Korrakaitseorgan

Korrakaitseorgan on riikliku järelevalve teostaja, mis kaitseb avalikku korda.

Eestis on peamiseks korrakaitseorganiks Politsei- ja Piirivalveamet, aga seda rolli täidavad eriseaduste alusel ka Maksu- ja Tolliamet, Keskkonnainspektsioon, kohalike omavalitsuste erikorrakaitseorganid (nt Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) ja teised. Korrakaitseorganite vaates on kõige tähtsam roll Politsei- ja Piirivalveametil, sest kuigi teistele asutustele antakse korrakaitsepädevus eriseaduste alusel, täidab politsei kõik muud korrakaitseülesanded, mida teiste korrakaitseorganite pädevus ei kata.

Korrakaitseorgan korrakaitseseaduses

Korrakaitseseaduse (KorS) § 6 lg 1 järgi on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Sama sätte lõige 2 sätestab politsei n-ö ülimuslikkuse korrakaitses: “Kui ohu väljaselgitamine ja tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine ei kuulu ühegi muu korrakaitseorgani pädevusse, siis see on politsei pädevuses.”

Korrakaitseorgani tegevus peab olema vastavuses õigusriigile omase proportsionaalsuse põhimõttega. Korrakaitseorgan peab kohaldama mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab; kohaldab ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmetega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda ja kohaldab riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada (KorS § 7). Samuti võib korrakaitseorgan isikute põhiõigusi ja teisi subjektiivseid õigusi piirata ainult seaduse alusel (KorS § 9).

Igal isikul on õigus saada korrakaitseorganilt selle pädevuse piires abi ohu ennetamisel või tõrjumisel või korrarikkumise kõrvaldamisel, mille eest ta ise ei ole vastutav (KorS § 14).

Korrakaitseorganil on õigus alles siis sekkuda korrakaitsesse, kui avaliku korra eest vastutavat isikut ei ole või kui tema tegevus ei ole piisav (KorS § 2 lg 3).

Korrakaitseorganil on lubatud kohaldada ohtu ennetavat riikliku erimeedet ainult siis, kui ohuprognoosile tuginedes saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib oht (KorS § 24 lg 1). Selline ohuprognoos peab põhinema faktidel või korrakaitseorgani teaduslikel või tehnilistel teadmistel või EL õigusaktist tuleneval järelevalvekohustusel ning lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest (KorS § 14 lg 2).

Riikliku järelevalve meetmed

Korrakaitseorganil on õigus teha oma pädevuse piires toiminguid, millega teavitatakse avalikkust või isikut ohu ennetamisest, ohukahtlusest, ohust või korrarikkumisest (KorS § 26 lg 1). Selliste teadaannetega võib isikuandmeid avaldada ainult sellisel juhul, kui see on vältimatult vajalik ohukahtlusest, ohust või korrarikkumisest teavitamiseks (KorS § 26 lg 2). Kui korrakaitseorgan on avalikkust ohust teavitanud ning ohukahtlus ei osutu põhjendatuks, on korrakaitseorganil kohustus avaldada samas vormis ja mahus teate ohu puudumise kohta, kui kahjustatud isik seda nõuab või kui selleks on kaalukas avalik huvi (KorS § 26 lg 3).

Politseil või muul korrakaitseorganil on õigus isik peatada ja teda küsitleda, aga seda ainult siis, kui on alust arvata, et isikul on ohu ennetamiseks või tõrjumiseks või muul moel ohutuse tagamiseks vajalikke andmeid (KorS § 30 lg 1). Sellise küsitluse peab pädev korrakaitseorgan protokollima, kui seda nõuab küsitletav isik või kui organ ise peab seda vajalikuks (KorS § 30 lg 2). Samuti võib politsei või pädev organ samadel alustel kutsuda isiku ametiruumi (KorS § 31 lg 1). Kui kutsutud isik ei saabu ilma mõjuva põhjuseta õigel ajal õigesse kohta, siis võib tema suhtes kohaldada sunniraha (KorS § 31 lg 3). Isiku suhtes võib kohaldada ka sundtoomist, kui korrakaitseorganil on alust arvata, et isikul on olulist teavet, mis on vajalik kõrgendatud ohu tõrjumiseks (KorS § 31 lg 4), ühtlasi peab ka sellele isikule andma viivitamatult võimaluse teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele ja esindajale, alaealise puhul peab korrakaitseorgan viivitamatult teatama vanemaid või muud seaduslikku esindajat (eelkõige eestkostjat) või kohalikku omavalitsust (KorS § 31 lg 6). Korrakaitseorgan võib tuvastada isikusamasust erilise tuvastusmeetmega (nt DNA-proov, käekirjaproov, hääleproov) ainult siis, kui see on vältimatult vajalik ohu tõrjumiseks (KorS § 33 lg 1 ja 2).

