Henrik Olvi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Henrik Olvi
Sünniaeg 19. jaanuar 1894
Sünnikoht Paasvere vald Virumaa
Surmaaeg 24. september 1972
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunstnik ja skulptor
Kunstivool kubism konstruktivism

Henrik Olvi (19. jaanuar 1894 Paasvere-Aru küla, Paasvere vald, Virumaa24. september 1972 Tallinn) oli eesti maalikunstnik ja skulptor.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis vallavanema perekonnas. Tema lell Jaan oli Paasvere pasunakoori asutajaid. Õppis 1902–1906 Paasvere vallakoolis, Simuna kihelkonnakoolis ning Rakvere linnakoolis, mille lõpetas 1910. Tuli samal aastal Tallinna gümnaasiumi, mille lõpetas eksternina 1914. Olvi plaanis astuda Peterburi Kunstide Akadeemiasse arhitektuuri õppima ning võttis aastail 1917–1918 Peterburist pärit kunstniku Karl Hartmanni ateljees tunde. Revolutsiooniliste sündmuste tõttu Venemaal jäi Olvi Peterburi sõitmata ja kunstnik asus omal käel kujutava kunstiga tegelema.

1920. aasta paiku tutvus ta Arnold Akbergi ja Märt Laarmaniga, kellega käis koos Tallinna Kunsttööstuskooli õhtustel joonistuskursustel, kus juhendajaks oli Nikolai Triik. 1923. aastal asutasid kubismist huvitatud Jaan Vahtra, Juhan Raudsepp, Eduard Ole ja Friedrich Hist Võrus Eesti Kunstnikkude Rühma. Järgmisel aastal jõudis rühma näitus Tallinna ning rühmaga liitusid ka Akberg, Laarman ja Olvi. 1925.–1926. aastavahetusel käis Olvi kolmekuulisel Euroopa-reisil Berliinis, Veneetsias, Firenzes, Napolis, Roomas, Viinis. Reisi tulemusena sündis kaks Olvi loomingu tippteost – geomeetrilisele abstraktsionismile läheneva vormikõnega "Veneetsia" ja "Itaalia motiiv". 1928. aastal esinesid Akberg, Edmond Arnold Blumenfeldt, Laarman ja Olvi koos Berliinis. Suurejooneline rühma esinemine oli 1929. aastal Helsingi Taidehallis. Kriitika hinnang oli väga kõrge, veel samal aastal olid Olvi tööd vee lkord Helsingis väljas – Baltimaade teatrinäitusel.[1]

Töötas 1910. aastast eratunniandjana. 1925–1934 oli Tallinna Draamastuudio teatri ja Töölisteatris lavakujundaja. Põhitegevuse kõrval pidas kunstnik loenguid Draamastuudio teatrikoolis, juhtides seal ka joonistus- ja lavakujunduskursust. 1926–1936 oli ta Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse asjaajaja-sekretär, kelle ametisoleku ajal sai teoks Tallinna Kunstihoone ehitamine 1935. aastal.[2] 1930. aastail tõmbus kunstitegemisest kõrvale ja töötas asjaajaja-sekretärina Sihtkapitali Valitsuses. 1936. aastast tegutses vabakunstnikuna.

1946. aastast kuulus Eesti Kunstnike Liitu. Oli 1950–1957 poliitilistel põhjustel nimekirjast kustutatud.

Kunstnik suri 24. septembril 1972. Matusetalitus toimus Tallinna Toomkirikus ja seejärel Kunstihoone saalis. Henrik Olvi on maetud Simuna kalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt teistest Kunstnikkude Rühma liikmetest rakendas Olvi oma konstruktivistlikke põhimõtteid mitte ainult maalis, vaid ka skulptuuris ja lavakujunduses. Ta lõi mitmeid arhitektuursete väikevormide projekte, kubistlik-konstruktivistlikke Vabadussõja monumente ja hauamälestiste kavandeid. 1925–1930 aastail tegutses teatrikunstnikuna Priit Põldroosi lavastuse kujundajana Draamastuudios ja Töölisteatris. Olvi teeneks on peetud ruumilisuse printsiibi kasutuselevõttu eesti lavakujunduses, mis võimaldas otstarbekohasemalt organiseerida mängupindu ning kasutada valgust-varju. Olvi tegi lavakujundused August Kitzbergi näidendile "Tuulte pöörises" ning R. Rollandi "Mängule surmast ja armastusest".

1930. esimesest poolest on teada vaid üks töö – realistlikus laadis "Veskilised". 1950. aastate loomingu tuumiku moodustavad guašš- ja temperatehnikas maastikud ja portreed.

1960. aastail valmisid mitmed hauamälestised Liiva ja Simuna kalmistutele. Vanemas eas oli Olvi kunstielust suhteliselt tagasitõmbunud. Tema viimaseks näituseks jäi Eesti Kunstimuuseumis korraldatud kunstniku 75. sünnipäevale pühendatud ülevaatenäitus.

Ehk küll Olvi elas suurema osa elust Tallinnas, säilis side kodukohaga. Ta kogus andmeid Simuna kihelkonnas ja kirikust, Paasvere mõisast ja kohapealsete talude ehitustüüpidest. Kunstniku kogutud materjalid koos tema isiklike märkmike ja kirjavahetusega on hoiul Eesti Ajaloomuuseumis ning Eesti Kunstimuuseumi arhiivis. Üks kunstniku huvialasid olid rõngasristid, mille joonistest koostas ta ühise mapi. Henrik Olvi töötas varasematel aastatel ka joonistajana arheoloogiliste väljakaevamiste juures.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ene Lamp, Henrik Olvi
  2. Eesti NSV Kunstnike Liit, Suri Henrik Olvi - Sirp ja Vasar, 29.09.1972
  3. O.Kuningas, Henrik Olvi. In memoriam - Punane Täht, 19.10.1972, nr 125

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]