Hõlmine leivapuu
| Hõlmine leivapuu | |
|---|---|
.JPG) Hõlmine leivapuu | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Mooruselised Moraceae |
| Perekond |
Leivapuu Artocarpus |
| Liik |
Hõlmine leivapuu |
| Binaarne nimetus | |
|
Artocarpus altilis (Parkinson) Fosberg | |
Hõlmine leivapuu (Artocarpus altilis) on mooruseliste sugukonda kuuluv õitsev puu.[1][2] Arvatakse, et see on Uus-Guineast, Maluku saartelt ja Filipiinidelt pärinev Artocarpus camansi kodustatud järglane. See levis Okeaaniasse Austroneesia laienemise käigus ning edasi troopilisematesse regioonidesse kolonialismi ajastul.[3][4] Briti ja prantsuse maadeavastajad viisid 18. sajandil Kariibi mere saartele kaasa seemnetuid Polüneesia taimeliike. Puu nimetus tuleneb selle küpsetatud viljast, mis meenutab tekstuurilt värsket leiba ja maitselt kartulit.[5][6]
Tänaseks kasvab puud umbes 90 riigis üle Lõuna- ja Kagu-Aasia, Vaikse ookeani ning Kariibi mere saartel, Kesk-Ameerikas ja Aafrikas.[5] Puu vili on põhitoiduks mitmetes kultuurides.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Hõlmine leivapuu kasvab kuni 26 meetri kõrguseks.[4] Selle suured paksud lehed on kujult sulglõhised. Puu eritab kummivaiku[4], mida kasutatakse paatide veekindlaks tegemiseks.[6]
Puu on liitsuguline – ühel taimel on korraga nii emas- kui isasõied. Isasõied ilmuvad mõned päevad varem kui emasõied. Taime peamised tolmeldajad on tiiburlased, kuid kodustatud sordid ei vaja tolmeldamist üldse.[6]
Hõlmine leivapuu kannab rohkelt vilja: üks puu võib hooajal ka erilise hooleta anda 200 või enam greibi suurust vilja. Vaikse ookeani lõunaosas kannavad puud aastas 50–150 ümarat 0,25–6 kilogrammist vilja.[5] Puude kandvus erineb niisketes ja kuivades kliimades.
Tavaliselt paljundatakse leivapuud juurepistikute abil.[5]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Puu kasvab kõige paremini 650 m kõrgusel merepinnast, kuid seda võib leida ka 1550 m kõrgusel. Taim eelistab aluselist mulda (pH 6,1–7,4) ja liivast või savist pinnast. Tegu on troopilise taimega, mis vajab kasvamiseks temperatuuri 16–38°C ning aastas 2000–2500 millimeetrit sademeid.[4]
18. sajandi lõpus tahtsid Briti kolooniate asevalitsejad ja istanduste omanikud tuua Kariibi mere saartele leivapuu, sest vaja oli odavat energiarikast toiduallikat kolooniate orjade toitmiseks. Londoni kuningliku seltsi liige Joseph Banks, kes 1769. aastal kapten James Cooki laeva Endeavouriga 1769. aastal Tahitil käis, pakkus leivapuu kolooniatesse viimise eest rahalisi preemiaid ja kuldmedaleid. 1791. aastal juhtis William Bligh oma teist ekspeditsiooni Tahiti saarele. Ta kogus sealt seemnetuid leivapuu vilju ja transportis need Saint Helena, Saint Vincenti ja Jamaica saartele.[7][8]
Kuigi leivapuid kasvab mitmetel Vaikse ookeani saartel, on paljud puu hübriidid ja sordid seemnetud või võimetud bioloogiliselt nii laialt levima. See tähendab, et taime levikule Vaikse ookeani alal aitas kaasa inimtegevus – eelajaloolised inimrühmad, kes saari koloniseerisid. Teadlased kasutavad leivapuu hübriidide ja sortide molekulaarset dateerimist ja antropoloogilist informatsiooni, et alal inimeste migratsiooni mustreid uurida. Uuringute tulemused toetavad läänest-itta migratsiooni hüpoteesi.[9]
Kasutus
[muuda | muuda lähteteksti]Toit
[muuda | muuda lähteteksti]
Hõlmise leivapuu viljad on põhitoit mitmetes troopilistes regioonides. Enamik leivapuu sorte kannab vilja aasta läbi. Toidu tegemisel kasutatakse nii küpseid kui tooreid vilju: tooreid vilju küpsetatakse enne söömist.[10] Vilju annab röstida, küpsetada, praadida või keeta. Küpsetatud leivapuu vili meenutab maitselt kartulit või värskelt küpsetatud leiba.
