Tagasihoidlikkus

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib iseloomujoonest; teiste tähenduste kohta vaata artikleid Tagasihoidlik eluviis ja Seksuaalne tagasihoidlikkus

Tagasihoidlikkus on iseloomujoon, mida iseloomustab iseenda mitteesiletõstmine. Mittetagasihoidlikkus avaldub muu hulgas ülespuhutud arusaamana iseendast, oma saavutustest ja oma kohast maailmas[1].

Mõnikord samastatakse tagasihoidlikkust alandlikkusega.[1]

Endale tagasihoidlikkuse omistamist peetakse mittetagasihoidlikkuse ilminguks. Tundub, et kui tagasihoidlikkus on voorus, siis see hõlmab teadmatust sellest voorusest endal. Roy Sorenseni[2] sõnastuses on see eetiline pimetähn. Kui see nii on, siis on sel juhtumil pinge moraalse hüve (tagasihoidlikkuse voorus) ja episteemilise hüve (teadmine) vahel. See on ka seotud küsimusega, kas ja kuidas iseenesesse suhtumine peaks erinema ja saab erineda teistesse suhtumisest, ja küsimusega, miks tagasihoidlikkus on voorus.[1]

Tagasihoidlikkuse mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Tagasihoidlikkuse põhitähendust eristatakse tavaliselt näiteks tagasihoidlikust eluviisist ja seksuaalsest tagasihoidlikkusest[3].[1]

Näiteks Stephen Hare[4], G. F. Schueler (1997), Thomas Hurka[5], Ty Raterman (2006), J. L. A. Garcia[6], James Kellenberger[7] ja Sungwoo Um (2019) enam-vähem samastavad tagasihoidlikkust ja alandlikkust, teised jälle peavad neid oluliselt erinevateks. Näiteks Aquino Thomase järgi on tagasihoidlikkus ja alandlikkus mõõdukuse tüübid[8]. Daniel Statmani (1992: 438, märkus 45) järgi on tagasihoidlikkusel erinevalt alandlikkusest ka väline vald. Alex Sinha [9] järgi on tagasihoidlikkus avalik, aga alandlikkus on privaatne. Aaron Ben-Ze'ev (1993: 240) ja A. T. Nuyen (1998: 101) ütlevad, et alandlikkuse puhul erinevalt tagasihoidlikkusest on olemuslik enese alahindamine; Julia Driver[10] jälle ütleb ümberpöördult.[1]

Julia Driver[11] toob välja tagasihoidlikkuse kolm põhijoont, millega enamik hilisemaid autoreid nõustub. Esiteks, tagasihoidlikkus on sõltuv voorus[12]: tagasihoidlik ollakse millegi hea (näiteks oma saavutuste või intellekti suhtes), nii et tagasihoidlikkus nõuab mingi teise hea omaduse olemasolu. Tavaliselt nõutakse, et see teine omadus oleks objektiivselt hea, kuigi enamik teooriaid võimaldab ka piirduda sellega, et tegu on asjaosalise meelest hea omadusega. Enamasti eeldatakse, et jutt on asjaosalise enda omadustest, aga Nicolas Bommarito (2013, 94) räägib ka tagasihoidlikkusest näiteks oma lapse, kodumaa või kohaliku spordivõistkonna saavutuste suhtes. Näiteks Aaron Ben-Ze'ev (1993) ja Sungwoo Um (2019) ei pea tagasihoidlikkust sõltuvaks vooruseks. Teiseks, tagasihoidlikkus erineb võltstagasihoidlikkusest, tagasihoidlikkuse teesklemisest. Seega ei ole tagasihoidlikkuse olemus käitumuslik, vaid nõutavad on ka teatud vaimuseisundid. Kolmandaks, tagasihoidlikkuse (nagu ka alandlikkuse) omistamine iseendale on (vähemalt üldiselt) ennastõõnestav. Roy Sorensen[13] ja Julia Driver[14] märgivad, et öelda "ma olen tagasihoidlik" on mittetagasihoidlik. Ty Raterman (2006: 232) ja Nicolas Bommarito (2013: 113) kirjeldavad kontekste, kus see nii ei ole. Tagasihoidlikkust õõnestab ka mõte, et olen tagasihoidlik[15]. Selle poolest erineb tagasihoidlikkus näiteks õiglusest.[1]

Doksastilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Doksastilised teooriad defineerivad tagasihoidlikkust mingite uskumuste olemasolu või puudumisena. Need uskumused on tavaliselt eneseväärtustused – uskumused omaenda väärtuste, oskuste või moraalse headuse kohta. Nende uskumuste sisu võetakse mõnikord absoluutsena, mõnikord võrdluses teiste inimestega.[1]

Tagasihoidlikkuse teadmatusteooriad defineerivad tagasihoidlikkust episteemiliselt puudulike seisundite kaudu: tagasihoidlikul inimesel on kas puudu teatud uskumused enda moraalse headuse kohta või tal on väärad uskumused, millega ta end alaväärtustab. Tagasihoidlikkuse õigsusteooriad püüavad kõrvaldada pinge episteemilise vooruse ja moraalse vooruse vahel ning defineerida tagasihoidlikkust episteemiliselt heade uskumuste vastu. Need peavad tagasihoidlikkuse tuumaks seda, et oma kohta maailmas nähakse õigesti. Tugevate õigsusteooriate järgi on tagasihoidlikkus teadmatusega ühitamatu: õiged uskumused on tagasihoidlikkuselr olemuslikud. Nõrkade õigsusteooriate järgi ei nõua tagasihoidlikkus episteemilist puudust, aga need jätavad lahtiseks, kas moraalne voorus on episteemiliste pahedega ühitatav.[1]

Teadmatusteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Julia Driveri tagasihoidlikkuseteooria vallandas vooruse uurimise uue laine. Driveri järgi on tagasihoidlik inimene see, kes on oma headest omadustest teatud moel ebateadlik. Sellele on vihjanud Henry Sidgwick: "alandlikkus kirjutab ette madala arvamuse oma pälvimustest: aga kui meie pälvimused on võrdlemisi kõrged, siis tundub imelik suunata meid olla nendest madalal arvamusel"[16]. Sidgwick ütleb hiljem, et enesest madalal arvamusel olemises pole midagi vooruslikku, kuid Driver arendab seda ideed edasi ja arutab mitut moraalset voorust, mis nõuavad teadmatust: pime ligimesearmastus (teistes hea nägemine, jäädes halvast teadmatusse), impulsiivne julgus, teatud loobumised vihapidamisest, mõnda tüüpi süütus ja tagasihoidlikkus.[1]

Driveri teooriat nimetatakse teadmatusteooriaks ja ka alahindamisteooriaks, sest tagasihoidlik inimene ei pea olema oma headest omadustest täielikus teadmatuses, piisab sellest, kui ta neid alahindab. Selleks ei ole tingimata tarvis madalat hinnangut, sest enda head omadust saab alahinnata ka seda üldiselt heaks pidades[17]. Tagasihoidlik inimene on see, kes usub vääralt, et need tema head omadused ei ole nii head, nagu need tegelikult mingis suhtes on. See seletab tagasihoidlikkuse põhijooni: mis Driver välja tõi: tagasihoidlikkus on sõltuv omadus, sest on üks teine omadus, millest ollakse teadmatuses; see ei ole puhtkäitumuslik, sest see võimaldab võltstagasihoidlikkust; see tunnistab enesele omistamise imelikkust, sest tagasihoidlikkus ise on hea omadus.[1]

