Larissa Bogoraz
| Larissa Bogoraz | |
|---|---|
| Sünniaeg | 8. august 1929 |
| Surmaaeg | 6. aprill 2004 (74-aastaselt) |
| Abikaasa(d) | Juli Daniel |
Larissa Jossifovna Bogoraz-Bruhman (Лариса Иосифовна Богораз; 8. august 1929 Harkiv – 6. aprill 2004) oli Vene õiguskaitsja (Nõukogude Liidu dissident) ja keeleteadlane.
Tema vanemad olid partei- ja nõukogude töötajad, NLKP liikmed. 1936. aastal arreteeriti Larissa Bogorazi isa, keeleteadlane Vladimir Bogoraz süüdistatuna trotskistlikus tegevuses.
Lõpetas 1950. aastal Harkivi ülikooli filoloogiateaduskonna ning abiellus samal aastal Juli Danieliga ja asus elama Moskvasse. 1950–1961 töötas ta kooli vene keele õpetajana Kaluga oblastis ning seejärel Moskvas. 1961–1964 õppis NSV Liidu Teaduste Akadeemia Vene Keele Instituudi matemaatilise ja strukturaallingvistika sektoris aspirantuuris. Lõpetas aspirantuuri strukturaalllingvistika erialal, tegeldes fonoloogiaga. 1964–1965 elas Novosibirskis ning õpetas Novosibirski ülikooli filoloogiateaduskonnas üldlingvistikat. 1965 kaitses filoloogiakandidaadi kraadi. (1978. aastal võttis Kõrgem Atestatsioonikomisjon (VAK) temalt kandidaadikraadi ära, kuid 1990. aastal andis kraadi jälle tagasi.)
Larissa Bogoraz teadis oma abikaasa Juli Danieli ja Andrei Sinjavski "põrandaalusest" kirjanduslikust tegevusest. 1965. aastal nad arreteeriti. Bogoraz kirjutas Nõukogude Liidu peaprokurörile kirja Andrei Sinjavski ja Juli Danieli arreteerimise vastu. Ta aitas koos Sinjavski abikaasa Maria Rozanovaga kaasa avaliku arvamuse pöördumisele arreteeritud kirjanike kasuks. Sinjavski ja Danieli protsessist sai alguse paljude õiguskaitsjate, sealhulgas Bogorazi enda tegevus.
1966 ja 1967 käis Larissa Bogoraz regulaarselt Mordva poliitvangide laagrites abikaasaga kohtumas ning tutvus seal teiste poliitvangide sugulastega. Ta tutvustas neid Moskva liberaalse intelligentsi ringkondades. Tema korterist sai vahepeatus Mordvasse sõitvatele poliitvangide sugulastele ning laagrist naasvatele poliitvangidele. Ta kirjutas pöördumisi ja avalikke kirju, millega ta tõi esimest korda avalikkusse teadvusse poliitvangide probleemi. Pärast üht sellist pöördumist ütles Danieli perekonnaga tegelev KGB ohvitser: “Me olime teiega algusest peale teine teisel pool barrikaadi. Aga teie avasite esimesena tule."
1966. ja 1967. aastal toimus paljude opositsiooniliste rühmade, ringikeste ja sõpruskondade konsolideerumine ühiskondlikuks liikumiseks, mida hiljem hakati nimetama õiguskaitsjate liikumiseks. Suuresti tänu Larissa Bogorazi kontaktidele väljus see liikumine Moskva liberaalse intelligentsi raamest.
Bogoraz kirjutas alla paljudele kirjadele ja teistele dokumentidele inimõiguste kaitseks. 11. jaanuaril 1968 kirjutas koos Pavel Litvinoviga pöördumise "Maailma avalikkusele" "nelja protsessi" puhul (Aleksandr Ginzburgi, Juri Galanskovi, Aleksei Dobrovolski ja Vera Laškova) üle. See oli protest seaduslikkuse jämeda rikkumise vastu kohtumõistmise käigus. See sai õiguskaitsjate liikumise pöördepunktiks: esimest korda apelleeriti otseselt avalikule arvamusele. Dokument ei olnud formaalseltki adresseeritud ei partei- ja nõukogude organitele ega Nõukogude ajakirjandusele. Seda loeti korduvalt ette välismaa raadiojaamades ning tuhanded Nõukogude kodanikud said teada, et Nõukogude Liidus on inimesi, kes avalikult kaitsevad inomõigusi. Pöördumisele hakkas tulema vastukajasid ja solidaarsusavaldusi ning mõningatest reageerinutest said hiljem aktiivsed õiguskaitsjad.
