Kalaan

Kalaan
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kärplased Mustelidae
Alamsugukond	Saarmaslased Lutrinae
Perekond	Kalaan Enhydra Fleming, 1828
Liik	Kalaan E. lutris
Binaarne nimetus
Enhydra lutris (Linnaeus, 1758)

Kalaan ehk merisaarmas (Enhydra lutris) on kärplaste sugukonda kalaani perekonna kuuluv imetaja.

Kalaan on ainus mere-eluviisiga kärplane. Ta ujub kiiresti (12–16 km/h), sukeldub sügavale ja hullab meeleldi vees.

Levila

Kalaan elab Vaikse ookeani põhjaosa rannikuvetes. Levila jaguneb kahte ossa: Venemaal Komandorisaartel, Kamtšatka lõunaosas ja Kuriilidel ning Põhja-Ameerikas Aleuutidel, Alaskas ja sealt lõuna pool kuni Alam-Californiani Mehhikos.

Kirjeldus

Kalaan on suur loom: tüvepikkus 136 cm (harva kuni 146 cm), sabapikkus 30–36 cm, mass kuni 40 kg. Kere on massiivne, silinderjas ja vilajas. Pea on väike ja ümmargune, pisikeste kõrvadega (nagu hülgel) ning pikkade vibrisside ehk kompekarvadega. Kael on lühike ja jäme. Tagajalad on muundunud külgedele suunatud loibadeks. Eesjalad on lühikesed ja varvasteta, peopesaks on ümmargune karvutu ala. Saba on lühike.

Kalaanil on kummaline nahk. See oleks nagu lahtiselt seljas, mistõttu selili ujuval loomal on kõhu peal sügavad nahavoldid. Karvastik on mustjaspruun hallika varjundiga, tihe, soe ja vastupidav. Karusnahk on väga hinnaline ja vanasti jahiti kalaane selle pärast armutult.

Arvukus

Tänapäeval on nende arvukus märgatavalt tõusnud, kuid jääb ikkagi mitu korda kunagisele alla, mistõttu püsib vajadus range kaitse järele. Kalaane on proovitud kasvatada aedikuis, samuti aklimatiseerida Barentsi meres Murmanski lähedal, kuid kumbki pole tulemusi andnud.

Eluviis

Merisaarmas elab 5-40 isendist koosnevas karjas.

Elupaik

Kalaanid elavad kaljustel mererannikul riffide ja lehtadrutihnikutega. Need paigad on inimestele raskesti ligipääsetavad. Ent kalaanid pole eriti paigatruud ja võivad elukoha kergesti hüljata. Vaikse ilmaga võivad nad ujuda kaldast 18–25 km kaugusele. Nad on päevaloomad, toituvad mitu korda päevas ja siis puhkavad kas rannal või vees. Vees kogunevad kalaanid puhkama vahel mitmekümnepealistesse salkadesse, eelistades vetikatihnikuid. Puhkama heites mässib ta end vetikatesse nagu vaipa, seetõttu ei triivi ta magades rannikust kaugemale.

Toitumine

Toidu hankimiseks püüab merisaarmas kala 3-4 korda päevas ja isegi öösel. Kui toitu ei piisa, siis kõhnub saarmas väga kiiresti ning võib kolme päeva möödudes surra. Kalaan toitub samuti merisiilikutest, vähilistest, kaladest, limustest, krabidest ja vetikatest. Ta haarab saagi hammaste ja eesjalgadega vee all, surub selle vastu rinda ja kerkib pinnale. Veepinnal keerab kalaan end selili ja asetab saagi nahavoltide vahele. Merisiilikutel murrab ta käppade ja hammaste abil okkad ära, närib rüü katki ja sööb pehmed koed ära. California kalaanid kasutavad limuste kodade avamiseks ning krabide ja merisiilikute purustamiseks kuni 3,5 kg kaaluvaid kive. Loom paneb selle oma kõhul asuvasse nahakurdu ja kolgib saaki vastu seda, kuni selle koda või rüü puruneb. Vahel kasutab kalaan sama kivi mitu korda, hoides seda vahepeal kaenla all.

Paljunemine

Paaritumine ei toimu kindlal aastaajal, kuid sagedamini kevadel. Tiinus kestab 8–9 kuud. Emane sünnitab ühe poja. Vastsündinu on karvane ja avatud silmadega, tal on 26 hammast ja ta kaalub 1,5 kg. Poegade eest hoolitsevad emakalaanid ja teevad seda väga hoolsalt. Eriti liigutav on näha, kuidas selili ujuv ema võtab poja käppade vahele ja hellitab seda. Pojad hakkavad ise ujuma 2–3 nädala vanuselt. Aastase looma mass on juba 17–19 kg. Suguküpsus saabub 3. eluaastal, kuid kalaanide suremus on suur.

Uurijad on täheldanud, et ka asurkondades (andmed varieeruvad 6–200 ja isegi 2000 isendit – näit Alaskal) elavad (peamisel isased) saarmad harrastavad territoriaalset käitumist, koos selle juurde kuuluva märgistamise, kraapimisjälgede ja harvade võitlustega.

Suhtlus

Samas on saarmad asurkondades väga vilkad suhtlejad. Nad teevad suhtlemisel mitmesuguseid häälitsusi. Saarmapojad niuksuvad kui neid üksi jäetakse. Saarmad vilistavad ja vinguvad kui miski neid ärritab. Sisistamise ja urisemise eesmärgiks vast on kiskjate eemale peletamine. Maitsvat einet nautides teevad nad ähkivaid häälitsusi. Erilist häälitsust teevad poegi sugevad emad. Isased ja emased taluvad üksteise lähedalolekut, kuid paarina käituvad enamasti innaperioodil. Poegade sündides muutuvad emassaarmad dominantseks ja võivad vahetevahel lubada isassaarma kohalolu kuskil pesa ääreserval. Poegade eest hoolitsevad ning neid toidavad ja õpetavad üksnes emased saarmad. Emased saarmad kaitsevad poegi rünnates neid, kes poegadele lähenevad, raevukalt.

Karvkatte puhastamine õlireostusest

Õlireostus põhjustab saarmastel karvkatte „kokkukleepumist“ ning ilma soojuskaitseta muutuvad saarmad hüpotermiliseks, st neid ohustab alajahtumine. Selle vältimiseks tuleb puhastamise käigus saarmaste kehatemperatuuri pidevalt jälgida ning hüpotermia korral tuleks meresaarma kukla peale ning jäsemetele asetada kotikestega purustatud jääd.

Oma vilka temperamendi tõttu manustatakse meresaarmastele karvkatte puhastamiseks õlireostusest rahusteid ehk tuimestust. Puhastamisel toetakse pead ning jäsemeid ja selleks kasutatakse sobiva temperatuuriga sooja vett, mida tuleb kohandada saarma tegeliku kehatemperatuuriga ja pesutsükkel (pesemiseks kasutatakse mitu korda 5% DAWNi nõudepesuvahendi lahust, mis ka välja loputatakse) võib kesta 45–60 minutit, olenevalt õlikihi eemaldamise võimalikkusest. Seejärel saarmad kuivatatakse kas rätikute või soojaõhupuhuritega. Kuivatusele peaks kindlasti järgnema uinutamisravimite deaktivatsioon. Seejärel tuleb saarmaste elutoimetusi pidevalt jälgida ning toetada ja seda kuni nende vabastamiseni.