Mine sisu juurde

Laevaoherdi

Allikas: Vikipeedia
Laevaoherdi
Teredo navalis
Teredo navalis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Limused Mollusca
Klass Karbid Bivalvia
Selts Myida
Ülemsugukond Pholadoidea
Sugukond Laevaoherdlased Teredinidae
Perekond Teredo
Liik Laevaoherdi
Binaarne nimetus
Teredo navalis
Linnaeus, 1758
Sünonüümid
  • Pholas teredo O. F. Müller, 1776
  • Serpula teredo DaCosta, 1778
  • Teredo austini Iredale, 1932
  • Teredo batavus Spengler, 1792
  • Teredo beachi Bartsch, 1921
  • Teredo beaufortana Bartsch, 1922
  • Teredo japonica Clessin, 1893
  • Teredo marina Jeffreys, 1860
  • Teredo morsei Bartsch, 1922
  • Teredo navalis var. occlusa Jeffreys, 1865
  • Teredo novangliae Bartsch, 1922
  • Teredo pocilliformis Roch, 1931
  • Teredo sellii van der Hoeven, 1850
  • Teredo sinensis Roch, 1929
  • Teredo vulgaris Lamarck, 1801

Laevaoherdi (Teredo navalis) on usja kehaga mereline karp, kes oma keha eesosas oleva karbijäänuse abil puurib käike veealustesse puitehitistesse ja laevakeredesse. Laevaoherdi eelistab soolasemat vett ja on nüüdseks levinud üle maailma.

Madala soolsusega Läänemeres avastati laevaoherdi 1990. aastatel. Nüüdseks on teda leitud nii Saksa kui ka Taani rannikult ja Rootsist Malmö lähedalt. Varem liik Läänemere vetes puudus. Siiski ei võimalda Eesti rannikumere soolsus liigil teadlaste hinnangul siin paljuneda ja ta ei talu külmi talvesid[1][2].

Liiginimel on rohkelt sünonüüme, sest looma karbipoolmete kuju varieerub tugevasti ja need erikujud on kirjeldatud eri liikidena, nüüd aga geneetilise materjali alusel samana tuvastatud.[3]

Laevaoherdit on mitmes keeles nimetatud ussiks, sest tema karp on redutseerunud ja looma pikenenud keha meenutab pigem mõnd ussi. Koda, millega laevaoherdi puitu uuristab, paikneb keha eesmises osas ja koosneb kahest ligikaudu kolmetipulisest poolmest. Umbes kahe sentimeetri pikkune koda on valget värvi, üksnes väliskiht (periostracum) on helepruun. Karbi poolmete pind on kaetud mitme eri faktuurivööndiga.[4]

Laevoherdi pehme keha on helepruuni värvi, umbes 15 cm pikk, kuigi leitud on ka kaks korda pikemaid isendeid. Puidu sees on loom umbes 60 cm pikkuses ja 0,8 cm läbimõõduga, oma keha eritatud ainest lubitorus, mille välja avanevat sissepääsu katab kerge vahesein. Keha tagumises osas on kaks väikest sifooni, mis on suletud kahe väikese mõlaja valkja kuni 0,5 cm pikkuse lubiplaadiga.[4]

Laevaoherdi levik sõltub vee soolsusest. Miinimumsoolsus looma ellujäämiseks on 5–6 ühikut, maksimum 35–39; edukas paljunemine eeldab soolsust alates 10 ühikust, kuid vastsed taluvad ka 5-ühikulist soolsust. Soolsuse kõrval mõjutab laevaoherdi tegevust ka temperatuur ja on leitud, et kõrgemad temperatuurid võivad mingil määral kompenseerida vee madalat soolsust. Laevaoherdi kasvu ja paljunemise temperatuurioptimum jääb vahemikku 15–25 °C. Allpool 10 °C aeglustub looma ainevahetus ja allpool temperatuuri 5°C lakkab.[1]

