Mine sisu juurde

Josef Albers

Allikas: Vikipeedia
Josef Albers
Sünninimi Josef Albers
Sündinud 19. märts 1888
Bottrop, Vestfaal, Saksamaa
Surnud 25. märts 1976
New Haven, Connecticut, USA
Rahvus sakslane
Haridus

Königliche Bayerische Akademie der Bildenden Kunst

Bauhaus
Tegevusala kunstnik, värviteoreetik, pedagoog
Kunstivool maalilisjärgne abstraktsionism
Tuntud teoseid "Homaaž ruudule", Värvide vastastikmõju"
Mõjutatud Piet Mondrian, Wassily Kandinsky, Kazimir Malevich
Mõjutanud Robert Rauschenberg, Cy Twombly, Eva Hesse
Portree Josef Albersist (Ida Berger, 2021)

Josef Albers (19. märts 1888 – 25. märts 1976) oli saksa päritolu Ameerika maalikunstnik ja värviteoreetik, kelle looming pani aluse maalilisejärgsele abstraktsionismile (ingl post-painterly abstractionism).

Tema teosed kujutavad selgetes värvides rangeid geomeetrilisi kujundeid. Albers pühendas end värvide ja värvitaju uurimisele.[1] Maalilisejärgne abstraktsionism oli 1960. aastatel tekkinud kunstivool, mis vastandus abstraktsele (maalilisele) ekspressionismile, selle ekspressiivsele subjektiivsusele. Maalilisejärgsele abstraktsionismile on omane rangelt mõistuslik, monotoonne ja anonüümne lähenemine loomingule.[1] Nii on ka Albersi looming süstemaatiline ja masinlikult täpne, ta rõhutas teadlikku ja plaanipärast külge: "Looming on mõistuse kontrollitud intuitsioon." Albersi jaoks polnud oluline näidata kunstniku enda käekirja, pintslilööke. Tema kuulus maaliseeria "Homaaž ruudule" kujutab eri kombinatsioone üksteise sisse paigutatud ruutudest, mis on tehtud väheste värvide, kuid peente toonierinevustega. 1963. aastal ilmunud raamat "Värvide vastastikmõju" (eesti keeles 2014) tutvustab tema metoodika teoreetilist tausta.[1]

Elukäik ja töö

[muuda | muuda lähteteksti]

Albers õppis aastatel 1905–1908 õpetajaks ning töötas 1908–1913 Vestfaalis algkooliõpetajana. 1913–1915 õppis ta Berliinis kuninglikus kunstikoolis, mille lõpetamisel sai kunstiõpetaja diplomi. Albers töötas 1916–1919 Esseni kunstitööstuskoolis litograafina. 1918. aastal sai ta tellimuse Bottropi St Michaeli kiriku vitraažakna valmistamiseks, luues oma esimese avaliku teose "Rosa mystica ora pro nobis". 1919. aastal õppis ta ka Berliini kujutava kunsti akadeemias ning asus samal aastal õppima Müncheni kunstiakadeemiasse, kus tema õpetajad olid Max Doerner ja Franz Stuck.

Bauhaus

[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastal liitus Albers Johannes Itteni eelkursusega Weimaris Bauhausi koolis. Bauhaus oli asutatud eesmärgiga uurida kunsti ja tehnoloogia vahelisi suhteid, rõhk oli arhitektuuri, kaunite kunstide ja käsitöö ühendamisel. Kuigi Albers oli õppinud maalimist, ühines ta 1922. aastal Bauhausis vitraažikunsti teaduskonnaga ning sai Bauhausi selliks (Bauhausgeselle). Ta lähenes oma valdkonnale kui osale arhitektuurist, aga samal ajal ka kui eraldiseisvale kunstivormile. Bauhausi asutaja ja direktor Walter Gropius tegi talle 1923. aastal ettepaneku juhendada disaini eelkursust (Werklehre), mis oli mõeldud uustulnukatele käsitööga tutvumiseks. Albersil olid selleks sobiv taust, teadmised ja kogemused.[2]

