Kuressaare rahuleping

Kuressaare rahuleping oli paavsti poolt Saare-Lääne piiskopiks määratud Johannes Creuli ja Saare-Lääne piiskopkonna kapiitli poolt piiskopiks valitud Ludolf Grove vahel ordu vahendusel paastuaja 2. pühapäeval 9. märtsil 1449 Kuressaares sõlmitud rahuleping, mille alusel lõppes Saare-Lääne piiskopkonnas kodusõda.

Eellugu

Pärast Saare-Lääne piiskopi Johannes I Schutte surma valis piiskopkonna kapiitel enne 15. jaanuari 1439 piiskopiks Ludolf Grove, kuid paavst Eugenius IV ei kinnitanud teda ametisse, vaid määras 24. märtsil 1439 piiskopiks Johannes Creuli. Grovet toetasid Liivi ordu ja Riia peapiiskop Henning Scharpenberg, kes pühitses ta enne 8. jaanuari 1440 ametisse; Creuli toetasid aga paavst, Saksa kuningas Friedrich IV ja Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf.

Creul teatas 19. mail 1439 Rusdorfile oma ametissemääramisest ja palus abi oma ametikoha omandamiseks. Eugenius IV teatas 2. detsembril 1440, et kardinal Antonio Correr pidi Saaremaa vaidluse lahendama. Creul soovis 15. mail 1441 abi Chełmno piiskopilt. Eugenius IV nõudis 19. novembril 1443 Saksa ordu kõrgmeistrilt Konrad von Erlichshausenilt Creuli toetamist.

Kõrgmeister Erlichshausen nõudis 29. märtsil 1445 maameistrilt Heidenreich Vinke von Overbergilt Grovega tekkinud tüli lahendamist ja nõudis mitte viivitada Creuli taotluste täitmisega. Creul soovitas 31. augustil 1445 oma asja arutamiseks Friedrich von der Ropet, kes omakorda teatas, et Riia ja Tartu rüütlid tahavad Creuli abistada. 31. augustil 1445 saatis Creul kõrgmeistrile teate Saare-Lääne piiskopkonna omandi asjus. Kõrgmeister andis septembris 1445 instruktsiooni maameistrile Creuli ametissepaigutamise asjus. 17. veebruaril 1446 nõudis kõrgmeister maameistrilt taas Creuli abistamist.

Aprillis 1446 nõudis kõrgmeister Grovelt kahjutasu maksmist Creulile. Creul teatas 25. aprillil 1446 oma loobumisest Saare-Lääne piiskopi ametikohast, vastutasuks pidi Grove talle maksma vähemalt 4000 ungari kuldnat ja 8 täkku. 16. juunil 1446 soovis Creul saada teist ametikohta ja jätkas kahjutasu nõudmist. Grove poolt väljastatud lepe pidi saama kapiitli ja Konrad von Uxkülli poolt pitseritega kinnitatud. Creul sõnastas 22. juunil 1446 notariaali, mille järgi jäi Grove piiskopiks ja Creul lubas teda mitte takistada tingimusel, et kui Grove ei taha kokkulepet täita, tuleb Grove vastu välja astuda. Grove pidi kahjutasu ära maksma kahes osas, kuid loobus sellest viimasel hetkel, mille järel võttis Taani kuningas Christofer III Grove ja Saare-Lääne piiskopkonna 16. juulil 1446 oma kaitse alla.

Juunis 1446 teatas ordu ülemprokuraator Ruperti, et Eugenius IV avaldas 3 bullat, mille järgi tuleb Saksa ordul aidata Creuli. 10. detsembril 1446 kohustas Eugenius IV maameister Heidenreich Vinke von Overbergi aitama Creulil omandada piiskopkonda, kuna Creul on õigusjärgne piiskop. Seetõttu saatis kõrgmeister Erlichshausen 10. veebruaril 1447 palvekirja kantsler Caspar Schlickile, paludes Saksa kuningalt abi Creuli abistamiseks. Creul omakorda otsis 20. märtsil 1447 kõrgmeistrilt nõu edasise tegevuse osas, kes saatis Rooma volikirja Saaremaa osas.

Nicolaus V kohustas 24. mail 1447 Riia peapiiskopkonna rüütelkondi abistama Saare-Lääne piiskoppi Creuli võitluses Ludolf Grove vastu. Kõrgmeister teatas 30. jaanuaril 1448, et Creul tuleb ülestõusmispühade järel Liivimaa prelaatide, kapiitlite ja rüütelkondade abiga ametisse paigutada. Creuli Tallinnasse siirdumist pidi toidumoonaga varustama Liivi ordu maameister. Creul oli 22. juulil 1448 Tallinnas oma taotlusi nõudmas, mistõttu Grovet kohustati alad loovutama Creulile. Kõrgmeister nõudis 8. oktoobril 1448 Turu komtuurilt, et see ei osutaks abi Grovele ja soovitas paavstile mõjutada Rootsi kuningat mitte toetama Grovet.

