Lambad kui maastikuhooldajad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lambad rannaniidul

Lambad on tänapäeval head maastikuhooldajad. Kuna lambad söövad paljusid liike rohttaimi ja põõsaid, on karjatamise tulemusena saadud maastik on madalmurune ning põõsad oleksid nagu aedniku pügatud. Lammaste karjatamine võsastunud aladel väldib nende alade taasvõsastumist.[1]

Karjatamise kasulikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Karjatamine hoiab ära randade kinnikasvamise esmalt kaislate ja roogaruheinaga, seejärel pillirooga. Karjatamise lakates võib rannaniidust pillirooväli saada juba kümne aastaga. 1970. ja 1980. aastatel soodustas rannaniitude kinnikasvamist liigväetamisest tingitud suur toitainetesisaldus. Samuti soodustab kinnikasvamist vallidena rannakamarale jäänud adrupeenrad. Karjatamise lõppedes kulustuvad ka kõrgemad rannaniidu osad, kus seejärel hakkavad kasvama lepad, kadakad või pajud. Ajapikku niiviisi need alad metsastuvad. Avatud mererandade kinnikasvamise tagajärjel kaovad mitmed avamaastike taime- ja loomaliigid. Randade kinnikasvamise tõttu kannatavad ka põllumehed, sest valgepõsk-lagled, kellel pole enam toituu nende tavalistes toitumispaikades, otsivad seda nüüd sisemaalt orasepõldudelt.[2]

Karjatamine rannakarjamaadel[muuda | muuda lähteteksti]

Rannakarjamaadel on peetud peamiselt veiseid ja lambaid, aga ka hobuseid. Kuna eri liiki loomad on mõnevõrra erineva söödaeelistusega, olekski ideaalne pidada koos erinevaid loomi. Mõõdukas rannaniitude karjatamine, eelkõige aga eri liiki kariloomade pidamine koos või vahelduvalt, hoiaks ära randade kinnikasvamise. Linnupesade tallamise vältimiseks on soovitatav alustada karjatamist vahemikus 10.–15. juuni, see on aeg, mil suurem osa linnupoegi on juba koorunud. Karjatamise tulemusena peab vähemalt pool karjatatavast alast olema madalmurune. Rannaniidu hooldamiseks on vajalik karjatada koormusega 0,4–1,3 lü/ha. Rannaniidu puhastamiseks on vaja ala puhastada võsast ja pilliroost ja alustada karjatamist. Rannaniitude hooldamine tähendab eelkõige karjatamist, vähemal määral ka niitmist.[3] Lammaste karjatamine mereäärsetel aladel tagabki rannaniitude madalmurususe. Tänu sellele tulevad rändlinnud (nt lagled, haned) sügisese ja kevadise rände ajal taas sinna toituma ega kahjusta enam nii oluliselt põllumeeste saaki.[4]

Lambad kui taimede mitmekesisuse säilitajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikooli botaanik ja vanemteadur Aveliina Helm on märkinud, et ajalooliselt on kõik poollooduslikud alad Eestimaal olnud ühed liigirikkamad. Rannaniite ja puisniite on Eestis säilinud rohkem kui üheski teises riigis. Näiteks Lääne-Eestis Laelatu puisniidu ühel ruutmeetril on loendatud 76 taimeliiki. Üheks sellise liigirikkuse edasikandjaks on lambad, kes ühelt aasalt teisele ringi liikudes ja kadakate-põõsaste vahelt rohututte otsides kannavad oma kasukates edasi eri taimede seemneid, mis siis teise kohta jälle maha puistatakse. Kuna lambakari on ökoloogiliselt puhas, levitavad nad ringi liikudes vaid neid taimi, mis on sellele piirkonnale omased. Näiteks teadlased korjasid ühe lamba seljast, keda karjatati loopealsetel aladel, 85 eri liiki kuulunud 8500 seemet, mida lammas liigirikkuse edendamiseks ühelt aasalt teisele tassib[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaama, K. 1946. Lambakasvatus. Tartu: RK Teaduslik Kirjandus.
  2. Talvi, T. 2001. Pool-looduslikud kooslused. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, Tõravere trükikoda.
  3. Talvi, T. 2001. Pool-looduslikud kooslused. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, Tõravere trükikoda.
  4. Eesti maaelu arengukava (MAK) 2007-2013. Põllumajandusministeerium. Tallinn.
  5. Lammas kannab oma kasukas 8500 seemet

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaama, K. 1946. Lambakasvatus. Tartu: RK Teaduslik Kirjandus.
  • Talvi, T. 2001. Pool-looduslikud kooslused. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, Tõravere trükikoda.