Politsei või muu korrakaitseorgan võib isikul keelata viibimist teatud isiku läheduses (lähenemiskeeld) või teatud kohas ainult siis, kui: on olemas ähvardav vahetu oht isiku elu või tervisele; selleks on ülekaalukas avalik huvi; see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks; kaitstava isiku või valvatava objekti ohutuse tagamiseks; süüteomenetluse läbiviimise tagamiseks; riikliku järelevalve meetme kohaldamise tagamiseks (KorS § 44 lg 1 p 1-6).

Politsei või muu korrakaitseorgan võib isiku kinni pidada (näiteks sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil oluliselt tema füüsilist vabadust), kui see on vältimatu muuhulgas: vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks; isiku elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks; lähenemiskeelu tagamiseks; sundtoomiseks (KorS § 46 lg 1 p 1-4, vt ka sama sätte punktid 5-8).

Politsei või muu korrakaitseorgan võib isikut läbi vaadata (sealhulgas tema keha, selle õõnsused, riided, riietes oleva või kehal kantava asja) ainult siis, kui: on alust arvata, et isikul on endaga kaasas asja või ainet, mille võib seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida (näiteks narkootilised ja psühhotroopsed ained); see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks; see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks (KorS § 48 lg 1 p 1-3). Läbivaatuse peab läbi viima ametiisik (näiteks politseinik), kes on isikuga samast soost, samasoolise isiku puudumisel tervishoiutöötaja (KorS § 48 lg 2).

Isikule kuuluvat vallasasja (näiteks sõiduautot) võib politsei või muu korrakaitseorgan valdaja nõusolekuta läbi vaadata, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui muuhulgas: asja kannab kaasas isik, kes siseneb avaliku võimu organi ehitisse või territooriumile (näiteks Riigikogu või ministeeriumihoone); asja kannab kaasas isik, kelle suhtes võib seaduse alusel teostada turvakontrolli või keda võib seaduse alusel läbi vaadata; on alust arvata, et selles on asju, mida võib korrakaitseseaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida (KorS § 49 lg 1 p 1-2 ja 4, vt ka sama sätte punktid 3 ja 5-7). Asja omanikul või valdajal on õigus viibida asja läbivaatuse juures, kui omaniku või valdajat ei ole kohal, võib ta määrata täisealise isiku toimingut üle vaatama (KorS § 49 lg 2).Politsei või muu korrakaitseorgan võib siseneda valdaja nõusolekuta tema valdusse (nt ehitis, eluruum), sealhulgas avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi, kui: see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks; on alust arvata, et valduses viibib isik, kellelt võib seaduse alusel vabaduse või kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on ohustatud; see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks (KorS § 50 lg 1 p 1-3). valdusse peab võimaluse korral sisenema valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekul, ajavahemikus kella 7.00-st kuni 23.00-ni, äriruumidesse nende töö- või lahtiolekuajal (KorS § 50 lg 2). Eluruumi tohib ilma valdaja teadmiseta siseneda vaid siis, kui teda ei ole mõistlike pingutustega võimalik teavitada ja sisenemine on vajalik korrarikkumise või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks (KorS § 50 lg 4). Ajavahemikust kella 23.00-st kuni 7.00-ni võib korrakaitseorgan valdusse siseneda ainult siis, kui see on vajalik korrarikkumise kõrvaldamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks (KorS § 50 lg 4 p 1-2).

Vahetu sund

Vahetu sund on korrakaitseseaduse tähenduses füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendi või relvaga (§ 74 lg 1). Erivahend (täpsemalt loetletud sama seaduse §-is 78¹) on loom või asi, mis on ette nähtud isiku, looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv (§ 74 lg 2).

