Leonardo Conti

Leonardo Conti
Leonardo Conti 1939
Sünninimi	Leonardo Ambrogio Giorgio Giovanni Conti
Sündinud	24. august 1900 Lugano, Ticino kanton, Šveitsi Konföderatsioon
Surnud	6. oktoober 1945 (enesetapp) Nürnberg, Baieri, Saksamaa (Ameerika Okupatsioonitsoon)
Rahvus	sakslane
Elukutse	arst, poliitik (NSDAP)
Teenistused	NSDAP Sturmabteilung Schutzstaffel Riigi Siseministeerium
SS-i auaste	SS-Obergruppenführer
Ametikoht	NSDAP Tervishoiu Peaameti juhataja 1939–1945 Riigi Tervishoiu Juht (Reichsgesundheitsführer) 1939–1944 Riigi Siseministeeriumi riigisekretär 1939–1945
Autasud	, Reichsführer-SS aupistoda,

Leonardo Ambrogio Giorgio Giovanni Conti (24. augustil 1900 Lugano Ticino kanton - 6. oktoobril 1945 Nürnberg) oli meditsiinidoktor, Saksa Reichi tervisejuht (saksa keeles Reichsgesundheitsführer) ja SS-Obergruppenführer.

Elu

Leonardo Conti sündis Luganos Ticino kantonis (Šveits) 24. augustil 1900. Tema isa oli šveitsi itaallane Silvio Conti ja ema sakslanna Nanna Pauli. Isa töötas postiametnikuna. Tema vanemad lahutasid 1903. aastal. 12-aastaselt läks ta emaga Saksamaale. Ta sai naturalisatsiooni korras 1915. aastal Saksa kodanikuks. Kolm aastat hiljem lõpetas kiitusega Friedrich-Wilhelms-Gymnasiumi Berliinis. Seejärel pani ta end vabatahtlikuna kirja suurtükipolku Küstrinis. Liiga noor, et võidelda Esimeses maailmasõjas, astus ta pärast sõda Vabakorpusse.

Ta oli 1918. aastal Saksa Kultuuri Võitlusliidu (saksa Kampfbund für Deutsche Kultur) üks asutajaliige ja ühingu aktiivne liige. 1918 asutas Conti antisemiitliku võitlusliidu Deutscher Volksbund (Saksa Rahvaliit). 1918. aastal sai temast ka rahvusliku terroriorganisatsiooni Organisatsion Consul liige. Olnud Deutschen Volksbundi Berliini allorganisatsiooni liige, läks ta sealt üle Deutschvölkischen Schutz- und Trutzbundi. Aastatel 1921–1923 oli ta Bund Wikingi liige.

1919 astus Saksa Rahvuslikku Rahvaparteisse (DNVP). Osales 1920 Kappi riigipöördekatses.

Õppis 1919–1923 meditsiini Erlangenis ja Berliinis. Ta osales oma venna Silvioga aktiivselt rahvuslikus ja antisemiitlikus üliõpilasliikumises värvates korporatsioonita üliõpilasi Deutschen Finkenschafti, mille üks asutaja ta oli. 1923 lõpetas kooli ning liitus Sturmabteilungiga ja oli 1924–1926 Saksa-Rahvusliku Vabaduspartei liige. Osales Ausschuss für Volksaufklärungis ja Alldeutschen Verbandis. 1927. aastal liitus natsiparteiga NSDAP liikmepilet nr 72225.

Oli üks esimesi Sturmabteilungi arste; üks tema patsientidest oli Horst Wessel, kellest sai hiljem natsipartei märter. 1925 andis ta välja raamatu "Über Weichteilplastik im Gesicht" ("Plastilisest kirurgiast"). 1927 hakkas organiseerima Natsionaalsotsialistlikku Saksa Arstide Liitu (saksa Nationalsozialistischer Deutscher Ärztebund, NSDÄB) Berliinis.

22. augustil 1925 abiellus ta Elfriede Freiin von Meerscheidt-Hüllessemiga (*27. juulil 1902 Berliinis), kes oli NSDAP liige (parteipileti nr 90829) ja Kuldse Parteimärgi omanik. Neil sündisid poeg (*26. juuli 1926) ja kolm tütart (*7. veebruar 1928; *26. aprill 1932; *21. juuli 1935), kellest noorim lapseeas suri.

1930 läks Conti Sturmabteilungist üle SS-i (nr 3982). Samal aastal sai temast NSDAP parteikongressil Nürnbergis meditsiiniteenistuse juhataja ja aasta hiljem 1931 Berliini Arstide Koja liige. Ta valiti mais 1932 Preisi Parlamenti, kus ta tegev oli kuni selle laialisaatmiseni 1933. aasta sügisel. 12. veebruaril 1933 nimetas Hermann Göring ta Preisi Siseministeeriumi erikomissariks. Aprillis 1933 ta nimetas Göring ta Preisi Terviseameti direktoriks. 9. aprillil 1933 visati ta SS-ist välja, kuu aega hiljem 12. mail 1933 oli ta seal tagasi.

Kuni natside võimuvõtmiseni oli ta palgata töötaja Riigi Siseministeeriumis.

NSDAP võimuvõtmise järel

Tema ema sai 1933 Reichi Ämmaemandate Esinduse (Reichsfachschaft Deutscher Hebammen) juhiks. Aastal 1934 sai ta NSDAP Berliini Tervise Peaameti juhiks. 12. aprillil 1934 määras Hermann Göring ta kui partei „vana võitleja“ Presi riiginõunikuks (staatsrat). Samal aastal sai ta NSDAP-Reichsleitungi Terviseosakonna juhiks.

