Arnold Akberg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Arnold Akberg
Sünniaeg 4. veebruar 1894
Sünnikoht Aaspere vald, Lääne-Virumaa
Surmaaeg 7. oktoober 1984 (90-aastaselt)
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunstnik
Kunsti õppinud Ants Laikmaa ateljeekool
Kunstivool kubism

Arnold Akberg (4. veebruar 1894 Aaspere vald, Lääne-Virumaa7. oktoober 1984 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.

Akberg õppis Rakvere Õpetajate Seminaris. Pärast kooli lõpetamist töötas mõned aastad õpetajana Virumaal. Alates 1920. aastast töötas joonistusõpetajana Tallinnas.

Kunstnikuna oli Arnold Akberg peamiselt iseõppija, kuid täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Riigi Kunsttööstuskooli õhtukursustel. Sooritas 1927. aastal Sihtkapitali Valitsuse toel õppereisi Berliin ja Pariisi.

Ta oli 1924. aastast Eesti Kunstnikkude Rühma liige. Aastatel 1924–1930 kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse[1].

Akberg viljeles järjekindlalt kubismi, tema maalidel on selge kompositsioon ja tundlik koloriit.

Sünnikodu[muuda | muuda lähteteksti]

Arnold Akberg sündis 4. veebruaril 1894. aastal Võipere külas, Aaspere vallas, Lääne-Virumaal. Arnold Akberg oli oma peres neljas laps ja tema isa Juhanes oli külaräpsep. Arnoldi ema oli Anna Pauline (neiupõlvenimi Volmüller) ja kokku kasvas peres kolm tütart ja kaks poega.[2]

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

1903–1908 õppis Akberg Kadrina vallakoolis, seejärel jätkas õpinguid 1908–1910 Liiguste ministeeriumikoolis. 1912. aastal asus ta õppima vastavatud Rakvere Õpetajate Seminari. Tema sealne joonistusõpetaja Karl Scnell-Merilaid kiitis teda lakooniliselt lausudes: “Jätkake!” ning suunas teda seeläbi kunstiga edasi tegelema. Hiljem täiendas ta end Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Riigi Kunsttööstuskooli õhtukursustel. Suures osas oli Akberg siiski iseõppinud kunstnik. Akbergiga koos maalis sõber ja kunstnik Märt Laarman. Kunstnikke nõustas ka August Jansen Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu stuudios Mere puiesteel. Lisaks Laarmanile olid Akbergil head suhted ka Henrik Olviga.[2][3]

Looming ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Akbergi esimene töökoht oli Aaspere algkool, mlle juhataja ta oli aastatel 1917–1920. 1920. aastast alates töötas ta mitmes Tallinna koolis joonistusõpetajana ja õpetas peamiselt klassikalist realistlikku joonistamist. Aastatel 1920–1930 töötas ta IV algkoolis, 1930–1940 XXI algkoolis ja perioodidel 1940–1947 ning 1949–1954 I keskkoolis. Akberg jäi pensionile 1954. aastal.

1924. aastal ühines ta Eesti Kunstnikkude Rühmaga, mis oli asutatud 1923. aasta lõpus. Rühmaga liitumine tähistab ka pööret kunstniku käekirjas, realismist modernismi liikumist. Rühma kunstnikud defineerisid end kubistide ja konstruktivistidena. Üle Eesti organiseeriti ühiselt palju näituseid.

Akbergi töid on eksponeeritud rühmanäitustel Eestis, Lätis, Soomes, Venemaal, Taanis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Akbergi töid leiab nii Eesti Kunstimuuseumi kui ka Tartu Kunstimuuseumi kogudest ning ka erakollektsioonides.

Akberg ja tema kaasaegsed kunstnikud suhtlesid omavahel tihedalt, vahetasid kirjandust, näiteks El Lissitzky ja Ilja Ehrenburgi välja antud ajakirja Veštš (Beщь), mis ilmus Berliinis ning Le Corbusier' ja Amédeé Ozenfanti L'Esprit Nouveau, mis ilmus Pariisis. Akberg, Laarman ja Olvi kogunesid tihti Feischneri kohvikus, arutlesid kunstiteemadel ja tõmbasid piipu.

Arnold Akbergi peetakse idealistiks, tema päevikutele tuginedes saab teada, et mõni maal on aastatepikkuse töö tulemus. Kunstnik kavandas, otsis motiive, lõikas välja ja seadis kubistlikke kompositsioone ning alles seejärel jõudis sobiva lõuendi ja värvideni ning alles siis alustas etapiviisilist tööd maalikihtidega.

1927. aastal sai Akberg toetust Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuselt ja veetis tänu 50 000 margasele preemiale kaks ja pool kuud Pariisis ja Berliinis. Tänu tema loodud kontaktidele kutsuti eestlasi osalema juba samal sügisel Berliini suurele konstruktivistide kunstinäitusele. Saksa kriitika võrdles Akbergi töid koguni Picasso töödega.