Vahetut sundi võib kasutada politsei. Muu korrakaitseorgan ainult siis, kui see on seaduses ettenähtud (KorS § 75 lg 1). Politsei või muu korrakaitseorgan võib kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmine tagamine muu sunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole võimalik õigel ajal (KorS § 76 lg 1). Vahetut sundi võib kasutada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu (KorS § 76 lg 2). Vahetut sundi ei tohi kohaldada ütluse, arvamuse või seletuse saamiseks (KorS § 76 lg 3). Kui vahetu sunniga on isikule tekitatud kehavigastus, siis on korrakaitseorgan kohustatud tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi andmise ning vajaduse korral kiirabi kutsumise (KorS § 77). Enne vahetu sunni kohaldamist peab korrakaitseorgan hoiatama isikut, kelle suhtes kavatsetakse vahetut sundi kohaldada, võimaluse korral peab andma sama seaduse § 76 lõikes 2 nimetatud haldusakti täitmiseks tähtaja, mis võimaldab isikul kohustust täita (KorS § 78 lg 1). Hoiatamisest võib loobuda ainult siis, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu, tulirelva kasutamisest hoiatamise eest rahvahulga vastu ei saa loobuda (KorS § 78 lg 4).

Korrakaitseorganid ja julgeolekuasutused

Vahet tuleb teha korrakaitseorganitel ja julgeolekuasutustel. Kuigi julgeolekuasutused võivad mingis kontekstis olla käsitletavad ka korrakaitseorganitena, on nende peamised eesmärgid ning olemus siiski erinev. Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt on julgeolekuasutuste tegevuse eesmärk tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ning töötlemine. Julgeolekuasutusteks on Eestis Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet. Samas korrakaitseorganid vastutavad avaliku korra eest ja ennetavad õigusrikkumisi. Ametitevahelisel tasandil on Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti vahel selgelt ära jaotatud kummagi asutuse poolt menetletavad süüteokoosseisud.

Korrakaitseorganite tegevus

Probleemi analüüsi kolmnurk

Korrakaitseorganid tagavad erinevate meetmete abil avalikku korda. Tänapäeva käsitlustes kasutatakse korrakaitse kujutamiseks nn probleemi analüüsi kolmnurka (ka kuriteokolmnurk). Kolmnurgal on kolm elementi, mis moodustavad koostoimes süüteo. Kui piisava turvalisuseta keskkonda satuvad samal ajal kokku sobiv sihtmärk ja potentsiaalne õigusrikkuja, siis leiab aset õigusrikkumine. Kui üks elementidest ära langeb, ei saa süütegu toimuda. Klassikaliselt tegeleb politsei väärteomenetluse (mitte korrakaitsemenetluse) raames õigusrikkujaga: tuvastab isiku, peab ta kinni ja teostab vajadusel väärteo kohtuvälist menetlust. Samas leidub ka meetmeid, et teiste kuriteokolmnurga elementide esinemist välistada.

Kolmnurga element	Tähendus	Võimalikud korrakaitsemeetmed
Õigusrikkuja	Isikud, kes panevad korduvalt toime väär- või kuritegusid.	Isikute tuvastamine, kinnipidamine, küsitlemine, majadesse sisenemine, asjade ning autode läbivaatus.
Kannatanu	Kodanike vähene teadlikkus valitsevatest ohtudest võib põhjustada rohkem süütegusid, sest kurjategijatel avaneb rohkem võimalusi, mida ära kasutada.	Teadlikkuse suurendamine, riskikäitumise vähendamine, riskitunnetuse arendamine.
Keskkond	Aja jooksul kujunevad välja mitmed kuriteoohtlikud kohad, s.o õigusrikkujad ja kannatanud muutuvad, aga keskkond (koht) jääb samaks.	Patrullide nähtavus, tänavate valgustamine, valvekaamerate paigaldamine.

Korrakaitseorganid Eestis

Peamiseks korrakaitseorganiks Eestis on siseministeeriumi haldusalasse kuuluv Politsei- ja Piirivalveamet, mis kasvas välja kuni 2009. aastani tegutsenud Eesti Politseiametist.

Eesti politsei 1918–1940

Eesti politsei loodi esmakordselt 12. novembril 1918. Aastatel 1918–1925 moodustasid maakonnad koos maakonnakeskusega politseiringkonna (politseivalitsuse). 1. jaanuarist 1926 loodi ringkondade asemel prefektuurid. 1940. aasta keskpaigaks oli välja kujunenud 9 prefektuuri: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Viljandi-Pärnu, Petseri-Võru, Saare, Lääne, Viru-Järva, Narva, Raudteede prefektuur. Esimesel iseseisvusajal langes teenistusülesandeid täites 29 politseinikku.

