Daodejing

Allikas: Vikipeedia

"Daodejing" (hiina keeles traditsioonilises hiina kirjas 道德經; lihtsustatud hiina kirjas 道德经 (Dàodéjīng); Wade'i-Gilesi transkriptsioonis Tao Te Ching; eesti keelde tõlgitud mitmeti, sealhulgas "Raamat teest ja väest" või "Kulgemise väe raamat") on taoismi alustekst, mille autorlus on traditsiooniliselt omistatud Laozile.

Laozi eluajaks peetakse traditsiooniliselt umbes 6. sajandit eKr; Daodejingi teksti dateeritakse (peamiselt filoloogiliste kriteeriumide alusel) 8. ja 3. sajandi vahele eKr; hilisemaks kui 3. sajand eKr seda enamasti ei peeta.

Tekst koosneb umbes 6000 märgist ja jaguneb 81 lühikeseks peatükiks, mis mõnikord jagatakse kahte ossa: "Dao" ("Tao") (peatükid 1–37) ja "De" (Wade'i-Gilesi transkriptsioonis "Te" (peatükid 38–81). Võimalik, et on olnud traditsioone, kus nende osade järjestus on olnud vastupidine.

Tekst on peaaegu muutumatuna püsinud rohkem kui kahe aastatuhande jooksul, ehkki ta on loodud ammu enne taoistliku kaanoni koostamist.

Tekst on mõeldud pigem mediteerimiseks kui kiireks läbilugemiseks. Taoistlikus praktikas on tavaline, et ühel päeval tegeldakse ainult ühe peatükiga. See õpitakse pähe, seda korratakse, sellel lastakse endasse toimida erinevates meeleseisundites, seda kirjutatakse ümber jne.

"Daodejingi" keskseid ideid on loobumine võistlemisest selle kõigis vormides - vastavalt ka vägivallast, võimutaotlusest, kuulsusetaotlusest jne.

"Daodejingi" tõlgitsemine ja tõlkimine on toimunud pidevalt. Ka hiina kultuuris antakse sellele tekstile tihtipeale erinevaid tõlgitsusi. Osalt tuleneb see Laozi arhailisest keelest, ent suuresti ka teose lakoonilisest ja aforistlikust stiilist, mis sageli vaid vihjab, jättes arusaamiseks mitmeid võimalusi. Teksti näiline lihtsus ja väike maht on kahtlemata üks põhjusi, miks seda teost nii palju on teistesse keeltesse tõlgitud. Ingliskeelseid "Daodejingi" tõlkeid loendatakse juba sadades.

Raamatu kirjutamisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatu kirjutamisajaks peetakse praegu 4. sajandi lõppu või 3. algust eKr. Seda järgnevatel põhjustel [1] [2]:

  1. Raamatule on omane poleemika konfutsionismi kui väljakujunenud doktriiniga aga mitte Zhou aegsete protokonfutsionistlike ideedega. Loetletakse üles konfutsionismile omaseid eetiliste normide komplekte (inimlikkus, õiglus (kohus), rituaal, tarkus), mis olid peamiselt inimlikkusest ja kommetest kõnelenud Konfutsiusele tundamatud ja kuuluvad 4. sajandil elanud Mengzi’le. Eriti silmatorkav kommete kriitika (rituaalide vastu) eeldab autori(te) võimalikku tutvust veel hiljem elanud Xunzi õpetusega.
  2. Mitteüks tekst enne 3. s eKr ei vihja ega viita raamatule. Seda tehakse ainult Zhuanzi “välistes” ja “vahepealsetes” peatükkides, mille loomisaeg ja autentsus on kaheldavad. Ainus tekst, mis seda tsiteerib ja isegi kommenteerib, kuulub Han Feizi’le (-233). Laozi kommenteerimise traditsioon algas alles 2. sajandil eKr.
  3. Kasutatud keele lingvistilised eripärad ei tunnista teose varajast päritolu.

Esimene ajaloolase Sima Qian’i (u 145–86 eKr) poolt "Shiji" äratoodud Laozi “elulugu” sisaldab vaid üksikuid fakte ja ei tugine mingitele ajaloolistele dokumentidele. (Teose liigendus 81 osaks (92) vastab sai toimuda alles 2-1 sajandil, sest Mawangdui käsikirjas on see liigendatud teisiti.) Viimati 1990te keskel Guodian’i linna läheduses Jingmen’is leitud vanimat käsikirja (Goudiani käsikiri) dateeritakse aastaga u 300 eKr. Selle tekstis puudub kanoonilisele Daodejingile omane varjamatu konfutsianismi kriitika ja selle asemel on arutlused kaemuse, loobumuslikkuse ja kiretuse üle[3] .