1925. aastal, kui Bauhaus oli Dessausse kolinud, sai Albersist esimese Bauhausi õpilasena meister (Bauhausmeister). Sel perioodil abiellus ta Anni Albersiga (sündinud Fleischmann), kes oli Bauhausis õpilane. Lisaks klaasi ja metalliga töötamisele disainis Albers mööblit ja tegeles tüpograafiaga.[3] Koolis olid tema kolleegideks kunstnikud Oskar Schlemmer, Wassily Kandinsky ja Paul Klee. Klee oli nn vormimeister, kes õpetas klaasitöötubades vormilist poolt, Albers õpetas käelis-tehnilist osa.[2]

Black Mountaini kolledž

[muuda | muuda lähteteksti]

1933. aastal suleti Bauhaus natside survel ja kunstnikud läksid laiali, neist paljud pagesid välismaale. Ka Albers emigreerus USA-sse. Ta võttis oma sünnimaalt kaasa Bauhausi modernismi ning sellelt pinnalt arendas välja oma isikupärase abstraktse stiili. Ameerikas sai Albers koos abikaasa Anniga tänu arhitekt Philip Johnsonile töökoha Põhja-Carolinas Black Mountaini kolledžis. Albers oli aastatel 1933–1949 selles eksperimentaalkunsti koolis maaliprogrammi juht.[2] Ta tõi õppekavasse värviõpetuse. Tema õpetuse eesmärk oli tegevuse abil silma treenimine, et õppida nägema värvide toimet ja mõista nende vahekordi.[4] Black Mountainis olid tema õpilasteks teiste seas ka Ruth Asawa,[5] Ray Johnson, Robert Rauschenberg, Cy Twombly[2] ja Susan Weil. Weil on märkinud, et õpetajana lähtus Albers "omaenda akadeemiast", ning Albersi sõnul "ei olda koolis kunstnik, vaid õpilane". Sellest hoolimata oli Albers iseseisvat karjääri alustavate õpilaste suhtes väga toetav.[6] Ta kutsus suveseminaridele õppejõududeks olulisi ameerika kunstnikke, näiteks Willem de Kooningi.[7]

Yale'i ülikool

[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastal lahkus Josef Albers Black Mountainist ja asus Connecticuti osariigis New Havenis juhtima Yale'i ülikooli disainikateedrit. Yale'i perioodil töötas ta graafilise disaini õppe väljaarendamise ja laiendamise nimel, palgates disainereid, nagu Alvin Eisenman, Herbert Matter ja Alvin Lustig.[8] Albers töötas Yale'is õpetajana kuni pensionile minekuni 1958. aastal. Yale'is olid tema silmapaistvad õpilased Richard Anuszkiewicz, Eva Hesse, Neil Welliver ja Jane Davis Doggett.[2]

Yale'is töötades pälvis ta 1962. aastal oma loomingu eksponeerimiseks ja õpetuste edasiandmiseks Grahami fondi stipendiumi.[3] Albers tegi koostööd ka oma kolleegi, professor ja arhitekt King-lui Wuga, luues Wu projektidele dekoratiivset disaini. Projektide seas olid omapärased geomeetrilised tuleasemed Rouse'ile (1954) ja DuPontile (1962), Manuscript Society fassaad (1962) ja Mt. Betheli Baptisti kiriku kujundus (1973).[9] Sel ajal töötas Albers ka oma strukturaalsete tähtkujudega.[3] Ta kujundas abstraktseid plaadiümbriseid Command LP salvestistele, samuti plaadiümbrise "Terry Snyder & The All Starsi" 1959. aasta albumile "Persuasive Percussion".[10] Albers valiti 1973. aastal Ameerika kunstide ja teaduste akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) liikmeks.[3] Koos oma tekstiilikunstnikust abikaasa Anniga jätkas Albers New Havenis maalimist ja kirjutamist kuni surmani 1976. aastal.[3]

"Austusavaldus ruudule"

[muuda | muuda lähteteksti]