Eesti politsei keskasutusteks olid aastatel 1918–1940 vastavalt Politsei Peavalitsus (1918–1934), Politseivalitsus (1934–1938) ja Politseitalitus (1938–1940). 17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti ning 28. augustil 1940 vallandati viimased 170 politseinikku. Eesti politsei kui institutsioon likvideeriti. Peaaegu kogu kõrgem juhtkond hukkus vangilaagrites, konstaableist ja kordnikest jõudis osa kodumaale tagasi.

Miilits Eesti NSVs

Politsei asemele loodi 1940. aastal Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisu kuuluv tööliste-talupoegade miilits. Nii Eesti NSVs kui ka teistes NSV Liidu riikides hakkaski politsei institutsiooni asendama miilits (vene keeles милиция). NSV Liidus oli miilits sõjaväestatud organisatsioon. Kuni 1990. aastani puudus Eesti NSV-s eraldi ainult miilitsa tööd korraldav asutus. Üldjuhtimist teostas Eesti NSV Siseministeeriumi siseminister oma asetäitjate kaudu, järgmine struktuuritase oli linna Siseasjade Valitsus (SAV) või rajooni Siseasjade osakond (SAO).

 Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeeriumi piirkondlikud asutused

Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsus 1941–1944

14. septembrist 1941. aastal kuni 20. septembrini 1944. aastal tegutses Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolt okupeeritud Eestis korrakaitsestruktuurina Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsus. Eesti Omavalitsus hakkas tööle 15. septembril 1941. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta Eesti Vabariigi politseis kehtinud struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941. Omakaitse Peavalitsus evakueerus Tallinnast 22. septembril 1944.

Eesti politsei alates 1990. aastast

1. augustil 1990 väljus Eesti NSV Siseministeerium NSV Liidu Siseministeeriumi alluvusest. Augustis 1990. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu politseiseaduse, sama aasta 20. novembril moodustati valitsuse määrusega Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Riiklik Politseiamet ning 23. novembril politseiprefektuurid. 1991. aastal moodustati Siseministeeriumi Riikliku Politseiameti baasil Riiklik Politseiamet siseministri valitsemisalas (RT, 14.06.1991, 19, 246). Eesti Politseiameti loomisega reorganiseeriti Riiklik Autoinspektsiooni Valitsus Liiklusohutusametiks.

Novembris 1990 loodi 19 politseiprefektuuri, 1991 kaotati Kohtla-Järve Politseiprefektuur ja Sillamäe Politseiprefektuur, asemele loodi Ida-Viru Politseiprefektuur ning 1994 ühendati Raudteepolitsei Prefektuur regionaalsete prefektuuridega.

2004. aastal likvideeriti maakondlikud ja linnade politseiprefektuurid ja moodustati 4 regionaalset politseiprefektuuri: Põhja Politseiprefektuur, Ida Politseiprefektuur, Lääne Politseiprefektuur ja Lõuna Politseiprefektuur.

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on korrakaitseline keskasutus, mis loodi Siseministeeriumi haldusalas 1. jaanuaril 2010 Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei, Julgestuspolitsei, Piirivalveameti ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ühendamisel. Organisatsiooni üldnimetus on politsei. Politsei- ja Piirivalveametis töötab ligikaudu 5000 inimest. PPA ülesanded, õigused ning kohustused on paika pandud politsei ja piirivalve seaduse ja asutuse põhimäärusega.

Abipolitseinikud Eestis

Paralleelselt PPA teenistujatega tagavad avalikku korda muuhulgas vabatahtlikud abipolitseinikud. Abipolitseinik on Eestis kehtiva abipolitseinike seaduse järgi isik, kes ei kuulu politsei koosseisu, kuid kes vabatahtlikult osaleb politsei tegevuses abipolitsei seaduse ja muude seaduste ning õigusaktidega kehtestatud juhtudel ja korras. Politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja.

1918.–1940. aastatel politseil eraldi vabatahtlikke ei olnud, koostööd tehti Kaitseliiduga, mille liikmeskonda paljud politseinikud ise kuulusid.