Laozi sidumise üheks põhjuseks "Daodejingiga" arvatakse olevat ta nimes peituv tõlgendamiste küllus.[1] Lao kui “austatud, lugupeetud” ja isegi “iidne, igavene” ja zi kui “tark” või ka otsesemas tähenduses “laps” annavad tulemuseks: Igavene Laps, Iidne Laps, Igavene Tark, ... [4]

Vaateid raamatule[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Daodejing"'i 81-st peatükist puudutavad sügavalt filosoofiliselt ja otseselt vähemalt 20 sõjalisi küsimusi ning paljudes ülejäänutes kohtab taktika ja strateegiaga seotud olulistest kogemustest tulenevaid mõtteid. Seetõttu on raamatut alates Tangi dünastiast (618 — 907) kuni praeguse ajani peetud ka traktaadiks sõjakunstist. Sinoloog V.Maljavin tsiteerib Shanghai 1977. "Daodejingi" väljaandest: “See on sõjaline traktaat, mis ühendab endas Kevadete ja Sügisete ajastu sõjalisi kogemusi… Teos kannab sõjalise filosoofia üle kõikidele loodus- ja ühiskonnanähtustele.” [5] Selline käsitlus tundub Hiina sõjakunsti mittetundvatele inimestele võimatu. Ometigi juba esimene ja peamine sõjakaanoni teos "Sunzi" rõhutab, et parim väejuht võidab sõja võitlemata ja lahinguteta (3.), seda nii loomulikult et see jääb märkamatuks. Parim sõjapidamisviis on jätta vaenlase vägi terveks (3.). Kõige halvem viis on see purustada. Parim on võita vaenlase mõtted juba eos, halvim rünnata ja piirata ta kindlusi. Hiina ja Lääne sõjakunsti erinevust on võrreldud go ja male erinevusega. Go's pannakse ühelaadseid nuppe suurele lauale juurde, males võtakse väikesel laual erinevaid nuppe maha.

Hiina mõned praegusaegsed uurijad [6] arvavad, et Laozi vahendas või pani ka mingil määral kirja shamanistlikku religioosusse (nende termin) kuulunud suuliselt edastatava teksti (õpetuse). Viidates seejuures ajaloolasele Wu Sõmyang'i (?) (arvatavasti ajaloolase Dongfang Li (1901 - ) teine nimi) teose “Xian-qin shi” osale “Zhu zi”: “… see raamat pole loodud üldse mitte Ida Zhou ajal elanud Lao Dani poolt, kuna seda anti edasi juba iidsest ajast ning jõudnult Lao Danini pandi see kirja bambusel ja siidil.” Üks esimesi taoismi nimesid gui dao (vaimude tee) tähistas algselt ka shamanistlikku praktikat.[1]

Teksti kuuluvusest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taoistlike "filosoofiliste" tekstide taga oli küllaltki kinnise esoteerilise traditsiooni edasiandmine õpetaja õpilase liini pidi, kusjuures tähelepanu keskmes oli eriliste tehnikate või kunstide (shu) õppimine ja praktika. Ajapikku said need nimeks dao shu. Seetõttu ongi "Dao-de jing'i" ja "Zhuang-zi" peamiseks sisuks "tee kunstid" ("Zhuang-zi’s" sageli "kaose isanda kunstid" hun-dun zhi shu). Nii nagu ""Yi Jing" oli valitseva kihi valduses, nii olid seda alguses ka elu toitmise viisid (kehalis-vaimsete enesearendus meetodite koondnimi yang-sheng-fa – elu (ehk tekke) toitmise meetodid).

"Dao-de Jing" on oma toonilt teos valitsevale kihile oma ja teiste elu selliseks korraldamiseks, mis tagaks elu toitmise-kasvu. See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava kuluga. Selles on seetarvis kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhiprintsiibid ja meditatiivse protsessi sisuline kirjeldus. Ent samas puuduvad konkreetsed tehnikad – neid peeti tõelisteks saladusteks.[7]

Seotusest praktikaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda nagu kreeka puhtalt spekulatiiv-filosoofilisi tekste. Muu kas tagab nende (praktikate) tingimused ja eeldused, viib nendeni või järeldub neist. Seda kinnitab Laozi ja Zhuangzi tekstide vaatlus ka neile lähedaste selleaegsete tekstide "Guan-zi", osa Mawangdui tekstide, "Huang-di nei jing’i", "Lüshi chunqiu’i" ja "Huainan-zi’i" kontekstis. Loogiliselt selge diskursiivse analüüsi asemel on praktikutele omaselt asetatud teadlikult suundus “udusele ja ähmasele”, logose korra asemel on suundus kaosele. Tõde on olemas vaid tegevuses ja tegevuse tarvis. Tõelise tegevuse sisuks on aga mitte-tegevus – omapoolne toimimatus ja iseeneslikkus. Kaos on ka üks võtmesõnadest taoismi olemuse mõistmiseks. Ta ideaal on seotud “kaootilise korra ja hüvelise kaosega”. “Kaose vana kunstidega.”[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Торчинов Е.А. Даосизм. Санкт-Петербург 1998 ISBN 5-8114-0015-2
  2. Быков Ф. С. Зарождение политической и философской мысли в Китае. М. 1966.
  3. Henricks Robert G. Lao Tsu's Tao Те Ching. A Translation of the Startling New Documents Found in Guodian. N.Y., 2000.
  4. Kaltenmark, Max. Lao Tzu and Taoism. Translated by Roger Greaves. Stanford: Stanford University Press. 1969
  5. В.В. Малявин 36 стратагем. Китайские секреты успеха. 'Белые Альвы' 2000
  6. У Цзинь, Ван Юншэн Сто ответов на вопросы о "Чжоу и" ("Чжоу и ", китайская медицина и цигун) КИЕВ НИКА-ЦЕНТР, 2001 г. ISBN 978-966-521-054-2
  7. 7,0 7,1 Е. А. Торчинов. Даосские практики. Серия: ACADEMIA ПЕТЕРБУРГСКОЕ ВОСТОКОВЕДЕНИЕ, АЗБУКА-КЛАССИКА 2007 ISBN 978-5-352-02179-8, 978-5-85803-351-6

Tekstid[muuda | redigeeri lähteteksti]