Üks leivapuu taim annab hooajal 200 kilogrammi vilju.[11] Kuna taim annab korraga palju vilju, on nende säilitamine keeruline. Üks traditsiooniline säilitamistehnika on viljad koorida ja pesta ning matta lehtedega vooderdatud auku, kus viljad käärivad mitu nädalat ja neist saab hapu pasta. Sedasi säilitatud kujul on toodang söödav aasta või enam.[12]
Vilju jahvatatakse ka jahuks ning röstitakse nende seemneid.[13]
Kagu-Aasia ja Vaikse ookean saared
[muuda | muuda lähteteksti]Seemnetut leivapuud leidub Bruneis, Indoneesias ja Malaisias, kus seda tuntakse nime all sukun. Viljast tehakse snäkke ja kotleti-laadseid toite, mida müüakse tänavatoiduna.
Filipiinidel tuntakse leivapuud nime all rimas (tagalogi keeles) ja kolo (visaia keeltes). Lisaks hõlmisele leivapuule leidub seal veel selle kolme sugulast: Artocarpus camansi, Artocarpus blancoi ja erilehine leivapuu. Kõigi nelja puu vilju kasutatakse soolastest toitudes.
Lõuna-Aasia
[muuda | muuda lähteteksti]Sri Lankal keedetakse leivapuu vilja või tehakse sellest ning kookospiimast ja vürtsidest karrit (mida süüakse kõrvalroana). Keedetud leivapuu vili on tuntud põhiroog. Tihti süüakse seda kookoslaastude või neist ja punasest tšillipiprast, soolast, ja laimimahlast tehtud coconut samboliga. Valmistatakse ka rate del pettit – õhukesed päikesekuivatatud leivapuu viljad praetakse kookosõlis ja kastetakse kuuma siirupisse.
Seišellidel süüakse leivapuu vilja einetel riisi asemel. Samuti süüakse seda keedetuna (friyapen bwi) või grillituna (friyapen griye). Viljast tehakse ka magustoitu ladob friyapen, mis lisaks koosneb kookospiimast, suhkrust, vaniljest, kaneelist ja soolast.
Kariibi mere saared ja Ladina-Ameerika
[muuda | muuda lähteteksti]
Puerto Ricos kannab vili nime panapén või pana. Sisemaa regioonides kutsutakse seda ka mapén ning sellest tehakse toite pasteles ja alcapurrias. Keedetud leivapuu vilja süüakse praetud bacalaoga (soolatud tursk), oliiviõli ja sibulaga. Puerto Ricos müüakse leivapuu viljast jahu, mida kasutatakse leiva, küpsetiste, pannkookide ja vahvlite jaoks.
Dominikaani Vabariigis kutsutakse vilja buen pan ehk hea leib. Seda kasutatakse peamiselt sigade toitmiseks.
Barbadosel keedetakse vilja soolatud lihaga ning pudrustatakse võiga. Seda süüakse kastmeste lihatoitudega.
Jamaical tehakse viljast suppi või röstitakse pliita peal, ahjus või sütel. Seda süüakse rahvustoiduga ackee ja soolakalaga. Küpset vilja kasutatakse ka salatites või praetakse kõrvaroana söömiseks.
Puit ja muu kasutus
[muuda | muuda lähteteksti]Vaikse ookeani saarte rahvad kasutasid leivapuud mitmel viisil. Selle kerge puit (tihedus 0,27)[14] on vastupidav termiitidele ja laevaoherditele, mistõttu kastutakse puitu hoonete ja tugipuuga kanuude ehitamiseks.[7] Puidumassist saab teha paberit.[7] Hawaii rahvas kasutas selle kummivaiku lindude püüdmiseks, et nende sulgedest teha keepe.[4] Traditsioonilises Samoa arhitektuuris oli leivapuu puit väga väärtuslik.
Leivapuu sisaldab fütokemikaale, millel on potentsiaali putukatõrjevahendina.[15][16] Söömisel ülejäänud vilju toidetakse kariloomadele. Kariloomad võivad süüa ka puu lehti.[17]
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Karoliini saartel, püha yitangi pärimuse kontekstis, on leivapuu (poi) tarkuse sümbol. Pärimus jaguneb viite kategooriasse: sõda, maagia, kohtumised, navigatsioon, ja leivapuu.[18]
Hawaii mütoloogia järgi on leivapuu sõjajumal Kū ohverduse tulemus. Kū otsustas talunikuna elada surelike hulgas, abiellus ja sai lapsed. Tema ja pere elasid õnnelikult kuni saarele jõudis nälg. Suutmata oma laste piinlemist pealt vaadata, ütles Kū oma naisele, et päästab lapsed näljasurmast, kuid nad ei näe teda enam kunagi. Naine nõustus ebalevalt ja Kū vajus oma kohal maa sisse kuni näha oli ainult tema pealage. Tema pere ootas sellel kohal päevi, kastes seda oma pisaratega, kuni järsku kasvas maast välja väike roheline võrse. Võrsest kasvas peagi kõrge suurte lehtedega leivapuu, koormatud rasketest viljadest Kū pere ja naabrite jaoks, kes tänu sellele näljast pääsesid.[19]
Maailma suurim leivapuu sortide kollektsioon kuulub botaanik Diane Ragone'ile, kes reisis 20 aasta jooksul 50 Vaikse ookeani saarele. Kollektsioon asub nelja-hektarilisel maatükil Hanas, Maui (Hawaii) saare idarannikul.[20]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Jackfruit, Breadfruit, Osage Orange, Mulberry, Soursop, Sugar Apple, Cherimoya". web.archive.org. 11. aprill 2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2021. Vaadatud 15. detsembril 2023.