Eesti NSVs oli võimalus osaleda korrakaitses rahvamalevlasena või ühiskondliku autoinspektorina. Tänapäevases vaates ei saa neid tegutsemisvorme (eriti rahvamalevat) hinnata päris vabatahtlikuks, sest sageli toimus rahvamalevlaste ja ÜAI-de kaasamine asutuste ja organisatsioonide kaudu, kellele anti normid, kui palju inimesi nad peavad miilitsale abiks saatma. Mõnigi kord rakendati kollektiivis inimeste leidmiseks meelitusi ja ähvardusi.

Eestimeelsed vabatahtlikud olid üha eestimeelsemaks muutunud miilitsas olemas juba ka enne politsei loomist 1991. aasta märtsis. Kui rahvamalevasse suhtuti kui nõukogulikku nähtusse, siis paljud ühiskondlikud autoinspektorid (ÜAI) jätkasid pärast 1. märtsi 1991 politsei juures tegutsemist ja neist said hiljem abipolitseinikud. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14.11.1991. a vastu võetud „Seadus politsei tegevuse õigusliku reguleerimise mõningate küsimuste kohta“ asendas „rahvamalevlase“ Eesti NSV administratiivõigusrikkumiste koodeksis ja Eesti NSV kriminaalkoodeksis „ühiskondliku politseitöötajaga“. 20. aprillil 1994. aastal vastu võetud abipolitseiniku seadus (APolS) sätestas, et ühiskondlikel alustel osalevad politsei tegevuses abipolitseinikud, kelle staatus kehtestatakse seadusega. Esimene abipolitseiniku seadus kehtis väiksemate muudatustega kuni 2011. a, mil jõustus praegu kehtiv abipolitseiniku seadus.

Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet

Tallinna linna piires aitab avaliku korda tagada lisaks eelmainitud organitele ka Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, mis on Tallinna linna ametiasutus. Ameti tegevusvaldkond on osalemine avaliku korra tagamisel, riikliku järelevalve teostamine avalikus kohas käitumise üldnõuete üle, järelevalve teostamine linnavolikogu vastu võetud eeskirjade täitmise üle, häiritud liikluse korral ajutine liikluse reguleerimine ja sisevalve üksuse ülesannete täitmine Tallinna haldusterritooriumil.

Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet loodi 16. oktoobril 2003 Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti koosseisulise osana, kuhu kuulus 12 ametnikku. Järelevalve tehti Tallinna avaliku korra, heakorra eeskirja, kaevetööde eeskirja ning koerte ja kasside pidamise eeskirja üle. Aastal 2005 sai munitsipaalpolitseist Tallinna Keskkonnaameti allasutus, millega seoses tuli juurde ka uusi pädevusi. Ülesannetena lisandusid järelevalve teostamine jäätmehoolduseeskirja ning alkoholiseaduse üle. 14. detsembril 2006. aastal kinnitas Tallinna Linnavolikogu määruse nr 70 „Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti põhimäärus“, mille läbi sai Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametist 2007. aasta jaanuarist iseseisev struktuuriüksus. 2014. aastal kuulus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti koosseisu 110 ametikohta.

Kaitseliit ja Kaitsevägi

Erijuhtudel võib avaliku korra kaitsesse kaasata ka Kaitseliitu ning Kaitseväge. Eelkõige tuleb korrakaitseseaduse alusel kaasamine kõne alla erandjuhtudel, mille puhul on tegemist terrorikuritegude, rahvusvaheliselt kaitstud isikute elu ja tervist ohustavate rünnete ning omavoliliste sissetungidega.

Korrakaitseorganid teistes riikides

Soome

Sarnaselt Eestiga on ka Soome peamiseks korrakaitseorganiks politsei. Soome politsei (soome keeles: poliisi, rootsi: polisen) on Soome Siseministeeriumi alluvuses olev politseiorganisatsioon. 2015. aastal töötas Soomes 7800 politseinikku.

Peamiseks politsei tööd reguleerivaks õigusaktiks on Soomes "Poliisilaki", mis sätestab politseiteenistuse põhilised eesmärgid, tõekspidamised ning töövaldkonnad. Vastavalt "Poliisilaki" §-le 1 on Soome politsei peamisteks ülesanneteks muuhulgas ka avaliku korra ning turvalisuse tagamine.