Driver kaitseb konsekventsialistlikku vooruseteooriat, mille järgi iseloomujoon on vooruslik juhul, kui see üldiselt toob kaasa häid tagajärgi[18]. See vaade võimaldab hõlpsasti lubada episteemiliste puudustega voorusi, sest mõned episteemilised puudused võivad anda pikas perspektiivis häid tagajärgi. Aristotelesliku vooruseteooria järgi aga on voorus praktilise tarkuse asi, nii et see on episteemiliste puudustega ühitamatu. Driveri varasema teooria järgi nõuab tagasihoidlikkus teadmatust, kuid ka nõrgem väide, et moraalne voorus on teadmatusega ühitamatu, valmistab Aristoteleslikule vooruseteooriale raskusi[19]. Tagasihoidlikkuse ja alandlikkuse õigsusteooriad on suuresti teaktsioonid Driverile, mida tavaliselt motiveerib soov eitada moraalse vooruse ühitatavust teadmatuse või väära uskumusega.[1]

Tugevad õigsusteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Tagasihoidlikkuse tugevate õigsusteooriate järgi on tagasihoidlikkuse tuum teatud tõesed uskumused. Mõne versiooni järgi käib alandlikkuse juurde alahindamine, kuid ainult selleks, et enesehinnang oleks tõene. Philippa Foot[20] ja Michael Slote[21] märgivad, et alandlikkus on korrektiiv inimeste üldisele kalduvusele arvata endast liiga hästi. Tõendeid sellele empiirilisele väitele nad ei paku. Igatahes on selle tõendamiseks on .tarvis arvesse võtta, kuidas enesehindamine oleneb olukorrast, oskuste tasemest, kultuurist ja temperamendist.[1]

Egalitaarsete tugevate õigsusteooriate järgi seisneb tagasihoidlikkus teatud laadi õigest uskumusest. Tuginedes Immanuel Kanti ideedele kõikide ratsionaalsete toimijate moraalsest võrdsusest, peavad need tagasihoidlikkuse tuumaks inimeste moraalse võrdsuse tunnistamist. Aaron Ben-Ze’evi (1993) järgi seisneb tagasihoidlikkus igaühe võrdse moraalse väärtuse teadmises ja õigesti arusaamises, et konkreetsed head omadused seda väärtust ei mõjuta. Stephen Hare (1996: 240) eristab inimese kui isiku moraalset väärtust (staatiline ja muutumatu väärtus) inimese kui moraalse isiku moraalset väärtust (väärtus, mida head omadused saavad mõjutada) ning seostab tagasihoidlikkust esimesega.[1]

Mõned selle vaate pooldajad eitavad mõnikord, et tagasihoidlikkus on sõltuv väärtus, sest inimeste võrdset moraalset väärtust on võimalik teada, ilma et endal mingeid häid omadusi oleks[22]. Mõned selle pooldajad väidavad, et immoraalsed inimesed ja inimesed, kes eitavad igaühe võrdset moraalset väärtust, ei saa olla tagasihoidlikud[23].[1]


Tagasihoidlikkuse vooruslikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik tänapäeva autoreid peab tagasihoidlikkust (nagu ka alandlikkust) tõeliseks moraalseks vooruseks. Selle seisukoha vastastena nimetatakse tavaliselt Aristotelest ja David Hume'i.

Ty Raterman (2006: 222) ja Jason Brennan (2007: 112) väidavad, et Aristotelese järgi tagasihoidlikkus ei ole voorus, sest tema meelest on vooruslik inimene õigustatud enda vooruslikkust väitma. On ka leitud, et tagasihoidlikkuse (nagu ka alandlikkuse) vooruslikkust on raske ühitada Aristotelese eneseväärikuse (megalopsychos) ideaaliga: eneseväärikas inimene väärib auavaldusi ja teab seda[24]. Aristotelest mõjutatud religioosses mõtlemises tuleb balansseerida nende võistlevate ideaalide vahel[25] Selle tõendusena, et Aristoteles ei pea tagasihoidlikkust vooruseks, on kasutatud ka Aristotelese kirjakohti Nikomachose eetika 1108a32 ja 1128b10–35, kus räägitakse häbist (aidōs; mõnikord tõlgitud tagasihoidlikkuseks). Teiselt poolt aga, Julia Driver[26] märgib, et Aristotelese sõnul kaldub tõearmastaja inimene tõde alatähtsustama, ka Michael Jeffrey Winter[27] leiab Aristoteleselt tõendusi tagasihoidlikkuse vooruslikkusele ning Allan Hazlett[28] leiab, et intellektuaalne alandlikkus on Aristotelese mõttes kesktee dogmaatilisuse ja arguse vahel.[1]

