Harilik sarvikrästik

Allikas: Vikipeedia
Harilik sarvikrästik
Harilik sarvikrästik
Harilik sarvikrästik
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond: Selgroogsed Vertebrata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Maolised Serpentes
Infraselts: Alethinophidia
Ülemsugukond: Colubroidea (Oppel, 1811)[1]
Sugukond: Rästiklased Viperidae
Alamsugukond: Pärisrästiklased Viperinae
Perekond: Sarvikrästik Cerastes
Liik: Harilik sarvikrästik
Ladinakeelne nimetus
Cerastes cerastes
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid
  • [Coluber] Cerastes Linnaeus, 1758
  • Coluber cornutus
    Linnaeus In Hasselquist, 1762
  • Cerastes cornutus Forskål, 1775
  • Vipera Cerastes
    Sonnini & Latreille, 1801
  • Cerastes Hasselquistii Gray, 1842
  • Cerastes Aegyptiacus
    A.M.C. Duméril, Bibron &
    A.H.A. Duméril, 1854
  • Echidna atricaudata A.M.C. Duméril, Bibron & A.H.A. Duméril, 1854
  • Vipera Avicennae Jan, 1859
  • V[ipera]. (Echidna) Avicennae
    — Jan, 1863
  • V[ipera]. (Cerastes) cerastes
    — Jan, 1863
  • Cerastes cornutus Boulenger, 1891
  • Cerastes cerastes
    J. Anderson, 1899
  • Cerastes cornutus var. mutila
    Doumergue, 1901
  • Aspis cerastes Parker, 1938
  • Cerastes cerastes cerastes
    Leviton & S.C. Anderson, 1967
  • Cerastes cerastes karlhartli Sochurek, 1974
  • Cerastes cerastes karlhartli
    — Tiedemann & Häupl, 1980
  • [Cerastes cerastes] mutila
    — Le Berre, 1989
  • Cerastes cerastes Y. Werner,
    Le Verdier, Rosenman & Sivan, 1991
    [2]

Harilik sarvikrästik (Cerastes cerastes) on pärisrästiklaste alamsugukonda kuuluv, valdavalt öise eluviisiga mürkmadu, kes elutseb Põhja-Aafrikas ja osas Lähis-Idas. Teda on lihtne ära tunda silmade kohal asuvate teravate püstsete silmaüliste soomuste[3] järgi, kuigi esineb ka isendeid, kel need soomused puuduvad.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Harilikul sarvikrästikul klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[4]:

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

hariliku sarvikrästiku teravate püstsete silmaüliste soomusekestega pea.

Tavaline üldkehapikkus on neil 30–60 cm ja maksimumpikkus 85 cm. Emased on suuremad kui isased.

Kõige silmatorkavamaks tunnuseks on silmade kohal asetsevad "sarved". Need võivad olla ka pisikesed või üldse puududa. Silmad on neil etteulatuvad ja asuvad pea külgedel. Silmade suuruses esineb ka sooline dimorfism – isastel on pea ja silmad suuremad kui emastel. Võrreldes teise samast perekonnast liigi Cerastes gasperetti'ga, on harilikul sarvikrästikul suhteliselt suurem pea ja "sarvedega" isendeid esineb sagedamini (vastavalt 13% vs 48%).

Värvuselt on neil põhivärviks alati substraadiga kattuv kollakas, hele hall, roosakas, punakas või helepruun värvus. Seljal on neil tumedad ristkülikukujulised laigud, mis jooksevad kuni saba otsani. Need laigud võivad olla ka ühendatud. Kõhusoomused on neil valged ning saba, mille ots võib olla must, on tavaliselt peenike.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Teda võib kohata kuiva kliimaga Põhja-Aafrikas (Maroko, Mauritaania, Mali, Alžeeria, Tuneesia, Nigeeria, Liibüa, Tšaad, Egiptus, Sudaan, Etioopia ja Somaalia) kuni Siinai poolsaarel Iisraelini. Araabia poolsaarel esineb teda Jeemenis, Kuveidis, Saudi-Araabia edelaosas ning osas Kataris, kus ta jagab levilat koos Cerastes gasperetti'ga. Teade selle kohta, et harilikku sarvikrästikut on kohatud ka Liibanonis, on Jogeri (1984) sõnul ebatõenäoline.

Algselt oli tüüpasukohaks märgitud "Oriente", kuid Flower (1933) esitas selguse mõttes tüüpasukohaks Egiptuse.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Liik eelistab kuiva, liivast ja hõredate kiviservadega alasid ning peeneteralist liiva. Vahetevahel võib neid kohata ka oaasides ning kuni 1,5 km kõrgustel aladel. Eelistatud on jahedamad alad, aasta keskmise temperatuuriga kuni 20°C.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüpiliselt liiguvad nad külg ees (kaldvaksamine), paisates kere tagumise osa ette ja küljele ning seejärel tõmmates eesosa järele[5], mistõttu jätavad nende kehad liikudes liivale omapäraseid jälgi. Vahel võivad jäljed olla nii täiuslikud, et nende pealt võib soomuste arvu lugeda. Iseloom on neil mõistlikult rahulik, kuid ohu korral võtavad sisse C-kujulise ähvarduspoosi ning tekitavad omapärast peletusheli – hõõrudes ühe külje kiiljaid soomuseid teisel küljel paiknevate soomuste vastu. Kuna nende soomused on tugevad ning sakiliste servadega, siis kostab nende kokkuhõõrumisest saagiv heli, mis on sarnane perekonda Echis (eefa) liigitatud madude kehasoomuste poolt tehtud häälele. Looduses on nad enamasti varitsevad kiskjad, kes lamavad kattunult liiva all kivide läheduses või taimestiku all. Kui saakloom (väiksed linnud või närilised) lähedusse satub, siis salvatakse teda järsult ja hoitakse kinni seni, kuni mürk toimima hakkab.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Higher Taxa in Extant Reptiles, Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 03.10.2013) (inglise keeles)
  2. McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, Volume 1. Washington, District of Columbia: Herpetologists' League. 511 pp. ISBN 1-893777-00-6 (sari). ISBN 1-893777-01-4 (köide).
  3. Loomade elu 5:324.
  4. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Cerastes cerastes Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 18.04.2014) (inglise keeles)
  5. Loomade elu 5:324.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Cerastes cerastes seisuga 18.04.2014.