Laevaoherdid uuristavad oma koda puurimistööriistana kasutades käike merevees asuvatesse puitstruktuuridesse. Kojapoolmete viilitaolise pinnaga teeb loom 8–12 kriipivat liigutust minutis[5], lõhkudes ja kulutades puidukiude. Enamikku looma kehapikkusest katab mantel, mille alt nõrgub lubjasisaldusega sekreeti puuritud käigu vooderdamiseks. Tavaliselt on looma keha eesmine osa ja koda käigu sees, sifoonid ulatuvad välja; kui sifoonid on sisse tõmmatud, sulgevad mõlajad lubiplaadid käigu.[3]

Laevaoherdi on protandriline hermafrodiit, kandes elu esimeses pooles isasgameete ja transformeerudes hiljem emasloomaks, kuid laevaoherdid ei iseviljastu. Isasloom jätab oma sugurakud vette, kus need hiljem viljastavad emasorganismi munad. Munad, mida hooaja jooksul võib olla 1–5 miljonit, arenevad looma lõpustes. Veeligeri staadiumis vastsed toituvad vees 15–35 päeva planktonist, seejärel kinnituvad substraadile ja pärast moonet täiskasvanu kujule, mille jooksul kujuneb koda ja sifoonide lubiplaadid, hakkavad puitu puurima.[3] 7–8 nädala pärast on nad suguküpsed. Seetõttu on aasta jooksul soodsatel tingimustel võimalik enam kui üks paljunemistsükkel[1].

Laevaoherdi toitub enamjaolt planktonist, kuid osa tema toiduvajadusest katab puidust saadav tselluloos, mida aitavad omastada sümbiontilised bakterid.[3]

Täiskasvanud loomad taluvad veetemperatuure 0–30 °C ja soolsust 6–45 psu. Vee huumusesisaldus, näiteks jõgede estuaarides, võib põhjustada vastsete liigvarast kinnitumist ja häirida nende elupaigavalikut. Kui elupaigaks olev puidukäik on terve, ei ohusta laevaoherdit röövloomad, kuid kui puit puruneb, söövad laevaoherdeid kalad, krabid jt.[3]

Laevaoherdi Läänemeres

[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemere madala soolsusega ja külmades vetes pole laevaoherdile soodsad elutingimused, kuid tingimused meres erinevad paiguti tugevalt Läänemerele omaste temperatuuri- ja soolsusgradientide tõttu. Laevaoherdi kuulub Läänemere selgrootute nimistusse. Liigi esinemist on mõjutanud soolase vee juurdevool Põhjamerest ja mere keskmise veetemperatuuri tõus. Laevaoherdit peetakse invasiivseks liigiks.[1]

1930. ja 1950. aastatest on teateid laevaoherdi esinemise kohta Läänemeres mõned aastad kestnud puhangutena Taani, Rootsi ja Saksamaa vetes. Laevaoherdi püsiv populatsioon leiti Läänemeres 1990. aastatel mere edalaosas, uuritud on laevaoherdi kahjustusi puidust muulidel Mecklenburgi lahes. Seal ulatub soolsus 12 ühikuni, Rügeni ümbruses on see 7–8.[1]

Alates 1993. aastatel on Mecklenburgi lahes registreeritud laevaoherdi pidev esinemine ja pikka aega peeti leviku idapiiriks Darßi ümbrust, vee soolsusega u 10 ühikut; nüüdseks on leitud kahjustusi ka Zingsti ümbrusest ja Hiddensee saare läänerannikult. Siiski pole liigi esinemist täheldatud Rügenist ja Usedomist ida pool. Leviala laienemise põhjuseks peetakse Läänemere vee keskmise temperatuuri tõusu ajavahemikus 1985–2000 1,4 °C võrra.[1]

Hinnanguliselt on laevaoherdi põhjustanud Saksamaal 25–50 miljoni eurose kahju[6], kuna kahjustunud puitkonstruktsioonid tuleb pidevalt uutega asendada ning selleks kasutatakse looma tegevusele vastupidavamat troopiliste puuliikide puitu, millega aga kaasnevad suuremad kulud[1].

Laevaoherdi invasioon ohustab muuhulgas Läänemeres leiduvaid ajaloolisi laevavrakke. On püütud prognoosida liigi edespidist levimist keskkonnatingimuste järgi, plaanitud on katta laevavrakid laevaoherdi vastu geotekstiili või põhjasetetega[2].