Josef Albers teostas end disaineri, fotograafi, tüpograafi, trükkali ja poeedina, kuid kõige enam on ta tuntud abstraktse maalikunstniku ja selle ala teoreetikuna. Talle oli omane väga korrapärane lähenemine kompositsioonile. Kõige kuulsamad on tema sajad maalid ja trükised, mis moodustavad seeria "Austusavaldus ruudule" ("Homage to the Square"). Neid ülirangeid geomeetrilisi teoseid hakkas Albers looma 1950. aastal ning maalis neid kuni surmani.[11] Ta uuris üksteise sisse paigutatud ruutude kromaatilist vastastikmõju. Ta kandis õlivärvi pahtlilabidaga peamiselt masoniidile ja jättis sageli teose tagaküljele kasutatud värvidest proove. Iga maal kujutas kolme või nelja ühtlase tasase värviga üksteise sisse paigutatud ruutu. Maalidel oli neli eri formaati, ruutude mõõtmed ulatusid 406 × 406 millimeetrist kuni 1,22 × 1,22 meetrini.[12]

Muralid

[muuda | muuda lähteteksti]

Albers on loonud ka mitmeid seinamaale ehk muraleid. 1959. aastal valmis Manhattanil asuvasse Corning Glass Buildingusse kuldse lehe mural. 1961. aastal Time & Life Buildingu fuajeesse mural "Two Portals", mille mõõtmed olid 42 × 14 jalga ning mille sügavusillusioon oli tekitatud vahelduvate valgete ja pruunide klaasiribadega, mis koondusid pronksist keskmesse.[13]1960. aastatel sai Albers Pan Am Buildingu murali tellimuse Walter Gropiuselt, kes disainis seda koos Emery Roth & Sonsi ja Pietro Belluschiga. Kunstnik töötas ümber Albersi 1929. aastal Bauhausis liivapritsiga loodud klaasikonstruktsiooni "City" ja nimetas selle "Manhattaniks". Põimitud tulpadena paigutatud mustadest, valgetest ja punastest plastribadest tohutu abstraktne mural oli 28 jala kõrgune ja 55 jala laiune. See oli paigaldatud hoone fuajeesse ja eemaldati alles 2001. aastal fuajee uuendamise käigus.[14]

Värvide vastastikmõju

[muuda | muuda lähteteksti]

1963. aastal ilmus Yale'i ülikooli kirjastuses Albersi teos "Värvide vastastikmõju". Selles esitas ta teooria, mille kohaselt juhib värvitaju sisemine ja petlik loogika. Esimese väljaande tiraaž jäi napiks, ainult 2000 eksemplari, kuid sellel on olnud neli kordustrükki (1971, 1975, 2006, 2013) ja nüüdseks on see saadaval ka digitaalsena. Esimese trüki iga eksemplar koosnes 150 siiditrükiplaadist. Albers kirjutab eessõnas: "Nägemistajus ei paista värv peaaegu mitte kunagi sellisena, nagu ta päriselt, füüsikaliselt on. Seetõttu on värv kunsti kõige suhtelisem meedium." Ja: "Et värve efektiivselt kasutada, tuleb tunnistada, et värvid on alati petlikud. Sellepärast ei alusta me värvisüsteemide õpetusest." Albersi idee oli seega, et värvide uurimisel tuleb seada praktika teooriast ettepoole. Raamat on üles ehitatud õpikuna, see sisaldab teooriat, Albersi maalide näiteid ja harjutusülesandeid. Albers pühendas teose oma õpilastele, keda juhendades ta ka ise pidevalt otsis ja lihvis oma ideid, eksperimenteeris värvidega.[15]

Josef Albersi tänav Saksamaal Bottropis

Stiil ja mõjutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Albers oli tuntud selle poolest, et koostas oma teoste tagakülgedele metoodilise nimekirja kasutatud spetsiifilistest värvidest ja lakkidest. See jätab mulje, nagu värvid oleksid optilise eksperimendi tarvis kataloogist võetud.[16] Albersi teosed esindavad moodsa Euroopa kunsti ja uue Ameerika kunsti üleminekuala. Teostes on Euroopa konstruktivistide ja Bauhausi liikumise mõjusid, nende intensiivsus ja väike formaat olid omased Euroopale. Albersil oli tugev mõju Ameerika 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate kunstnikele. Hard-edge'i abstraktse maali vool võttis üle tema kujundid ja tugevad värvid, opkunstnikud ja kontseptualistid jätkasid taju uurimist.[17] 1950. aastal avaldatud artiklis kirjutas Elaine de Kooning, et kuigi Albersi maalid mõjuvad esmapilgul ebaisikuliselt, on Albers nendes siiski vaieldamatult äratuntav. Robert Rauschenberg pidas Albersit oma kõige olulisemaks õpetajaks, vaatamata sagedastele pingetele nende suhetes ja ka omavahelisele konkurentsile.[18]