25. augustil 1968 võttis ta koos kuue mõttekaaslasega osa Punasel väljakul toimunud seitsme demonstratsioonist Tšehhoslovakkiasse Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede sisseviimise vastu loosungi all "Teie ja meie vabaduse eest!" (За вашу и нашу свободу!). (Mitmed tuntud õiguskaitsjad olid tema kui liikumise juhi osalemise vastu.) Demonstratsioon kestis kolm minutit. Osavõtjad võeti kinni ning mõisteti hiljem süüdi Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 1901 ja 1903 alusel "laimavate väljamõeldiste eest, mis mustavad nõukogude ühiskondlikku ja riigikorda". Larissa Bogoraz mõisteti neljaks aastaks asumisele. Karistuskoht oli Tšuna asula Ida-Siberis Irkutski oblastis. Ta töötas seal puidutöötlemiskombinaadis töölisena.
Pärast asumiselt Moskvasse tagasitulekut (1972) osales Jooksvate sündmuste kroonika väljaandmises ning toetas Nõukogude poliitvange. Ta ei võtnud otseselt osa dissidentlike ühiskondlike assotsiatsioonide tööst, ainult 1979–1980 oli ta Tatjana Velikanova kaitse komitee liige. Aeg-ajalt esines ta siiski üksi või kaasautorina tähtsate ühiskondlike algatustega. Tema allkiri on näiteks "Moskva pöördumise" all, mille autorid protesteerisid Aleksandr Solženitsõni väljasaatmise vastu Nõukogude Liidust ning nõudsid "Gulagi arhipelaagi" ja teiste Stalini-aegseid kuritegusid paljastavate materjalide avaldamist.
1975 kirjutas ta individuaalse avaliku kirja Juri Andropovile nõudmisega avada KGB arhiivid. Selles märkis ta, et ei looda sellele, et KGB avab oma arhiivid vabatahtlikult, ning väljendas kavatsust hakata iseseisvalt koguma ajaloolisi andmeid Stalini-aegsetest repressioonidest. See oli üks impulsse, millest sai alguse sõltumatu samizdati ajalooalane kogumik Pamjat (1976–1984), mille väljaandmises ta (kuigi mitte avalikult) osales.
1976 avaldas ta kaasautorina oma teise abikaasa Anatoli Martšenkoga ajakirjas Kontinent pseudonüümi M. Tarussevitš all artikli "Kolmas on antud" ("Третье дано"), mis oli pühendatud rahvusvahelisele pingelõdvendusele.
1980. aastate alguses kutsus esile avaliku diskussiooni tema üleskutse Suurbritannia valitsusele suhtuda humaanselt IRA terroristidesse.
Bogoraz pöördus korduvalt NSV Liidu valitsuse poole üleskutsega kuulutada välja üleüldine poliitiline amnestia. 1986. aasta oktoobris kirjutas ta koos Sofja Kallistratova, Mihhail Gefteri ja Kirill Podrabinekiga pöördumise Nõukogude kultuuritegelaste poole, milles kutsus üles nõudma poliitvangide vabastamist. Teda toetasid paljud väljapaistvad kultuuritegelased. Jaanuaris 1987 hakkas Mihhail Gorbatšov poliitvange vabastama. Bogorazi abikaasa Anatoli Martšenko ei jõudnud vabastamist ära oodata: ta suri Tšistopoli vanglas detsembris 1986.
Bogoraz osales Rahvusvahelise ühiskondliku seminari ettevalmistamises (detsember 1987).
1989. aasta sügisest oli taastatud Moskva Helsingi grupi koosseisus. Mõnda aega oli ta selle kaasesimees. Ta oli ühenduslüli vanade dissidentide ja uue põlvkonna vahel.
1991–1996 juhendas ta valgustuslikku inimõiguste seminari Venemaa ja SRÜ ühiskondlikele organisatsioonidele. 1993. aastast oli Vene-Ameerika inimõiguste grupi juhatuse liige. Kirjutas mitmeid artikleid inimõiguste ajaloost ja teooriast.
Veidi aega enne surma kirjutas ta avaliku kirja, milles mõistis hukka sissetungi Iraaki.
Ta suri pärast mitut rabandust.
Ilmalik matusetalitus toimus 9. aprillil 2004 ühingu Memoriaal saalis.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Oli abielus Juli Danieliga. Daniel vabastati 1970, kui naine oli alles asumisel. Varsti nad lahutasid.
Tema teine abikaasa oli Anatoli Martšenko. Martšenko arreteeriti 1980. Ta suri pärast näljastreiki 1986.