Michael Slote

Allikas: Vikipeedia

Michael Slote on filosoof, Miami Ülikooli UST eetikaprofessor.

Varem on ta olnud Marylandi Ülikooli ja Trinity College'i (Dublin) filosoofiaprofessor.

Ta tegeleb moraalifilosoofiaga, pooldab vooruseetikat ja hoolimiseetikat. Metaeetikas pooldab ta moraalisentimentalismi.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Moraal ning enda ja teise asümmeetria[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Morality and Self-Other Asymmetry" (1984) toob Slote välja tavamoraali ühe erinevuse teokonsekventsialismist, mida varem peaaegu ei märgatud.

Üks teoutilitarismi ja üldse teokonsekventsialismi märkimisväärsemaid jooni on apelleerimine ebaisikulise heasoovlikkuse vaatekohale. Teoutilitarism ja teokonsekventsialism peavad moraalselt õigeteks või kohustuslikeks tegusid, mis toovad kaasa parimad tagajärjed maailmale kõrvalt vaadates, arvestamata seda, kes olen mina ja mis on minu soovid ja mured. Tervemõistuslik moraal erineb teoutilitarismist ja teokonsekventsialismist selle poolest, et ta peab teatud laadi tegusid kohustuslikeks, kuigi nende tagajärjed on halvemad kui mõnel alternatiivil. Selliste kohustuste esmane näide on olnud "kõrvalpiirangud", mille tõttu ei tohi tappa süütut inimest, isegi kui sellega hoitakse ära viie süütu inimese tapmine kellegi teise poolt. Eeldatakse, et tapmine on väär isegi juhul, kui ebaisikulisest vaatekohast toob see kaasa parema asjade seisu. Enamik inimesi pooldab selliseid deontoloogilisi piiranguid. Teine tervemõistuslik kõrvalekalle ebaisikulisest vaatepunktist lubab igal subjektil mingil määral eelistada oma muresid, projekte ja kohustusi, kuigi see takistab ebaisikulise heasoovlikkuse seisukohast objektiivselt parimate asjade seisude tekitamist. Bernard Williams, Thomas Nagel ja Samuel Scheffler on kaldunud eeldama, et need kaks mittekonsekventsialistlikku elementi tavamoraalis on selle kaks peamist erinevust teokonsekventsialismist, ning püüdnud kindlaks teha, mil määral need lahknevused ebaisikulisest vaatekohast on õigustatavad.

On veel üks erinevus: tavamoraali järgi on lubatud mitte taotleda oma kasu ja soosida teisi, isegi kui tagajärjed ei ole ebaisikulisest vaatekohast optimaalsed. Kui mul on valida suurema kasu vahel endale ja suurema kasu vahel teisele, ja muud asjaolud pole olulised, siis tervemõistusliku moraali järgi on lubatud ohverdada enda kasu teise kasu nimel. Kui puudub eriline suhe teisega või eriline kohustus tema ees, siis võib terve mõistus pidada seda küll ebamõistlikuks, rumalaks või asjatuks, kuid mitte moraalselt vääraks. Samuti kui ma jätan kasutamata võimaluse nautida või jätan kannatuse ära hoidmata (eeldusel, et see teisi inimesi ei puuduta), siis teokonsekventsialismi seisukohast on see väär, tavamoraali seisukohast mitte. Nii et tavamoraal sisaldab enese ja teise asümmeetriat. Kui on kerge ära hoida kellegi teise kannatust ja seda ei tehta, siis seda peetakse tavaliselt moraalselt vääraks, iseenda puhul saab rääkida ainult laiskusest, hullumeelsusest või mõttetusest. On juhtumeid, kus peetakse kohustuslikuks ära hoida kellegi suuremat kannatust enda väiksema kannatuse hinnaga, aga teha ümberpöördult on ainult ebamõistlik, rumal või kohutavalt isetu.

Tervemõistuslik moraal soovitab ja paljudel juhtudel nõuab heasoovlikkust, kuid heasoovlik toimimine ei ole sama mis hüve maksimeerimine. Kui keegi teeb midagi enda heaks, saamata teha midagi teiste heaks või midagi enamat enda heaks, siis ta ei toimi heasoovlikult, aga kui ta soosib teisi enda arvel, siis ta on heasoovlik, sest heasoovlik saab olla ainult teiste, mitte enda suhtes. See sügavalt juurdunud asümmeetria peegeldab sügavat tunnet, et ei teiste soosimises või ükskõiksuses oma heaolu suhtes pole midagi moraalselt väära (kui see pole vastuolus muude kohustega, näiteks lubadusega enda eest hoolitseda, ega vähenda teiste aitamise võimet. (Utilitarism soovitab "ebaisikulist heasoovlikkust".)