1935 sai ta „eriülesannetega“ SS-Oberführeriks Reichsführer-SS staabis. 1936 oli ta Berliini olümpiamängude meditsiiniteenistuse juht. Hiljem sai Berliini linna meditsiininõunikuks (alates 1. novembrist 1936). Lisaks oli ta 1936 avaliku tervishoiu lektor Berliini Ülikoolis.

30. jaanuaril 1938 sai ta SS-Brigadeführeriks. Ta pooldas 1938 dekreeti, mis keelas juudi arstidel kutsetegevuse ja lubas selle ainult juudi kogukonna sees, öeldes: "Ainult juutide surm annab Saksa arstidele eluruumi, mida nad väärivad." Aitas koostada otsuseid ja seadusi juudi arstide vastu.

1939 määrati Conti Gerhard Wagneri järel Riigi Tervisejuhiks (saksa Reichsgesundheitsführer), seejärel Riigi Arstide Koja (saksa Reichsärztekammer) ülemaks ja septembris Arthur Gütt järel Siseministeeriumi riigisekretäriks. Seejärel võttis ta üle NSDAP Tervishoiu Peaameti. Lisaks oli ta NSDÄB juhataja. Tema alluvus saksa bürokraatias oli üsna eriline. Conti kuulus Riigi Arstide Kojaga tsiviilsektorisse ja seega allus siseminister Wilhelm Frickile (1943st Heinrich Himmlerile). Teiselt poolt oli Conti Natsionaalsotsialistliku Arstide Liidu ja NSDAP Tervishoiu Peaameti juht ning seega allus ta Parteikantselei juhatajale Martin Bormannile. Selles ametis kasutas Conti oma asetäitja Blome abi.

Aktion T4

1939 määras Hitler ta isiklikult vastutavaks saksa laste eutanaasiaprogrammi Aktion T4 eest. Paar kuud enne eutanaasiadekreeti toimunud nõupidamisel Conti ja Riigikantselei juhi Hans Lammersiga oli Adolf Hitler toonud näite "elust, mis ei vääri elu". Näites kirjeldas ta vaimuhaiget, keda tuleks panna magama ainult saepuru või liiva peale, sest nad "alatasa endale püksi teevad" ja "panevad oma väljaheiteid suhu, söövad seda ja nii edasi".

Brandt ja Bouhler töötasid välja plaani laiendada eutanaasiaprogrammi täiskasvanutele. Juulis 1939 kohtusid nad Riigi Tervisejuhi ja Siseministeeriumi terviseküsimuste riigisekretäri Dr. Leonardo Conti, ja SS-i meditsiiniameti juhi professor Werner Heydega. See kohtumine lõi eeldused kõigi riigi füüsiliste ja vaimsete puuetega isikute registri loomiseks. Oktoobris 1939 antud Hitleri dekreet andis Bouhlerile ja Brandtile õiguse täiskasvanute tapmiste organiseerimiseks. Dekreet oli tagasiulatuv 1. septembrini 1939, et anda õigustus juba sooritatud tapmistele.

Aastal 1939 tahtis Himmler nimetada Conti kogu Aktion T4 programmi juhiks, kuid sellele oli vastu füüreri kantselei ülem reichsleiter Phillip Bouhler, kes oli ravimatult haigete või vaimse puudega laste "halastussurma" idee autor. Bouhler kurtis, et Conti, kellele Hitleri isiklikult oli usaldatud täiskasvanute eutanaasiaprogramm, loovutas selle Bouhlerile ja Hitleri raviarstile Karl Brandtile. Olles Martin Bormanni sõber, säilitas Conti oma positsiooni kui Riigi Tervisejuht (Reichsgesundheitsführer) kuni augustini 1944, mil ta tagasi astus.

Jaanuaris 1940 kuulus Conti nende isikute ringi, kes Alten Zuchthaus Brandenburgis katsetasid vangide peal gaasitamist ja mürgisüste. Conti tegi isiklikult neljale või kuuele patsiendile surmava süsti. Patsiendid „surid aeglaselt“ ja mõnedele tuli teha teine süst, mis näitas, et gaasikambrid saavad olema parem alternatiiv. Ta oli seotud ka malaariaeksperimentidega Dachaus ja Buchenwaldis. 1200 projektis osalenud vangist suri 300–400.

Augustis 1941 sai Conti Reichstagi liikmeks. 1942–1944 Reichsführer-SS Isiklikus Staabis. 20. aprillil 1944 sai ta SS-Obergruppenführer auastme. 4. mail 1943 osales NKVD sooritatud Katõni massimõrva avalikustamise konverentsil. 17. jaanuaril 1945 nimetati ta Münchenis audoktoriks. 3. märtsil 1945 järgnes teine audoktoriks nimetamine Berliinis Avaliku Terviseteenistuse Riigiakadeemias.

Vangistati Flensburgis 19. mail 1945. Conti ootas kohut osaluse tõttu Action T4 eutanaasiaprogrammis Nürnbergi vanglas, kui ta end üles poos. Lahkumiskirjas kirjutas ta, et tegi enesetapu, kuna ta oli vande all antud tunnistuses valetanud, et ta oli teadlik meditsiinilistest eksperimentidest. Ta oli surres 45-aastane.

Autasud

• Kriegsverdienstkreuz 1. u. 2. klasse
• Goldenes Parteiabzeichen
• Dienstauszeichnung der NSDAP in Bronze und Silber
• SS-Dienstauszeichnungen
• Ehrenegen der Reichsführer-SS
• SS Totenkopfring