Sooline dimorfism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sooline dimorfism on ühe bioloogilise liigi emas- ja isasloomade anatoomilised erinevused, välja arvatud suguelundite ülesehituse erinevused. Sooline dimorfism võib väljenduda erinevates füüsilistes tunnustes.

  • Suurus – enamikul imetajatest ning paljudel linnuliikidel on isased suuremad ning raskemad kui emased. Paljudel kahepaiksetel ning lülijalgsetel on emased reeglina suuremad kui isased. Kilpkonnadel ning madudel on emased isastest suuremad, sisalikel vastupidi – reeglina isased suuremad kui emased (erandiks on gekod, kelle seas suur keha suurus on omane ka emasloomadele).
  • Karvastik – esineb peamiselt meeste habemena ning lõvilakana.
  • Kaitsevärvus – lindude sulestiku värv.
  • Nahk – tüüpilised muksud või abimoodustised, nagu sarved hirvedel või kukkede harjad.
  • Hambad – võhad elevandi isasloomadel, suuremad kihvad morskadel ja metssigadel.

Mõned loomad, peamiselt kalad, näitavad soolist dimorfismi ainult paarituse ajal. Ühe teooria järgi on sooline dimorfism seda suurem, mida erinevamad on mõlema soo panused lõimetishooldesse. Samuti on see polügaamia taseme näitaja.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Sooline dimorfism on üldbioloogiline nähtus, laialt levinud loomade ning taimede lahksuguliste vormide seas. Mõnedel juhtudel väljendub sooline dimorfism selliste tunnuste arenemisel, mis on ilmselt kahjulikud nende omanikele ning vähendavad nende eluvõimet. Sellised on näiteks paljude lindude kaunistused ning isaste ere värvus, nt paradiisilinnu isaslinnu pikad sabasuled, mis takistavad lendu. Isaste või emaste valjud karjed või laulud, samuti eredad lõhnad võivad kiskjate tähelepanu äratada ning panna neid ohtliku olukorda. Selliste tunnuste arenemine tundus loodusliku valiku seisukohast seletamatu. Nende selgitamiseks pakkus Darwin 1871. aastal välja sugulise valiku teooria, mis tekitas vaidlusi juba Darwini aegadel. Korduvalt väljendati arvamust, et see on Darwini õpetuse kõige nõrgem koht.

Sooline dimorfism ja populatsiooni reproduktiivne struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Sooline dimorfism peab olema seotud populatsiooni reproduktiivse struktuuriga: rangetel monogaamia esindajatel see on minimaalne, kuna nemad kasutavad sugude spetsialiseerumist ainult organismi (aga mitte populatsiooni) tasemel, samas kui polügaamia esindajatel, kes kasutavad diferentseerumise eeliseid täielikumalt, kasvab see polügaamia astme kasvuga.

Soolise dimorfismi reversioon polüandria puhul[muuda | muuda lähteteksti]

Polüandria, mille puhul emane paaritub mitmete isastega, esineb selgrootutel, kaladel, lindudel ning imetajatel. Seejuures esineb tihti ka soolise dimorfismi reversioon, mille puhul emased on isastest suuremad, nende värvus on eredam, isased ehitavad pesa, hauduvad mune, hoolitsevad pesakonna eest ja ei pea emase eest võitlema. Selline nähtus eksisteerib nt emdeul, värvilistel tikutajatel ja lutikatel.

Edumaa põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Edumaa põhimõte on väljapakutud evolutsiooni jõud, mis kutsub mõnedel liikidel esile tunnuseid, mis esmapilgul vaadates viivad organismi mugandumise halvenemiseni. Näiteks ere värvus isaslindudel teeb neid hästi märgatavateks ning meelitab kiskjaid, samas kui mitte nii erksad emasloomad maskeeruvad hästi.

Kuid liigi tasemel on organismi reproduktiivne edu ehk tema järglaste arv tähtsam, kui tema elu kestus. See on hästi nähtav faasani näitel, kelle emased elavad isastest kaks korda rohkem, aga faasani isaslinnu paljunemisvõime sõltub mitte tema elu kestusest, vaid tema köitvusest emaste jaoks. Isane ereda värvusega ning suure juuksesalguga näitab emasele suurt muganemist ehk seda, et ta jäi ellu hoolimata "edumaast", mis oli vähem märgatavatel isastel, ja sellepärast emane, kes annab tema geenid edasi (eriti tütardele, kelle värvus saab olema kaitsev), tagab nende suurt mugandumist.

Samuti võib välja pakkuda mõnede liikide "edumaa" olemasolule teist selgitust. Edumaad saab selgitada kui "relvastuse võidujooksu" tagajärge: üsna suur saba mängis hirmuäratava relva rolli, mis andis ühele vastastest rohkem võimalusi võidule kahevõitluses õiguse eest paarituda emasega, sest visuaalselt suur saba tekitas jõu ülekaalu illusiooni. Võitja geenid levisid populatsioonis kiiremini ning iga uue mutatsiooniga suurele sabale tema omaniku šansid (võimalused) suurenesid. Ajaga kahevõitlused faasanite isaste vahel ebamugava saba pärast muutusid evolutsiooni vaatepunktist stabiilse "tuvi" käitumise strateegiaks. Seega emaste jaoks isaslinnu saba suurus ei olnud enam märk sellest, et isane on edukas (tänu sellele, et jäi ellu) edumaale vaatamata, vaid oli sümboliks tugevusele ja paremale kaitsevõimele. Hoolimata sellest, et tänapäeva asjaoludel ei mõjuta saba suurus mitte mingil viisil emase turvalisuse taset, on antud juhul olemas kaks faktorit:

1. Ajalise hilinemise efekt, st partneri valikul geneetiliselt omandatud suunitlus ei jõudnud lõpuni evolutsioneeruda.

2. Kõikide liigi liikmetega omaks võetud sellise sugulise mängu tingimused annavad emastele kindlustunnet, et parema edumaaga isase geenid tagavad tema järglaste edu ülejäänud emastega.