Rumalus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rumalus on vähene vaimne võimekus, mida võib kirjeldada kui piiratud intellekti.

Inimest peetakse rumalaks, kui ta on võimetu asjadest aru saama ja ratsionaalselt mõtlema ning tema teadmiste ulatus on tugevalt piiratud. Samas võidakse rumalaks nimetada ka tegu. Seda siis, kui terve mõistuse kohaselt ei ole tegu mingilgi viisil mõistlikuks peetav.

Üks tuntumaid tsitaate rumaluse kohta on, et: "lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes". Seda on atributeeritud Albert Einsteinile, kuid selle tegelik päritolu on teadmata.[1]

Rumalust võib põhjustada vähene haridus, vaimne alaareng, dementsus, jne. Rumaluse vastand on tarkus.

Inimrumaluse põhiseadused[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia majandusajaloolane Carlo M. Cipolla (19222000) on kirjutanud essee "Inimrumaluse põhiseadused" ("The Basic Laws of Human Stupidity"),[2][3][4] kus ta käsitleb rumalust, vaadeldes rumalaid inimesi ühiskondliku grupina, mis on märksa mõjukam kui suurorganisatsioonid nagu maffia ja sõjatööstus, suutes ilma reeglite, juhtide ja manifestideta tegutseda ülimalt mõjukalt ning uskumatu koordineeritusega.

Cipolla viis rumaluse põhiseadust on järgmised:

  1. Alati ja paratamatult alahindab igaüks parasjagu tegutsevate rumalate indiviidide arvu.
  2. Tõenäosus, et konkreetne inimene on rumal, ei sõltu selle inimese mistahes muudest omadustest.
  3. Rumal inimene on inimene, kes teeb teisele inimesele või inimeste rühmale kahju, saamata sellest ise mingit kasu ja võib-olla isegi saades samuti kahju.
  4. Mitterumalad inimesed alahindavad alati rumalate üksikisikute võimet tekitada kahju. Eriti püsivalt unustavad mitterumalad inimesed, et igal ajal, igas kohas ja mistahes asjaoludel on rumalate inimestega mistahes tehingute või suhete sõlmimine kulukas viga.
  5. Rumal inimene on kõige ohtlikumat laadi inimene.
Graafik kasude ja kahjudega, mille indiviid põhjustab endale ja teistele

Cipolla järgi peab inimkäitumist uurides arvestama kasu ja kahjuga, mida indiviid põhjustab a) iseendale ja b) teistele.

Selle põhjal saame joonistada kõrvaloleva graafiku, kus esimene faktor on abstsissil ja teine ordinaatteljel, ning kujutada nii nelja inimrühma, lisarühmaga telgede ristumispunkti ümber:

  • Intelligentsed inimesed (ülal paremal), kes panustavad ühiskonda ja tasakaalustavad oma panuse vastastikuse kasuga.
  • Abitud inimesed (ülal vasakul), kes panustavad ühiskonda, kuid keda ühiskond ära kasutab (eriti röövlid); samas väärib tähelepanu, et eetilistel põhjustel võivad sellesse rühma vabatahtlikult ja teadlikult kuuluda äärmuslikud altruistid ja patsifistid.
  • Röövlid (all paremal), kes järgivad omakasu isegi siis, kui see kahjustab ühiskonna kui terviku heaolu.
  • Rumalad inimesed (all vasakul), kelle pingutused kahjustavad nii nende endi kui ka teiste huve.
  • Saamatud inimesed (keskel).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Two Things Are Infinite: the Universe and Human Stupidity
  2. Carlo M. Cipolla: The Basic Laws of Human Stupidity The Cantrip Corpus (veebiarhiiv)
  3. Marc Abrahams: Improbable Research: the laws of human stupidity The Guardian, 9. aprill 2012
  4. Carlo M. Cipolla: The Basic Laws of Human Stupidity Whole Earth Review, kevad 1987