Tolmust ja värvidest

Allikas: Vikipeedia
Tolmust ja värvidest
Autor Jaan Kaplinski
Päritolumaa Eesti
Keel Eesti
Žanr(id) Luule
Kirjastaja Perioodika
Avaldamisaeg 1972
Väljaande tüüp Pehmekaaneline
Lehekülgi 56
Mõõtmed ja kaal 128 × 200 mm

"Tolmust ja värvidest" on Jaan Kaplinski teine luulekogu, mis ilmus Tallinnas 1967. aastal.


Ilmumine ja vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

"Tolmust ja värvidest" avaldati Loomingu Raamatukogu sarjas (nr 24). Pealkiri moodustub esimese luuletuse esimestest sõnadest. Kogus on 42 luuletust, mille kirjutamisaegu pole raamatus märgitud. Osa luuletusi on hiljem taasavaldatud valikkogus "Käoraamat" (1986), teisiti rühmitatult on nad kõik ilmunud koondkogus "Kirjutatud" (2000). Raamatu algne terviktekst on ilmunud internetikirjastuselt Bahama Press pdf-väljaandena.

Kaplinski uudset luulekeelt märgati kohe, aga ilmumisajal äratas rohkem tähelepanu autori hoiak, mida seostati nägija ehk vates'i rolliga: "Võiks öelda, et see on "laulik" ja "preester" ühekorraga, aga nii, et osa "laulikust" ja osa "preestrist" siiski selle mõiste alt välja jääks; võiks peaaegu öelda, et see on "šamaan"... Igatahes on vates see, kellest esteetiline suhtumine luulesse seisab nii kaugel kui üldse võimalik, kusjuures ta ise seisab just suure luule lätteil."[1] Hiljem muutus selline hoiak eesti luules sagedaseks.

1967. aasta luuleülevaates kirjutas Paul-Eerik Rummo, et Kaplinski "ei joobu paljast inimese olemasolu faktist, vaid oletab ka selle olemasolu traagilisust või mõttetust" ning taotleb "isiklikult pinnalt kõrgemal mõistatada inimese kohta ja ülesannet, ning ajuti seda ära mõistatades märkab, kui kaugele sellest kohast on libisetud ja kui vähe seda ülesannet on täidetud".[2]

Autori selgitusi[muuda | muuda lähteteksti]

1971 on Kaplinski väitnud kirjutises "Laulude sünnimailt", et raamatu avaluuletus "Tolmust ja värvidest" kristalliseerus ühe unenäos tulnud kujundi ümber: "Kujund on "aga meid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele tagasi". Ma ei mäleta rohkem, kui et need sõnad nägin või kuulsin unenäos."[3] Kuna 1968 auhinnati seda luuletust Juhan Liivi auhinnaga, küsib autor: "Enamik luuletusest... ei ole unenäo sünnitus, ent siiski – kas auhinnati mind või mu unenägu?"

Oma modernistlikku luulekeelt põhjendas Kaplinski tollal lihtsuse ja loomulikkusega: "Mingit keerulist, dekadentlikku ja paha modernismi ei ole... usun, et nn. modernism on vaid vanema ja avarama traditsiooni velmamine pärast klassitsismi ja isegi romantismi absolutistlikku ahtust."[4] 1972 leiab ta kirjutises "Mood ja ilm, aeg ja luule", et kirjanduslike moodide tiheda vaheldumise ajastul võiks tõeline modernism eesti luules olla hoopis "vastuhakk moodsusele, oma põlispärandi taasavastamine".[5]

Mõnede kõige tuntumate luuletuste tõlgendusi on Kaplinski hiljem omalt poolt kommenteerinud. Nii on ta leidnud, et luuletust "Vercingetorix ütles" on mõistetud ühekülgselt kui allegoorilist protestiluuletust Nõukogude okupatsiooni vastu. Tegelikult on see "protestiluuletus nende keltide, eestlaste ja indiaanlaste vastu, kes võtavad omaks vallutajate kultuuri ja väärtused".[6] Samuti on "Me peame ju väga tasa käima" kirjutatud "päris indiaanlastest", mitte aga "eestlaste sandist olukorrast Vene valitsuse all".[7]

Luuletused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad
  • Kas oskame naeratada
  • Edasi aeg
  • Mehed laulsid vankrite kõrval
  • Purjesid purjetab välja
  • Vercingetorix ütles
  • Ei jõua
  • Me peame ju väga tasa käima
  • Kohe timä katte
  • Veskis veskikivide vahel
  • Üksainus maa on maailmas
  • Meie varjud on väga pikad
  • Namib Kalahari
  • Tüütus tüütus
  • Laine üks laululaeva
  • Kuskil maailma äärel
  • Üks õhtu heitlik ja pilvine
  • Siis neela verist sülge
  • Mida saab vastata neile
  • Ei isegi sõber
  • Ihu on surnud mõte on maetud
  • Üks kuningas oli kord maata
  • Ainult kaasa minna
  • Nii pilliroog võbiseb voos
  • Sina sina kuu
  • Oi surma lättena puhast
  • Valge ristikhein ei küsi küll midagi
  • Päev tuli hommiku poolt
  • Rõõm sest kevadest on
  • Nii igamees on Ülemiste vana
  • Järve kõrbenud kaldal
  • Iga kullerkupu
  • Keegi ei tea oma nime
  • Sina suvi vaeseke
  • Viidumäel üksi kasvab lõhnav käoraamat
  • See on vihmane suvi
  • Õõtsub mandri ja mere vahel
  • Sina kauge päike
  • Seisad kesk suletud seebimulli
  • Sammal on kajatult sügav
  • Läbi sest valest läbi sest valust
  • Ei ole lohutust

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ain Kaalep, Looming 1967, nr 12, lk 1913.
  2. Paul-Eerik Rummo, "Luule 1967". Looming 1968, nr 4.
  3. Vt Teose sünd. Tallinn, 1976, lk 116.
  4. Teose sünd, lk 114.
  5. Jaan Kaplinski, Võimaluste võimalikkus. Tallinn, 1997, lk 61.
  6. Jaan Kaplinski, Kevad kahel rannikul. Tallinn, 2000, lk 58.
  7. Kevad kahel rannikul, lk 61.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]