Rootsi kuningas Karl VIII teatas oma neutraalsusest; ordu, Harjumaa ja Virumaa rüütelkonnad ja Turu linn pidid Creuli abistama. Kõrgmeister saatis 2. jaanuaril 1449 Creuli asjus teated paavstile ja Saksa kuningale Friedrich III-le, kes nõudis 31. jaanuaril Rootsi kuningalt Creuli abistamist.

Lepingu sisu

Lepingu originaaltekst on ladina keeles.

1. punkt – piiskop Ludolf Grove saab senikaua kuni ta elab enda käsutusse Saaremaa ja Hiiumaa saared ning Kuressaare piiskopilinnuse koos kõigi selle juurde kuuluvate õigustega ja omandiga: tuludega, rendiga, sissetulekutega ja muude tuludega; ta administreerib seda [omandit] nii kanoonilise kui ilmaliku jurisdiktsiooniga ilma igasuguse piirangu või keeluta.
2. punkt – piiskop Johannes Creul saab enda käsutusse Läänemaal Lihula, Haapsalu ja Koluvere piiskopilinnuse; Orksi, Audru ja Koonga mõisa (castrum); Vormsi, Noarootsi ja Osmussaare saare ning Läänemaa rannarootslaste alad (Eland) koos kõigi selle juurde kuuluvate õigustega ja omandiga: tuludega, rendiga, sissetulekutega ja muude tuludega. Avalikult saab teatatud, et Grove saab "vanemaks Saaremaa piiskopiks" (senior episcopus Osiliensis) ja Creul "nooremaks Saaremaa piiskopiks" (junior episcopus Osiliensis) nimetatud ja tituleeritud.
3. punkt – juhul kui üks isandatest sureb, saavad valdused sellele, kes jääb elama, kelle poole pöördutakse sellest ajast kui "Saaremaa piiskopi" poole ilma lisanditeta [tiitlis].
4. punkt – annetatud privileegid tuleb säilitada; läänistatud läänimõisad ja teised mõisad, aastased maksud, armupalved, rendilepingud, kiriku statuutide muudatused, uute statuutide tõlgendused – kõik otsused ja korraldused, mida Grove ilmalikult või administratiivselt tegi ja korraldas, jäävad jõusse ja need tuleb kinnitada paavsti poolt ja Riia peapiiskopi poolt.
5. punkt – paavstil tuleb Kaarma, Karja, Valjala, Püha ja Jämaja kiriku rektorid määrata toomhärradeks; seejuures tuleb paavsti volitada määrama Kaarma kirikut ülemdiakonaadiks ja teistele kirikutele tuleb määrata prebendid.
6. punkt – Üks osapool haldab autentset ürikut ja pitserit, milles teine osapool usus ja aus kinnitab, et sel moel oleks harmoonia puutumatu, kuni vastav osapool elab.
7. punkt – avalikult saab teatavaks tehtud, et Saaremaa ja Hiiumaa vasallid, kes on Grovele ustavalt kindlaks jäänud kuulekuses, tema ametnikud ja tema kodakondsed, peavad tulema järgmisele prelaatide ja teiste isamaa isandate maapäevale.
8. punkt – Grove peab Haapsalu piiskopilinnuses säilitatud rahasumma, mis on saadud indulgentside eest, loovutama Haapsalu katedraali taastamiseks.
9. punkt – mõlemad osapooled vaatlevad end kui äralepitatuid, millega on tekitatud ebaõiglus kõrvaldatud.
10. punkt – talupojad, kes olid sõja tõttu hirmu pärast elupaigast lahkunud või vahetasid elukohta, tuleb igalt poolt üles leida, nad peavad oma senisesse elupaika tagasi pöörduma ja teenima vasturääkimata.
11. punkt – Liivi ordu maameister kohustab end Saksa ordu kõrgmeistri nõusolekul lepingu täitmist jälgima ja tõotab koos Tallinna kodanikega, juhul kui paavst lepingut ei kinnita või Creul enne kinnitust sureb, Haapsalut tagasi andma koos varadega.

Lepingu jõustumine

Creul saatis 18. märtsil 1449 kõrgmeistrile tänukirja ja Creulile anti 20. aprillil Haapsalu üle. 30. aprillil 1449 nõudis paavst Nicolaus V Rootsi kuningalt Karl VIII ja Brandenburgi markkrahvidelt Creuli tunnustamist piiskopina ja taunis Grovet, sest teated lepingust polnud veel Rooma jõudnud. Creul saatis Rooma oma saadiku Marquardi, et saada paavstilt lepingule tunnustust. Nicolaus V kohustas 1. detsembril 1449 Riia peapiiskoppi kinnitama Kuressaares sõlmitud rahulepingut ja vabastas Grove ekskommunikatsioonist.

Vaata ka

• Saare-Lääne piiskopkond