Soome politsei koosneb politseiteenistusest (soome keeles poliisilaitokset), mis jaguneb regiooniti tegutsevateks üksusteks, ja järgnevatest üleriigilistest üksustest:

• Keskkriminaalpolitsei (soome keeles Keskusrikospoliisi)
• Kaitsepolitsei (soome keeles Suojelupoliisi)
• Liikluspolitsei (soome keeles Liikkuva poliisi)
• Politsei tehnikakeskus (soome keeles Poliisin tekniikkakeskus)

Rootsi

Sarnaselt Eestiga on ka Rootsi peamiseks korrakaitseorganiks politsei. Rootsi politsei (rootsi: Polisen) on Rootsi Kuningriigi Justiitsministeeriumi alluvuses olev politseiorganisatsioon, kuigi Rootsi Kuningriigi põhiseaduse kohaselt on tegemist põhimõtteliselt autonoomse organiga. Rootsi politsei haldusala jaguneb 100 kohalikuks politseiringkonnaks, 30 suuremaks politseiringkonnaks ning 7 politseiregiooniks.

Peamiseks politsei tööd reguleerivaks õigusaktiks on Rootsis "Polislag", mis sätestab politseiteenistuse põhilised eesmärgid, tõekspidamised ning töövaldkonnad. Vastavalt "Polislagi" §-le 1 on Rootsi politsei peamisteks ülesanneteks muuhulgas ka avaliku korra ning turvalisuse tagamine.

Läti

Sarnaselt Eestiga on ka Läti peamiseks korrakaitseorganiks politsei. Läti politsei (läti keeles Latvijas Valsts policija) on Läti Siseministeeriumi alluvuses olev politseiorganisatsioon. See asutati 1918. aastal ja taastati 1991. aastal. 2012. aastal töötas Lätis 8167 politseinikku. Läti politsei peadirektor on alates 2011. aastast Ints Ķuzis. Läti on jaotatud 5 politseiringkonnaks.

Peamiseks politsei tööd reguleerivaks õigusaktiks on "Likums Par policiju", mis sätestab politseiteenistuse põhilised eesmärgid, tõekspidamised ning töövaldkonnad. Vastavalt "Par policiju" artiklile 1 on Läti politsei ülesanneteks muuhulgas kaitsta kriminaalohtude ning teiste õigusvastaste tegevuste eest ühiskonna ja riigi huve. Vastavalt artiklile 3 on Läti politsei ülesandeks muuhulgas tagada üksikisikute ning ühiskonna heaolu ning turvalisus.

Venemaa

Sarnaselt Eestiga on ka Venemaa peamiseks korrakaitseorganiks politsei. Vene politsei (vene keeles полиция) on Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi alluvuses olev politseiorganisatsioon. 2016. aasta seisuga töötab Vene politseiteenistuses 904,871 inimest.

Kuni 2011. aastani oli Venemaa peamiseks korrakaitseorganiks miilits. 2011. aasta 1. märtsil jõustus Venemaal vastu võetud seadus siseministeeriumi põhiosa moodustanud korrakaitse ja kuritegevusevastase võitlusega tegelenud põhifunktsioone täitnud miilitsaüksuste ümbernimetamiseks miilitsast politseiks, millega kaasnes ka politsei keskasutuste reorganiseerimine Vene Föderatsiooni Siseministeeriumi keskaparaadis ning isikkoosseisu vähendamine 1 106 472 töötajani, millega kaasnes 170 000 töötaja koondamine. Politseireform tõi kaasa ka mitmeid muutusi politseiteenistujate õiguste ja kohustuste osas. Näiteks peab nüüd kinnipeetavatele olema nende kinnipidamisest alates tagatud õigus advokaadile ning tõlgile, samuti õigus teha kolme tunni jooksul alates kinnipidamisest telefonikõne jne.

Peamiseks politsei tööd reguleerivaks õigusaktiks on Venemaal "Федеральный закон o полиции", mis sätestab politseiteenistuse põhilised eesmärgid, tõekspidamised ning töövaldkonnad. Vastavalt "Федеральный закон o полиции" artikli 1 punktile 1 on Venemaa politsei peamisteks ülesanneteks muuhulgas ka avaliku korra ning ühiskonna turvalisuse tagamine.

Vaata ka

• Korrakaitse
• Korrakaitseõigus