Subjekti ohverdamise lubatavust on käsitlenud näiteks William David Ross ("The Foundations of Ethics"). Ta möönis seda ning püüdis seletada, miks utilitarist seda ei arvesta. Tervemõistusliku moraali seisukohta ta õigustas ainult intuitsioonile apelleerides, kuid hilisem teoutilitarismi ja teokonsekventsialismi kriitika on nähtavasti konsekventsialismi intuitiivset jõudu ja esialgset usutavust mööndes püüdnud tavamoraali mittekonsekventsialistlikkust seletada või õigustada, näidates muu hulgas, et subjektimoraali ei saa ebaisikulisest vaatekohast reguleerida ega mõista. On arutatud ka niisuguse seletuse või õigustuse raskust, kuid Slote tahab öelda, et see on raskem, kui ette kujutati.

Subjekti ohverdavad lubatavused ei ole ebaisikulise moraali vaatekohast aktsepteeritavad ning konsekventsialistlik ebaisikuline moraal lükkab enese ja teise asümmeetria tagasi. Slote arvab, et tõenäoliselt just selle asümmeetria pärast ei ole need aktsepteeritavad. Näiteks keelab tervemõistuslik moraal kedagi teist katki lõigata, et haigete elu päästmiseks terveid elundeid saada, ei keela aga selleks ennast katki lõigata. Robert Nozick, Thomas Nagel ja Samuel Scheffler on osutanud deontoloogiliste kitsenduste problemaatilistele aspektidele, aga enese ja teise asümmeetriat ei ole kommenteeritud. On öeldud, et kui süütu inimese tapmine on nii vastuvõetamatu, siis miks peaks olema vastuvõetamatu toimida selliseid tegusid minimeerides (tappa üks, et ei tapetaks viit). Aga (mitte ainult konsekventsialismi seisukohast) on lisaveidrus selles, et kuigi teist inimest ei tohi tappa, et viit tapmist ära hoida, ennast siiski võib. (Scheffler mainib asümmeetriat ühel korral kogemata.) Nii et tervemõistuslik deontoloogia on keerulisem ja problemaatilisem, kui on arvatud. Ka deontoloogiline enese ja teise asümmeetria peegeldub moraalikriitika keeles: näiteks enesetappu ei nimetata mõrvaks ja nagu juba Aristoteles mainib, on raske, kui mitte võimatu kujutleda olukorda, kus keegi on iseenda vastu ebaõiglane. Nähtavasti peegeldavad need keelelised eristused tervemõistusliku moraali sügavaid eeldusi, kuigi me muidugi võime neid revideerida. Teokonsekventsialism eitab kõik enese ja teise asümmeetria vorme.

On veel üks põhjus, miks enese ja teise asümmeetria on veider. Tavamoraali järgi sõltuvad meie kohustused teiste suhtes sellest, kui lähedased suhted meil nendega on. See peegeldab asjaolu, et me hoolime oma sõpradest ja sugulaste heaolust rohkem kui teiste omast, ning tavamoraal omistab meile nende suhtes erineva tugevusega kohustused. Ent tavamoraali järgi katkeb see proportsioon seal, kus jõutakse iseendani: puudub otsene moraalne kohustus tegutseda iseenda heaks või hoolida omaenda projektidest, kuigi loomupäraselt on tal just iseenda suhtes kõige suurem hoolimine.

On püütud sõnastada aktsepteeritavaid deontoloogilisi käitumispiiranguid, mis on paljudel juhtudel meie intuitsiooniga kooskõlas. Paljud autorid on hakanud käsitlema kõrvalpiiranguid süütute inimeste tapmisele mitteabsoluutsetena: terve mõistus võib lubada süütute inimeste tapmist ülemaailmse katastroofi ärahoidmiseks (Robert Nozick) ning Judith Thomson on väitnud, et mõnikord on lubatav põhjustada süütu inimese surma, näiteks võib rongi kõrvale pöörata, nii et surma saab üks inimene, mitte viis inimest rongis (Killing, Letting Die, and the Trolley Problem). Teised on apelleerinud topelttagajärje doktriinile ning väitnud, et süütuid inimesi võib tappa, kui see on piisavalt hea eesmärgi ettenähtav, kuid mitte kavatsuslik tagajärg. Tervemõistuslike deontoloogiliste piirangute sõnastamine osutub aina keerulisemaks. Mõned on väitnud, et need eristused on talumatult ebamäärased või mõttetud, teiste meelest ei ole neil moraalset kaalu, mida kõrvalpiirangutelt eeldatakse. Enese ja teise asümmeetriast tulenevaid klausleid pole seni arvesse võetud ja sõnastatud.

