Kėdainiai

Allikas: Vikipeedia
Kėdainiai

leedu Kėdainiai
poola Kiejdany
saksa Kedahnen
jidiši Keidan

Escudo Kedainiai.gif
Kėdainiai vapp
Elanikke: 26 080 (2013)

Koordinaadid: 55° 17′ N, 23° 58′ Ekoordinaadid: 55° 17′ N, 23° 58′ E
Kėdainiai (Leedu)
Kėdainiai

Kėdainiai (Helifail leedu ) on linn Leedus endise Kaunase maakonna aladel, Kėdainiai rajooni ja Kėdainiai valla keskus. Asub Nevėžise jõe kaldal merepinnast 39 meetri kõrgusel, 51 km Kaunasest põhja pool. Linna läbib Liibavi-Romno raudtee, seal asub Kėdainiai raudteejaam. Linna lähedal asub Leedu Vabariigi geograafiline keskpunkt.

Kėdainiai peamiseks tööstusharuks on keemiatööstus. Linna suurim tööandja on AB Lifosa, kus toodetakse mineraalväetiseid.[1] Linnas on ka Lukoili naftatoodete terminal. Suur osa on ka toiduainetetööstus: linnas valmistatakse konserve ja töödeldakse piima. Samuti on linnas metalli ja puitu töötlevaid ettevõtteid.

Haridust annavad kaks gümnaasiumit ja neli põhikooli. Linnas asub raamatukogu. Vaatamisväärsusteks on vanalinn, aastal 1921 asutatud koduloomuuseum (üks vanemaid Leedus), endise Kėdainiai mõisa hoonetekompleks, kaks katoliku kirikut (Püha Joosepi kirik ja Püha Jüri kirik, luteri kirik aastast 1629, kalvinistide kirik aastast 1631 koos seal asuva Radziwillide suguvõsa mausoleumiga, õigeusu kirik aastast 1854, raekoda, Grėjaus namas, Juozas Paukštelise muuseum, endises väikeses sünagoogis asuv multikultuursuse keskus, Mikalojus Daukša tamm ja mitmed kalmistud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kohaliku legendi kohaselt asutasid Kėdainiai sinna ümber asunud kuralastest kalurid. Arheoloogiliste uuringute kohaselt tekkis see XIV sajandi alguses kalurite ja maaharijate külana. Asulat on esmakordselt mainitud 1372. aastal Wartberge Hermanni Liivimaa kroonikas (Gaydine). Ristisõdijad rajasid sinna aastal 1403 kivist kiriku. Asula esimene teadaolev omanik oli Radvila Astikaitis, kes sinna XV sajandi keskpaigas ka mõisa rajas. Umbkaudu samal ajajärgul mainis asulat ka Jan Długosz (Kieidany).

1590. aastal sai Kėdainiai linnaõigused, ühtlasi ka õiguse kolm korda aastas laata pidada. Aastal 1598 ja 1600 laastasid linna tulekahjud. Aastal 1604 oli linnas 2800 elanikku; seal tegutses 104 kõrtsi, millest 82 pakkusid külastajatele õlut, 21 viina, ülejäänud aga mõdu. XVI sajandi alguses hakati ehitama linna raekoda (valmis aastal 1653), mis on üks vanemaid säilinud kivist raekojahoone Leedu aladel. Osaliselt Radziwillidele kuulunud Kėdainiai (osa linnast oli Kiszkade valduses) oli üks reformatsiooni keskuseid Leedus.

Aastal 1629 saabusid Kėdainiaisse Saksamaalt lahkunud luterlased, kes asusid elama mõisa ümbrusesse Jonušavasse. Nad rajasid oma turuplatsi ja aastal 1648 andis Władysław IV Waza neile oma vapi ning õiguse valida oma bürgermeistreid. Samal aastal asusid linna elama ka Venemaalt saabunud õigeusklikud. Kuni aastani 1658 oli linnas ka oma ariaanlaste kogukond, ka elas seal šotlasi, poolakaid, sakslasi ja valgevenelasi.[2]

Kuigi linna ei piiranud müür (vanalinna pindala on 86 hektarit), asusid põhilistel Kėdainiaisse viivatel teedel väravad, mis ööseks suleti; seejärel registreerisid seal olnud väravavahid kõik linna saabujad. Linnas avati ka Leedu esimene apteek.[3] Aastal 1629 oli seal kolm haiglat. Uputuse ajal laastasid linna nii vene kui ka rootsi väed. Aastal 1655 kirjutas linna toonane omanik Janusz Radziwiłł alla aktile, mille kohaselt Leedu suurvürstiriik ei olnud enam unioonis mitte Poolaga, vaid Rootsiga.

