Viljar Ansko

Allikas: Vikipeedia
Viljar Ansko Eesti Huumoriliidu suveüritusel Purkus augustis 2016 tutvustamas kunagise karikaturistide ühenduse NAKS ajalugu ja tegemisi.

Viljar Ansko (luuletajanimega Viljar Kaarna; 17. mai 1948 Tartus – 20. detsember 2016) oli eesti arst, luuletaja, karikaturist ja bibliofiil.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Viljar Ansko lapsepõlv möödus Kaareperes, koolipõlv ja noorusaastad töölisasulas Sompas Kohtla-Järvel. Alates 1970. aastast elas ta Läänemaal Risti alevikus. Ta õppis (vaheaegadega) aastatel 19701993 Tartu Riiklikus Ülikoolis psühholoogiat ja lõpetas 1985. aastal sealsamas arstiteaduskonna.

Ansko töömehetee algas juba 15-aastaselt põlevkivikaevanduses, algul lihttöölisena, hiljem elektrilukksepana ja kaevurina (läbindajana). Järgnes sõjaväeteenistus Nõukogude Armees Kaliningradis autojuhina. Ülikooliajal tuli õpingute kõrvalt elatist teenida öösiti: elektrikuna, öövalvurina ja meditsiinivennana. Ülikooliõpingute vahepeal oli ta kuus aastat energeetik TK Vasar Risti metallitoodete tsehhis. Enamuse eluajast töötas Viljar Ansko arstina: psühhiaatrina Taageperas, kiirabiarstina, terapeudina ja vaestearstina Tallinnas ning aastatel 2010–2013 Padise perearstina. Ta oli Tallinna Arstide Liidu ja Eesti Psühhiaatrite Seltsi liige alates 1989. aastast.

Kirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Viljar Ansko toimetas seitse aastat (1990–1996) ajalehte Memento, asutas kirjastusühistu Anamnesia, kus koostas, toimetas ja andis välja üle 30 raamatu. Suurem osa raamatutest ja Memento ajalehest olid pühendatud represseeritute luulele. Tema enda sulest ilmus kolm luuleraamatut. Ta tõlkis Vladimir Võssotski, Lev Konovalovi[1] jt luulet, avaldas kultuuriloolisi artikleid ajakirjanduses, koostas Tallinna kiirabi ajaloo ja karikatuurinäituse kataloogi NAKS-72.

Viljar Ansko oli Eesti Ajakirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.

Ühiskondlik-poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Viljar Ansko kujundatud mälestusmärk “Raudteerööpad mäletavad…”

Viljar Ansko on Risti raudteejaama juures asuva Lääne-Eesti küüditatute mälestusmärgi "Raudteerööpad mäletavad..." autor (1999). Teda autasustati mitmel korral ning temast tehti dokumentaalfilm "Unistaja" (ETV, 2004).

Tegevus karikaturistina[muuda | muuda lähteteksti]

Karikatuure hakkas Viljar Ansko tõsisemalt joonistama ülikooliõpingute ajal Tartus 1970. aastate alguses. Ta oli NAKS-i (Noorte Andekate Karikaturistide Sõpruskond) asutajaliige. Antud rühmitusse kuulusid Heiki Raudla, Viljar Ansko, Raul Kilgas ja Andres Ader. Alates 1972. aastast osales ta paljudel karikatuurinäitustel Eestis, korraldas isikunäitusi Ristil, Haapsalus, Tartus, Kohtla-Järvel ja mitmel pool Tallinnas. Tema karikatuure avaldati aeg-ajalt ka ajakirjanduses, tõsi küll, enamasti suure ajanihkega. Ta andis välja karikatuurikogumiku "Hippocratitis dolorosa" (2008). Alates 1972. aastast osales ta ca 40-l karikatuurinäitustel Eestis ja korraldas 18 isikunäitust.

Karikatuurinäitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1972 Tartu Ülikoolis "NAKS" (Noorte Andekate Karikaturistide Sõpruskond)
  • 1996 Tervishoiumuuseumis
  • 2012 Haapsalu loomekeskuses alkoholivastane karikatuurinäitus "Terviseks…(Hippokratesest Diogeneseni)"
  • 2017 Eesti Huumorimuuseumis Purkus

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2015 Gori-võistlus Pärnus, II koht
  • 2016 Edmund Valtmanni nimeline karikatuurivõistlus, II koht ja eripreemia

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]