Epiktetose järgi on aidōs voorus: selle juurde kuulub teiste inimeste vaatekohaga arvestamine[29][1]

David Hume vähemalt kahtles tagasihoidlikkuse vooruslikkuses. Tagasihoidlikkus on tal üks mungalikest voorustest – enesesalgamisega seostatavatest mittevooruslikest iseloomujoontest, mida esitatakse voorustena (teiste seas on suguline karskus, paastumine, vaikimine ja üksindus). Need pseudovoorused "juhmistavad aru ja kõvendavad südant, ähmastavad kujutlusvõimet ja rikuvad tuju"[30]. Teises kohas aga ütleb Hume: "Aga selle [tagasihoidlikkuse] kõige tavalisem tähendus on see, kui teda vastandatakse häbitusele ja ülbusele ja see väljendab ebakindlust omaenda otsustuse suhtes ning kohast tähelepanu teiste suhtes. Peamiselt noorte inimeste puhul on see omadus terve mõistuse kindel märk; ja see on ka kindel vahend selle ande suurendamiseks, jättes nende kõrvad õpetusele avatuks ja pannes neid ikkagi haarama uute saavutuste järele. Kuid tal on igale vaatlejale veel üks võlu – sellega, et ta meelitab iga inimese edevust ja jätab mulje sõnakuulelikust õpilasest, kes võtab kohase tähelepanu ja austusega vastu iga sõna, mis nad lausuvad."[31] Voorused on Hume'i järgi omadused, mis on kasulikud või meeldivad, aga tal tunduvad vähemalt tagasihoidlikkuse suhtes olevat segased tunded. William Davie[32] ja Philip Reed[33] on väitnud, et mungalikud voorused võivad isegi Hume'i standardi järgi voorusteks osutuda.[1]

Benjamin Franklin ei võtnud algul alandlikkust nende vooruste nimekirja, mida ta tahtis endas arendada. Ta tegi seda alles siis, kui üks kveekerist sõber mainis, et Franklin on vestluses sageli upsakas ja põlglik[34]. Alandlikkus tähendas tal: "Jäljenda Jeesust ja Sokratest"[35] See seondub intellektuaalse alandlikkusega.[1]

Valdav enamik tänapäeva autoreid eeldab, et tagasihoidlikkus (nagu ka alandlikkus) on voorus ning keskendub selle seletamisele. Mõned on pidanud alandlikkust väärtuslikuks selle teoloogilise tähtsuse tõttu. Aquino Thomas ütleb, et alandlikkus on sellepärast tähtis, et see avab inimese Jumala armule[36]. Teised peavad seda vooruslikuks teiste heade tagajärgede tõttu, näiteks kadeduse leevendamine ja suhtlemise sujuvus. Kolmandad peavad seda vooruslikuks sellepärast, et selles ilmneb headus, teistest hoolimine või mõni muu sarnane hoiak. Neljandate meelest on see vooruslik sellepärast, et see on kohane reaktsioon kõigi inimeste moraalsele võrdsusele või mõnele muule sarnasele asjaoludele.[1]



Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 Bommaruto 2018.
  2. ↑ Roy Sorensen. Blindspots, Oxford: Clarendon Press 1988.
  3. ↑ Schueler 1997, McMullin 2010 ja Wilson 2014 haaravad tagasihoidlikkuse mõiste alla ka seksuaalse tagasihoidlikkuse.
  4. ↑ Stephen Hare. The Paradox of Humility. – American Philosophical Quarterly, 1996, 33(2), lk 235–241.
  5. ↑ Thomas Hurka. Virtue, Vice, and Value, Oxford: Oxford University Press 2001.
  6. ↑ J. L. A. Garcia. Being Unimpressed with Ourselves: Reconceiving Humility. – Philosophia, 2006, 34, lk 419–424.
  7. ↑ James Kellenberger. Humility. – American Philosophical Quarterly, 2010, 47(4), lk 321–336.
  8. ↑ Aquino Thomas. Teoloogia summa, 2.2, küsimus 160; Michael Foley 2004.
  9. ↑ Alex Sinha. Modernizing the Virtue of Humility. – Australasian Journal of Philosophy, 2012, 90(2), lk 259–274, siin lk 265.
  10. ↑ Julia Driver. The Virtues of Ignorance. – The Journal of Philosophy, 1989, 86(7), lk 373–384, siin lk 378, märkus 5.
  11. ↑ Julia Driver. The Virtues of Ignorance. – The Journal of Philosophy, 1989, 86(7), lk 373–384; Julia Driver. Uneasy Virtue, Cambridge: Cambridge University Press 2001.
  12. ↑ Michael Slote. Goods and Virtues, Oxford: Clarendon Press, 1983, lk 61–63.
  13. ↑ Roy Sorensen. Blindspots, Oxford: Clarendon Press 1988, lk 120–122.
  14. ↑ Julia Driver. The Virtues of Ignorance. – The Journal of Philosophy, 1989, 86(7), lk 373–384, siin lk 375.
  15. ↑ Bernard Williams. Ethics and the Limits of Philosophy, London: Fontana Press 1993, lk 10.
  16. ↑ Henry Sidgwick. The Methods of Ethics, Indianapolis: Hackett 1981, lk 334.
  17. ↑ Julia Driver 1999: 828.
  18. ↑ Julia Driver. Uneasy Virtue, Cambridge: Cambridge University Press 2001.
  19. ↑ Driver 1999.
  20. ↑ Philippa Foot. Virtues and Vices, Oxford: Clarendon Press, 2002, lk 9
  21. ↑ Michael Slote. Goods and Virtues, Oxford: Clarendon Press 1983, lk 61–62.
  22. ↑ Aaron Ben-Ze’ev 1993.
  23. ↑ Nuyen 1998: 107, Statman 1992: 434.
  24. ↑ Nikomachose eetika IV.3.
  25. ↑ Michael Foley 2004: 407–409; Deirdre McCloskey. Humility and Truth. – Anglican Theological Review, 2006, 88(2), lk 181–195, siin lk 183.
  26. ↑ Julia Driver. The Virtues of Ignorance. – The Journal of Philosophy, 1989, 86(7), lk 373–384, siin lk 380.
  27. ↑ Michael Jeffrey Winter. Does Moral Virtue Require Knowledge? A Response to Julia Driver. – Ethical Theory and Moral Practice, 2012, 15(4), lk 533–546.
  28. ↑ Allan Hazlett. Higher-Order Epistemic Attitudes and Intellectual Humility. – Episteme, 2012, lk 205–223.
  29. ↑ Rachana Kamtekar. Aidws in Epictetus. – Classical Philology, 1998, 93(2), lk 136–160.
  30. ↑ Enquiry Concerning the Principles of Morals, IX.
  31. ↑ Enquiry Concerning the Principles of Morals, VIII.
  32. ↑ William Davie. Hume on Monkish Virtue. – Hume Studies, 1999, 25(1–2), lk 139–154.
  33. ↑ Philip A. Reed. What's Wrong with Monkish Virtues? Hume on the Standard of Virtue. – History of Philosophy Quarterly, 2012, 29(1), lk 39–56.
  34. ↑ Benjamin Franklin. The Autobiography & Other Writings, New York: Bantam Books 1984, lk 84.
  35. ↑ Samas, lk 77.
  36. ↑ Teoloogia summa 2.2 q. 161; Mary M. Keys. Aquinas and the Challenge of Aristotelian Magnanimity. – History of Political Thought, 2003, 24(1), lk 37–65.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tagasihoidlikkus&oldid=6421843"