- ↑ Hepworth, Craig (12. september 2017). "Moraceae – The Mulberry Family". Florida Fruit Geek (inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023.
- ↑ Matisoo-Smith, Elizabeth A. (3. november 2015). "Tracking Austronesian expansion into the Pacific via the paper mulberry plant". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America. 112 (44): 13432–13433. DOI:10.1073/pnas.1518576112. ISSN 0027-8424. PMC 4640783. PMID 26499243.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Morton, Julia (1987). "Breadfruit". web.archive.org. Fruits of Warm Climates. Purdue University. Lk 50–58. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2015. Vaadatud 15. detsembril 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "Species - National Tropical Botanical Garden". web.archive.org. 8. november 2022. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. november 2022. Vaadatud 15. detsembril 2023.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "Artocarpus altilis (Parkinson) Fosberg | Plants of the World Online | Kew Science". Plants of the World Online (inglise). Vaadatud 15. detsembril 2023.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 "Breadfruit Species". web.archive.org. National Tropical Botanical Garden. 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. november 2022. Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ "Artocarpus altilis (breadfruit)". Royal Botanic Gardens Kew (inglise). 2017. Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ Zerega, Nyree J. C.; Ragone, Diane; Motley, Timothy J. (2004). "Complex origins of breadfruit ( Artocarpus altilis , Moraceae): implications for human migrations in Oceania". American Journal of Botany (inglise). 91 (5): 760–766. DOI:10.3732/ajb.91.5.760. ISSN 0002-9122.
- ↑ Janick, Jules; Paull, Robert E. (2008). The encyclopedia of fruit & nuts. Wallingford: CABI. ISBN 978-0-85199-638-7.
- ↑ Siler, Julia Flynn (1. november 2011). "Breadfruit, 'Food of the Future,' Has One Hitch: It's All But Inedible". Wall Street Journal (Ameerika inglise). ISSN 0099-9660. Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ Balick, Michael J.; Cox, Paul Alan (1997). Plants, people, and culture: the science of ethnobotany. New York: Scientific American Library. ISBN 978-0-7167-6027-6.
- ↑ "The complete guide to edible wild plants". United States Department of the Army (inglise). Skyhorse Publishing. 2009. Lk 33. ISBN 978-1-60239-692-0. Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ Little, Elbert L. Jr.; Skolmen, Roger G. (1989). "Ulu, breadfruit" (PDF). United States Forest Service. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2014. Vaadatud 24. detsembril 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ Jones, A. Maxwell P.; Klun, Jerome A.; Cantrell, Charles L.; Ragone, Diane; Chauhan, Kamlesh R.; Brown, Paula N.; Murch, Susan J. (18. aprill 2012). "Isolation and Identification of Mosquito (Aedes aegypti) Biting Deterrent Fatty Acids from Male Inflorescences of Breadfruit (Artocarpus altilis (Parkinson) Fosberg)". Journal of Agricultural and Food Chemistry (inglise). 60 (15): 3867–3873. DOI:10.1021/jf300101w. ISSN 0021-8561.
- ↑ Avant, Susan (15. november 2013). "Studies Confirm Breadfruit's Ability to Repel Insects". US Department of Agriculture. Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ Heuzé, V; Tran, G; Hassoun, P; Bastianelli, D; Lebas, F (2017). "Breadfruit (Artocarpus altilis)". Feedipedia, a programme by INRA, CIRAD, AFZ and FAO. (inglise). Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ Riesenberg, Saul H.; Elbert, Samuel H. (1971). "The Poi of the Meeting". Journal of the Polynesian Society. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2020. Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ Wianecki, Shannon (2. mai 2013). "Breadfruit | Ulu | Hawaiian Breadfruit". Maui No Ka Oi Magazine (Ameerika inglise). Vaadatud 24. detsembril 2023.
- ↑ Steele, Julia; Wolford, Jack (august 2009). "Tree of Plenty". Hana Hou!.