XVII sajandi lõpus laastas linna taas suur tulekahju. Aastail 1709–1711 laastas linna katk. Linn siiski taastus ja aastal 1765 oli seal 2150 elanikku. Tol perioodil oli kasutusel nimekuju Kėdainys.

Aastal 1795 eemaldasid vene väed kindral A. Tormasovi juhtimisel võimult linna rae ja andsid selle juhtimise kohaliku maaomaniku Dominik Hieronim Radziwiłłi kätte. Kohalike elanike seast valiti välja viis esindajat, kes hakkasid täitma administratiivseid funktsioone.

Aastal 1811 läks linn Czapskite valdusesse. Novembriülestõusu ajal toimus linna all lahing vene vägede ja ülestõusnute vahel. Linna elanikud osalesid ka jaanuariülestõusus, mistõttu see konfiskeeriti Marian Hutten-Czapskilt. Aastast 1866 sai linna omanikuks Eduard Totleben. Tsaariajal oli linna venekeelne nimekuju Кейданы.[4]

Aastal 1871 valmis Liibavi-Romno raudtee ja avati Kėdainiai raudteejaam. Aastal 1886 sai linn endale taas omavalitsuse, ühtlasi liideti mõisakompleksi territoorium linnaga. XIX sajandi lõpus olid suurem osa linna elanikest juudid, kes tegelesid intensiivselt kurkide kasvatamisega.

7. veebruaril 1919 toimus linna all Leedu Vabadussõja esimene lahing, kus bolševike vägede rünnakule astusid vastu Povilas Lukšiyse juhitud Leedu vabatahtlikud. XX sajandi algusel oli kasutusel nimekuju Kedainiai. Aastakl 1923 liideti linnaga Babėnai alad.

28. augustil 1941 hukkasid linna hõivanud saksa väed 2076 Kėdainiai juuti, hävitades nii linna 400 aastat vana juudi kogukonna. Aastal 1944 lasid nad taganedes õhku hulga hooneid, sealjuures ka Kėdainiai mõisa peahoone.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 3000 (1823)
  • 2597 (1833)
  • 3455 (1865)
  • 4368 (1895)
  • 6133 (1897)
  • 7415 (1923)
  • 7761 (1931)
  • 8662 (1939)
  • 10580 (1959)
  • 15900 (1966)
  • 19795 (1970)
  • 24500 (1974)
  • 26600 (1976)
  • 27886 (1979)
  • 33840 (1989)
  • 32048 (2001)
  • 31308 (2006)
  • 31224 (2007)
  • 31005 (2008)
  • 30830 (2009)
  • 30663 (2010)
  • 26648 (2011)
  • 26302 (2012)
  • 25971 (2013)
  • 25654 (2014)

1923. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kėdainiai elanikest leedulasi 57,8 %, juute 33,7 %, poolakaid 4,72 %, venelasi 1,5 %, juute 0,02 % ja lätlasi 0,26 %.[5]

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Kėdainiai elanikest leedulasi 94,45%, venelasi 3,13%, poolakaid 0,69%, sakslasi 1,34% ja valgevenelasi 0,35%.[6]

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Senior Sachs
Juozas Paukštelis

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.lifosa.com/index.php?page=apie-bendrove
  2. http://www.miestai.net/forumas/showthread.php?t=9825
  3. http://www.straipsniai.lt/Kedainiai/puslapis/5845
  4. Кейданы. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 2 (Дабанъ — Кяхтинское Градоначальство). СПб, 1865, 560 lk.
  5. https://statistikouzrasai.wordpress.com/atsisiuntimai/
  6. http://osp.stat.gov.lt/en/2011-m.-surasymas

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]