Enese ja teise asümmeetriat on raske motiveerida või seletada. Tundub näiteks, et ei sobi kaalutlused, mida on esitatud subjekti soosivate lubatavuste kaitseks: Bernard Williams apelleerib subjektide terviklikkusele ja Samuel Scheffler isikliku vaatekoha loomulikule sõltumatusele (kui just tegu pole masohhistiga, kelle kõrgema järgu projekt on nurjata madalama järgu projektid). On väidetud, et põhjus, miks mul on lubatud ennast kahjustada või mingit kasu vältida, kuna aga pole lubatud teist inimest kahjustada või takistada tal sarnase kasu saamist, on endale tehtavates tegudes kätkevas implitsiitses nõusolekus. Siis võib nimetatud asju ka teistele teha, kui nad on sellega nõus. Ent niisugune seletus ei ole piisav. Kui keegi irratsionaalselt palub mul teda tappa, siis on mul väär teda tappa, igatahes vääram kui irratsionaalselt ennast tappa, kuigi nõusoleku koha pealt vahet pole. (Võidakse öelda, et teise nõusolekut ei võeta nii tõsiselt või sõna-sõnalt kui enda oma, aga see on enese ja teise asümmeetria teisel kujul.) Kui ma saan vältida kas enda pikaajalist valu või sinu lühiajalist valu, siis võime olla mõlemad nõus, et minust oleks rumal vältida sinu valu; sa võid mitte nõustuda sellega, et ma võtan enda peale pikaajalise valu, et vältida sin lühiajalist valu, kuigi selles ei ole terve mõistuse seisukohast midagi moraalselt väära. Ja kui ma võin vältida kas enda lühiajalist valu või sinu pikaajalist valu, siis on moraalselt õige, et ma teeksin viimast, ja eeldatavasti sa ei oleks nõus, et ma teeksin esimest, ja see oleks väär. Nii et paistab, et õigsuse ja vääruse vaheline erinevus ei tule nõusolekust või mittenõusolekust. Tundub, et enese ja teise asümmeetriat ei saa seletada ka tavamoraali päritolu seletused, mis rõhutavad selle vajalikkust üldise heaolu jaoks. Näiteks Geoffrey James Warnocki järgi on moraali eesmärk parandada inimeste olukorda, töötades vastu meie piiratud sümpaatiatele, st meie kalduvusele eelistada ennast või väikest rühma, kuhu ma ise kuulun. Enese ja teise asümmeetria viitab küll sellele, et tavamoraal tahab meie sümpaatiatele vastu töötada, aga näitab meile, et see vastutöötamine ei ole täpselt ekvivalentne inimeste olukorra parandamise üldise eesmärgiga. Subjekti olukorra parandamine võib olla osa inimeste olukorra parandamisest üldse, kuid ei tööta mingil ilmsel moel vastu subjekti piiratud sümpaatiatele. Võib-olla siis selleks et õigustada või seletada lubatavust ignoreerida omaenda heaolu ning õigustada või seletada enese ja teise asümmeetriat üldiselt, tuleb käsitleda moraali eesmärgina piiratud sümpaatiatele vastutöötamist, mitte inimeste olukorra üldist parandamist. Niisugune õigustamine või seletamine oleks töömahukas, ja miks peaks piiratud sümpaatiatele vastu töötama kui mitte inimeste olukorra parandamise pärast? (Ka moraali sotsiobiologiline seletus lähtudes altruismi evolutsioonilisest mõjust ei tundu seletavat enese ja teise asümmeetriat.)

Enese ja teise asümmeetriat tuleb õigustada, sest hoolimata tavamoraali intuitiivsest veenvusest on ka teokonsekventsionalismil oma veenvus.

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "The Morality of Wealth" (1977). – World Hunger and Moral Obligation Prentice Hall
  • Morality and Self-Other Asymmetry. – Journal of Philosophy, 1984, kd LXXXI, nr 4.
  • Common-Sense Morality and Consequentialism (1985), Routledge and Kegan Paul.
  • Beyond Optimizing (1989), Harvard University Press.
  • From Morality to Virtue (1992), Oxford University Press.
  • Morals From Motives (2001), Oxford University Press.
  • Sentimentalist Virtue and Moral Judgment: Outline of a Project. – Metaphilosophy, 2003, 34(1/2), lk 131–143. Taastrükk: Michael Brady & Duncan Pritchard (toim). Moral and Epistemic Virtues (Wiley-Blackwell, 2004).
  • Moral Sentimentalism. – Ethical Theory and Moral Practice, 2004, kd 7, nr 1, lk 3–14.
  • Moral Sentimentalism and Moral Psychology. – David Copp (toim). The Oxford Handbook of Ethical Theory, Oxford University Press 2005
  • The Dualism of the Ethical. – Nous-Supplement: Philosophical Issues, 2005, kd 15, lk 209–217.
  • The Ethics of Care and Empathy (2007), Routledge.
  • Essays on the History of Ethics (2009), Oxford University Press.
  • Moral Sentimentalism (2010), Oxford University Press.
  • The Impossibility of Perfection (2011), Oxford University Press.