Inimõiguste ülddeklaratsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eleanor Roosevelt Inimõiguste ülddeklaratsiooniga (1949)

Inimõiguste ülddeklaratsiooni võttis vastu ÜRO Peaassamblee 10. detsembril 1948 resolutsiooniga A/RES/217.

Teksti peamine autor oli John Peters Humphrey (Kanada), lisaks Eleanor Roosevelt (Ameerika Ühendriigid), René Cassin (Prantsusmaa) ja Zhang Pengjun (Hiina).

Et Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus, siis ei ole inimõiguste ülddeklaratsioon õiguslikult siduv. Hoolimata sellest ning samuti asjaolust, et inimõigused on dokumendis visandatud eesmärgilistena, peetakse temas kirjeldatud õigusi ikkagi riikidele kohustuslikeks. Üks võimalikke seletusi sellele on, et ta täpsustab ÜRO põhikirjast tulenevat üldist inimõiguste austamise kohustust.

Inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu 48 poolthäälega, kusjuures vastu ei olnud keegi. Erapooletuks jäid 8 riiki: Jugoslaavia, LAV, NSV Liit, Poola, Saudi Araabia, Tšehhoslovakkia, Ukraina ja Valgevene. Nõukogude blokile ei meeldinud see, et inimõigustena polnud nimetatud õigust tööle, tasuta haridusele ja tasuta arstiabile.

Inspiratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon võttis inimõiguste ülddeklaratsiooni koostamisel eeskujuks: Magna Carta, inglise Bill of Rights ja ameerika Bill of Rights.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni kinnitajariigid[muuda | muuda lähteteksti]

Afganistan, Argentina, Austraalia, Belgia, Myanmar, Boliivia, Brasiilia, Dominikaani Vabariik, Egiptus, Ecuador, Etioopia, Filipiinid, Guatemala, Haiti, Hiina, Holland, India, Iraak, Iraan, Island, Kanada, Colombia, Costa Rica, Kreeka, Kuuba, Liibanon, Libeeria, Luksemburg, Mehhiko, Nicaragua, Norra, Pakistan, Panama, Paraguay, Peruu, Prantsusmaa, Rootsi, El Salvador, Suurbritannia, Süüria, Taani, Tai, Tšiili, Türgi, USA, Uruguay, Uus-Meremaa ja Venezuela.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kirjatäht inimõigustest" (Inimõiguste ülddeklaratsioon ja teised kesksemad rahvusvahelise õiguse aktid inimõiguste kohta). Koostanud Aarne Kuningas, ER, Tallinn 1989, 88 lk.
  • Mary Ann Glendon. "A World Made New: Eleanor Roosevelt and the Universal Declaration of Human Rights." Random House Trade Paperbacks 2002, 368 lk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]