Vaade Josef Albersi näitusele "Must ja valge". Waddington Custot, London, 2014

Näitused

[muuda | muuda lähteteksti]

1936. aastal anti Albersile võimalus teha esimene isikunäitus Manhattanil New Art Circle'is J. B. Neumannis. Albers osales Kasselis näitustel documenta I (1955) ja documenta IV (1968). New Yorgi moodsa kunsti muuseum korraldas suure Albersi näituse, mis rändas aastatel 1965–1967 Lõuna-Ameerikasse, Mehhikosse ja Ameerika Ühendriikidesse. 1971. aastal sai Albers esimese elava kunstnikuna võimaluse isikunäituseks Metropolitani kunstimuuseumis Manhattanil. 2010. aastal korraldas Pinakothek der Moderne Münchenis Albersi 80 paberteose väljapaneku, neist paljusid eksponeeriti esimest korda. See väljapanek jõudis hiljem ka Pompidou keskusse Pariisis ja The Morgan Library & Museumi New Yorgis Manhattanil. 2014. aastal korraldati Floridas Stuartis Elliotti muuseumis Albersi, Neil Welliveri ja Jane Davis Doggetti teoste näitus "Albers ja pärijad".[3]

Ian McKeeveri näituse avamine Josef Albersi muuseumis Bottropis, 2012

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]

Albers annetas aastatel 1969 ja 1970 oma 1929.–1970. aasta paberid ja dokumendid Smithsoni Ameerika kunsti arhiivi. 1971. aastal asutas ta Josef ja Anni Albersi fondi. Selle mittetulundusorganisatsiooni eesmärk oli "selgitada ja avardada nägemist kunsti kaudu". Tänapäeval haldab organisatsioon Albersi ja tema naise pärandit ning toetab mõlema Albersi teoste näitusi ja avaldamist. Fondi hoone asub Connecticuti osariigis Bethanys. See on keskne uurimis- ja arhiivihoidla, kus säilitatakse fondi kunstikogusid, raamatukogu ja arhiive ning hallatakse kunstnike külalisstuudioid. Fondi direktor on Nicholas Fox Weber. Fond aitas oluliselt kaasa Albersi nelja teose võltsingu tabamisele, mis pärinesid Itaaliast ning olid Prantsusmaa ja Saksamaa oksjonitel ja galeriides müügil. 1997. aastal, aasta pärast seda, kui Sotheby oksjonimaja oli ostnud Andre Emmerichi galerii ning koos sellega Josef ja Anni Albersi fondi, ei uuendanud oksjonimaja galeriiga lepingut ning jäi Albersite peamisest pärandiväärtusest ilma. Alates 2016. aastast esindab Albersite fondi pärandit David Zwirneri galerii New Yorgis ning Waddington Custoti galeriid ja Alan Cristea galeriid Londonis. Samuti asub suur osa Albersi pärandist kunstniku kodulinnas Bottropis Josef Albersi muuseumis, mis avati 1983. aastal.[3]

Kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Albersi raamat "Värvide vastastikmõju" on laialdaselt tuntud ja mõjutanud paljusid, kuid Alan Lee arvates pole teos saanud piisavalt põhjalikku arvustuslikku tähelepanu. Lee on avaldanud kommentaare Albersi peamiste värvikogemuslike väidete kohta ning lükanud ümber näiteks väite, et värvid jätavad alati petliku mulje. Samuti kritiseeris ta Albersi tajuõpetuse süsteemi, leides, et see on fundamentaalselt eksitav, sest Albersil on praktika enne teooriat. Laialdasemalt on tähelepanu pälvinud neli teemat Albersi värvikäsituses: värvide liitmis- ja lahutamissegud, värvide toonide suhted, Weberi-Fechneri seadus ja üheaegne (simultaanne) kontrast. Nendes teemades on Albers läinud vastuollu oma tavapärase värviõpetuse teooriaga. On arvatud, et Albersi usk värvide petlikku muljesse tuleb esteetilise hinnangu vääritimõistmisest, mille kohaselt petlikkus tuleneb teatud visuaalse taju segadusest. Samuti on arvatud, et Albersi teooria mõningad ideed tuleks omistada hoopis Edwin H. Landi teaduslikele värvihüpoteesidele. Väidetakse ka, et kui Albersi kunstiteosed ümber hinnata, kaoks usk tema värviteooriate autorsusse.[19]

