Behavioral and Cognitive Therapies". Annual Review of Clinical Psychology 7 (1): 141–68. PMID 21219193. doi:10.1146/annurev-clinpsy-032210-104449. 
  10. Kaplan, Robert; Saccuzzo, Dennis. Psychological Testing. Wadsworth. lk 415, Table 15.3. 
  11. 11,0 11,1 Kaplan, Robert; Saccuzzo, Dennis. Psychological Testing. Wadsworth. lk 415. 
  12. Dawes, RM (1964). "COGNITIVE DISTORTION Monograph Supplement 4-V14". Psychological Reports 14 (2): 443–459. doi:10.2466/pr0.1964.14.2.443. 
  13. 13,0 13,1 Fenn, K., & Byrne, M. (2013). The key principles of cognitive behavioural therapy. InnovAiT, 6(9), 579–585.
  14. Beck, A. T. (1976) Cognitive Therapy and the Emotional Disorders, New York: Penguin.
  15. "What Is Cognitive Behavioral Therapy. Verywell Minde.". Vaadatud 20. november 2020.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 "In-Depth: Cognitive Behavioral Therapy. Psych Central.".
  17. 17,0 17,1 17,2 "Cognitive behavioural therapy (CBT)".
  18. "Cognitive-behavioural therapy : an information guide.Centre for Addiction and Mental Health.".
  19. Kastepõld-Tõrs, K. (2014). Kognitiivteraapia – mitte lihtsalt positiivse mõtlemise õpetamine. Eesti Arst, 93(11), 659-661.