Uute kivide kasvamine

Allikas: Vikipeedia
Uute kivide kasvamine
Autor Jaan Kaplinski
Illustraator Peeter Ulas
Päritolumaa Eesti
Keel Eesti
Žanr(id) Luule
Kirjastaja Eesti Raamat
Avaldamisaeg 1977
Väljaande tüüp Pehmekaaneline
Lehekülgi 104
Mõõtmed ja kaal 130 × 204 mm

"Uute kivide kasvamine" on Jaan Kaplinski viies luulekogu. See ilmus Tallinnas 1977. aastal.


Ilmumine ja vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

"Uute kivide kasvamine" avaldati kirjastuselt Eesti Raamat pehmekaanelise vihikuna. Raamatus on kolm Peeter Ulase tušijoonistust. Kogus on 74 luuletust. Keskne on 40 lühikesest tekstist koosnev sari "Seesama meri meis kõigis", kirjutatud aastatel 1970-72. Sellele eelneb valik tunuduvalt varasemaid luuletusi aastatest 1956-59 ja järgneb rida erinevas stiilis tekste aastatest 1971-74. "Seesama meri meis kõigis" on lühendatud kujul taasavaldatud valikkogus "Käoraamat" (1986) ja tervikkujul koondkogus "Kirjutatud" (2000).

Segaste kirjastamisolude tõttu ilmus "Uute kivide kasvamine" peaaegu samaaegselt koguga "Ma vaatasin päikese aknasse" ja seda pandi vähem tähele. Kuigi keskne sari "Seesama meri meis kõigis" on silmanähtavalt iseseisev, ei tõstetud seda esile. Nenditi, et raamatus "jätkub vahekordade täpsustamine luule ja luuleainesega, tõdemine, et luule on kõikjal ja kõiges" ning et "poeedi enese isik, tema suhtumisväljendused ja hinnangud on taandunud, tungides vaid ajuti pinnale, andes aimu sisemistest liikumistest".[1]

Aasta luuleülevaates kirjutas Karl Muru, et Kaplinski luulele olevat omane "imeline kirgastumine ja rahu", nii et "tundub, nagu oleks see luule sõnastatud väljaspool head ja kurja". Kaplinski pidavat "üldjoontes kinni oma programmist ja veendumusest: luuleks on ainult see, mida teisiti ei saa sõnastada". Seepärast olevatki luuletused "mõneti hajuvad", seal "pole teravaid kontuure, asjad kaotavad oma igapäevase kvaliteedi, kõik voolab, valgub kuhugi mujale, omandab viivuks kuju ning saab kohe millekski muuks, millel pole nimegi".[2]

1985 ilmus Kanadas kirjastuselt Barbarian Press ingliskeelne valikkogu "The Same Sea in Us All" (tõlkinud Sam Hamill), mille pealkirjaks on "Uute kivide kasvamises" ilmunud keskse sarja pealkiri. Tänu sellele raamatule on sarja nimiluuletus Kaplinski rahvusvaheliselt tuntumaid tekste.

Autori selgitusi[muuda | muuda lähteteksti]

Reisikirjas "Kevad kahel rannikul" (2000) seletab Kaplinski, et luuletusel "Seesama meri meis kõigis" olevat naturalistlik sünnilugu. Selle algus olevat laenatud mereuurija Hans Hassi raamatust "Me tuleme merest", kus väidetakse, et kõigi elusolendite veri on pärit muistse ookeani veest ja on keemiliselt koostiselt praegugi sellele lähedane. "Primitiivsete mereolevuste "vereringe" oli lahtine. Ehituselt olid nad nagu lahtised torud: ühest otsast tõmmati veevooluga sisse toitu, teisest heideti eemale ülejäägid ja laguproduktid. Evolutsioonis toru sulgus, muutus kinniseks, sellel ei olnd enam otseühendust väliskeskkonnaga... Kuid midagi algse ookeani veest kanname ikka endas, meie erütrotsüüdid ja muud verelibled ujuvad vedelikus, mis on keemiliselt koostiselt sarnane muistse mereveega."[3]

Luuletused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Meel unus mägede taha
  • Võõras
  • Rahutus
  • Meel unus mägede taha
  • Uppunud kell
  • Sealpool nukrust
  • Ahastus
  • Mereäärne
  • Otsijad
  • Prelüüd
  • Jäljed allikal
  • Tulelaulud
  • Legend päikeseneitsist
  • Intermetso
  • Seesama meri meis kõigis
  • Jäämõõgaga
  • Luiged
  • Tint veel
  • Üks
  • Valgus
  • Leivaahi
  • Uute
  • Jõgi, mis peegeldab
  • See mis meid äratas
  • Eilses soojuses
  • Elupuu
  • Olla
  • Mesilased
  • Sina kerge
  • Ligimestest
  • Seesama
  • Kahe viivu
  • Liivamägi
  • Suure musta siilina
  • Öö
  • Laul
  • Kaua
  • Lendkala
  • Sipelgarada
  • Tere
  • Lambapesu
  • Pimedus
  • Hilinenud
  • Suve
  • Üts
  • Kerge
  • Pimeduse
  • Taevas madalal
  • Vihma süda
  • Viikingilaev
  • Ühe maailma
  • Külm päike
  • Kas ikka
  • Juues
  • See teine
  • Minul on pilliroost tiivad
  • Keegi kaevab üksi
  • Mis sa saed seal
  • Ilmuvad uued
  • Kärbsed laskuvad
  • Murtud tiivaga
  • Kõik sulab
  • Linnad nagu lasteraamatud
  • Rahvalauluseadeid:
    • Nüüd ilutseme
    • See mets on luulemets
    • Palavad parmused päevad
  • Elektrilahendus on koera karvades
  • Linnukuu sume sinine öö
  • Sa seisad kalkvel silmi
  • Kõik lapsed on kasvanud
  • Ikka on sul tarvis seda maad
  • Päike sulatab juba lumerähma
  • Merivälja – luule kaugel või lähedal
  • Meie suured mured
  • Või pole midagi ilusat
  • Miks ma mäletan aina
  • Minul on pilliroost tiivad

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Silvia Nagelmaa, "Kahest raamatust ja rohkemgi". Looming 1977, nr 9, lk 1572.
  2. Karl Muru, "Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse". Looming 1978, nr 3.
  3. Jaan Kaplinski, Kevad kahel rannikul. Tallinn, 2000, lk 31-32.