Kaar (arhitektuur)

Allikas: Vikipeedia
Kivikaare osad[1]: lähtekivid (Dovela Basal), lukukivi (Dovela central), palend (Intradós), selg (Extradós), esikülg ja tagakülg

Kaar (ladina keeles arcus) on painutatud joon kahe tugipunkti vahel. Ehituses kaar tähendab kõvera varda kujulist tarindit, millega sillatakse hoonete, sildade ja muude ehitiste tugedevahelisi või seinaavasid[2].

Sisejõud[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt talast, kus vertikaalkoormuse korral tekivad tugedes ainult vertikaalsed toereaktsioonid, mõjutab kaarte puhul tugesid lisaks vertikaaljõule veel horisontaaljõud. Horisontaaljõude on võimalik tasakaalustada, kui kaare otsad ühendada tõmbele töötava vardaga. Kaar, erinevalt võlvist, on tasandiline tarind.

Kaare tüüpe[muuda | muuda lähteteksti]

Eesliselgkaar, hoburaudkaar, kolmiksiirkaar, kiilkaar, korvkaar, lame- ehk segmentkaar, teravkaar, tuudorkaar ja ümarkaar.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaajal[muuda | muuda lähteteksti]

Tellistest kaari hakati kasutama Mesopotaamias ja Egiptuses. Euroopa mandril ehitati esimesed kaartarind 7. sajandil eKr Etruurias. Need tehti tahutud looduskividest.[3]

Antiikajal[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikajal Kreekas leidis kaar vähe kasutust, seevastu Vana-Roomas ehitati kaartarindina nii võlve kui ka kuppelehitisi.[4]. Seal arendati see täiuslikkuseni, põhiliselt kasutati ümarkaart. Kaared laoti tellistest või tahutud kividest.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. joonisel on hispaaniakeelne tekst
  2. "Tehnikaleksikon", Tallinn: Valgus, 1981. Lk 175
  3. "Eesti arhitektuur. Oskussõnastik", Tallinn: Valgus, 1993. Lk 11
  4. "Antiigileksikon", Tallinn: Valgus, 1985. Lk 224
  5. "Kunstileksikon", Tallinn: Eesti Klassikakirjastus, 2001. Lk 180