Väärtus kunstiturul

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned Albersi teosed seeriast "Homaaž ruudule" on oksjonitel ületanud prognoositud väärtuse. Selle seeria teos "Joy" (1964) müüdi 2007. aastal Sotheby'si oksjonil 1,5 miljoni dollariga, mis oli peaaegu kaks korda rohkem kui ennustati.[20] Teose "Study for Homage to the Square, R-III E.B." oksjoni müügihind oli ennustatud 545 000 – 700 000 dollarist samuti kaks korda suurem: 1,22 miljonit.[21]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaate

[muuda | muuda lähteteksti]
„ When you really understand that each color is changed by a changed environment, you eventually find that you have learned about life as well as about color. “

Josef Albers

„ Simultaneous contrast is not just a curious optical phenomenon – it is the very heart of painting. “

Josef Albers

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 139–140.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. 1 2 3 4 5 "Josef Albers. American Painter, Poet, Sculptor, Teacher, and Theoretician". The Art Story. Vaadatud 30.04.2018.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 "Josef & Anni Albers". The Josef & Anni Albers Foundation. Originaali arhiivikoopia seisuga 31.03.2022. Vaadatud 30.04.2018.
  4. ↑ Marje Tammert (2006). Värviõpetus. Tallinn: OÜ Aimwell. Lk 28.
  5. ↑ "Black Mountain College". Black Mountain College – Ruth Asawat. Vaadatud 30.04.2018.
  6. ↑ "Susan Weil". Artinfo. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2008. Vaadatud 30.04.2018.
  7. ↑ "Willem de Kooning". Museo Nacional Thyssen-Bornemisza. Vaadatud 30.04.2018.
  8. ↑ Rob Roy Kelly. "Origins Yale Years page 2. Development of the Department of Design". Rob Roy Kelly. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.03.2016. Vaadatud 30.04.2018.
  9. ↑ "Publications". King-lui Wu. Vaadatud 30.04.2018.
  10. ↑ Joseph Masheck (11.12.2009). "ALBERS' RECORD JACKETS: Doing an Artful Job". The Brooklyn Rail. Vaadatud 30.04.2018.
  11. ↑ "Josef Albers. Study for Homage to the Square. 1964". Tate. Vaadatud 30.04.2018.
  12. ↑ "Josef Albers". MoMA (The Museum of Modern Art). Vaadatud 30.04.2018.
  13. ↑ David W. Dunlap (17.06.2002). "Press 'L' for Landmark; Time & Life Lobby, a 50's Gem, Awaits Recognition". The New York Times. Vaadatud 30.04.2018.
  14. ↑ Carol Vogel (09.07.2001). "A Familiar Mural Finds Itself Without a Wall". The New York Times. Vaadatud 30.04.2018.
  15. ↑ Josef Albers (2014). Värvide vastastikmõju. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  16. ↑ "Waddington Gustot Galleries – Josef Albers". Archive Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.02.2013. Vaadatud 30.04.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  17. ↑ David Piper. "The Illustrated History of Art".
  18. ↑ Roderick Conway Morris (21.10.2011). "Making of a Bauhaus Master". The New York Times. Vaadatud 30.04.2018.
  19. ↑ Alan Lee. "A Critical Account of Some of Josef Albers' Concepts of Color". Leonardo (1981): 99–105.
  20. ↑ J. S. Marcus (December 18, 2010). "Re-Examining a Famed Teacher". Wall Street Journal.
  21. ↑ "Auction Results for Josef Albers on Artsy". Artsy. Vaadatud 30.04.2018.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Josef_Albers&oldid=7111351"