1928. aastal anti välja rühma parimaid teoseid avalikkusele tutvustav almanahh "Uue kunsti raamat". Mustvalgete reproduktsioonide seas paistis eriti silma ainus värviline, Akbergi "Konstruktsioon" (1927). Peagi hakkas rühma tegevus soikuma ja Akberg oli ainus, kes jäi oma suunale, kubismile, truuks.

Seoses Nõukogude okupatsiooniga lõpetas Akberg maalimise, perioodist 1940–1957 on teada üksikud maastikumaalid. Seoses poliitilise korraga oli Akberg ka kustutatud Eesti NSV Kunstnike Liidu nimekirjast. Küsimus ei olnud selles, et ta oleks vähe maalinud, vaid hoopis tema teoste nn "formalistlikus" laadis.

Arnold Akbergi esimene isikunäitus toimus alles 1967. aastal.

1920.–1930. aastate kubism asendus 1960. aastatel  konstruktivismiga. Viimane tegi kunstniku ka tunnustatuks. 1984. aastal sai Akberg Konrad Mäe medali 1983. aasta teose eest "Laboratooriumi tänav".[2][4][3]

Valik teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

"Laboratooriumi tänav" (1983)

"Tallinn" (1967)

"Aknal" (1935)

"Pruun hallis" (1934)

"Konstruktsioon" (1927)

"Daam lapsega" (1926)

"Katused" (1926)

"Vabrik" (1924)

"Vaade Toompealt" (1924)[2]

Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]

1984 Pärnu muuseum

1973 Tallinna kunstisalong

1968 Tarbekunstimuuseum, Tallinn

1967 ja 1984 Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum[2][5]

Eraelu[muuda | muuda lähteteksti]

Arnold Akbergi abikaasa oli Linda Akberg (neiupõlvenimega Laasberg). Abielu sõlmiti 1931. aastal ja 1940. aastal sündis neil tütar Tiiu.[2] Tiiu Akbergist sai tuntud moekunstnik. Näiteks 1968. aasta moeajakirjast Siluett leiab tema juugendlikud joonistused, mida ligi 80% naisi ei mõistvat.[6]

Akberg suri 90-aastasena ning on maetud Tallinna Metsakalmistule abikaasa Linda kõrvale.[7]

Huvitavaid fakte[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastal ilmus Viivi Viilmanni kirjutatud raamat “Arnold Akberg”, väljaandjaks oli kirjastus “Kunst”.[2]

2012. aastal oli KUMU-s avatud näitus “Geomeetriline inimene. Eesti

Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus”, kus olid väljas ka Akbergi teosed.[8]

2014. aasta KUMU näitusel “Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931” olid samuti väljas Akbergi teosed.[9]

2017. aastal kingib Eesti Kunstimuuseumi kunstisõprade selts muuseumile väga omapärase kahepoolse Akbergi maali. Ühel pool “Kesk-Kompassi tänava vaade” (1920) ning teisel pool “Tallinna vanalinn” (1983).[10]

2017. aastal ilmunud Sirje Helme raamatu “101 Eesti kunstiteost” kaanel on Arnold Akbergi 1926. aasta õlimaal “Katused”, mis saab raamatus  ka eraldi kajastuse.[11]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Arnold Akbergi isikuarhiiv EKMa 7.3-1.79
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Viivi Viilmann (1991). Arnold Akberg. Tallinn: Kunst. 
  3. 3,0 3,1 Pulver, Andres. "Kodulugu: Virulased kandsid kunstnikkude rühma". Virumaa Teataja, 19.august 2008. Vaadatud 14.10.2020.
  4. Juske, Ants. "Arnold Akberg – vankumatu tinasõdur". Eesti Päevaleht, 14.juuni 2008. Vaadatud 14.10.2020.
  5. "Arnold Akberg". Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogu koduleht. Vaadatud 14.10.2020.
  6. Metsis, Anne. "Eesti moe­­loomingu ­kvintessents". Areen, 26.juuni 2008. Vaadatud 14.10.2020.
  7. "1156 Arnold Akbergi (1894-1984) haud". Kultuurimälestiste registri koduleht. Vaadatud 14.10.2020.
  8. "Kumus näeb Eesti esimest avangardse kunsti rühmitust". Õhtuleht, 7.september 2012. Vaadatud 14.10.2020.
  9. "Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931". KUMU kunstimuuseumi koduleht. Vaadatud 14.10.2020.
  10. Kattago, Denes. "Haruldus: kunstimuuseum sai sünnipäevaks eesti klassiku kahepoolse maali.". Õhtuleht, 17.november 2017. Vaadatud 14.11.2020.
  11. Sirje Helme (2017). 101 Eesti kunstiteost. Tallinn: Varrak.