Sooline dimorfism

Allikas: Vikipeedia

Sooline dimorfism on ühe bioloogilise liigi emas- ja isasloomade anatoomilised erinevused, välja arvatud suguelundite ülesehituse erinevused. Sooline dimorfism võib väljenduda erinevates füüsilistes tunnustes.

  • Suurus. Enamikul imetajatest ning paljudel lindude liikidel on isased suuremad ning raskemad kui emased. Paljudel kahepaiksetel ning lülijalgsetel on emased reeglina suuremad kui isased. Kilpkonnadel ning madudel on emased isastest suuremad; sisalikel vastupidi - reeglina isased suuremad kui emased (erandiks on gekod, kelle seas suur keha suurus on omane ka emasloomadele).
  • Karvastik. Esineb peamiselt meeste habemena ning lõvilakana.
  • Kaitsevärvus. Lindude sulestiku värv.
  • Nahk. Tüüpilised muksud või abimoodustised, nagu sarved hirvedel või kukkede harjad.
  • Hambad. Võhad elevandi isasloomadel, suuremad kihvad morskadel ja metssigadel.

Mõned loomad, peamiselt kalad, näitavad soolist dimorfismi ainult paarituse ajal. Ühe teooria järgi, sooline dimorfism on väljendatud seda suurem, mille mitmesugusemad on mõlema soo panused lõimetishooldesse. Samuti on ta polügaamia taseme näitaja.

Mis on sooline dimorfism?[muuda | muuda lähteteksti]

Sooline dimorfism on üldbioloogiline nähtus, laialt levinud loomade ning taimede lahksuguliste vormide seas. Mõnedel juhustel sooline dimorfism väljendub selliste tunnuste arenemisel, mis on ilmselt kahjulikud nende omanikele ning vähendavad nende eluvõimet. Sellised on näiteks paljude lindude kaunistused ning isaste ere värvus, paradiisilinnu isaslinnu pikad sabasuled, mis takistavad lendu. Isaste või emaste väljud karjed või laulud, samuti eredad lõhnad võivad kiskjate tähelepanu äratada ning panna neid ohtliku olukorda. Selliste tunnuste arenemine tundus loodusliku valiku seisukohast seletamatu. Nende selgitamiseks Darwin pakkus 1871. aastal välja soolise valiku teooriat. Ta äratas vaidlusi juba Darwini aegadel. Oli korduvalt väljendatud arvamus, et see on Darwini õpetuse kõige nõrgem koht.

Sooline dimorfism ja populatsiooni reproduktiivne struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Sooline dimorfism peab olema seotud populatsiooni reproduktiivse struktuuriga: rangetel monogaamia esindajatel ta on minimaalne, kuna nemad kasutavad sugude spetsialiseerumist ainult organismi (aga mitte populatsiooni) tasemel, samas kui polügaamia esindajatel, kes kasutavad diferentseerumise eeliseid täielikumalt, ta kasvab polügaamia astme kasvuga.

Soolise dimorfismi reversioon polüandria puhul[muuda | muuda lähteteksti]

polüandria, mille puhul emane paaritub mitmete isastega, esineb selgrootutel, kaladel, lindudel ning imetajatel. Seejuures tihti esineb ka soolise dimorfismi reversioon (emased on isastest suuremad, nende värvus on eredam, isased ehitavad pesa, hauduvad mune ning hoolitsevad pesakonna eest, neil puudub võistlus emase eest). Selline nähtus eksisteerib emul, värvilistel tikutajatel, lutikatel.

Edumaa põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Edumaa põhimõte on väljapakutud evolutsiooni jõud, mis kutsub mõnedel liikidel esile tunnuseid, mis esmapilgul vaadates viivad organismi mugandumise halvenemiseni. Näiteks, ere värvus isaslindudel teeb neid hästi märgatavateks ning meelitab kiskjaid, samas kui mitte nii erksad emasloomad hästi maskeeruvad.

Kuid liigi tasemel organismi reproduktiivne edu ehk tema järglaste arv on tähtsam, kui tema elu kestus. See on hästi nähtav faasani näitel, kelle emased elavad isastest kaks korda rohkem. Kuid faasani isaslinnu paljunemisvõime sõltub mitte tema elu kestusest, vaid tema köitvusest emaste jaoks.

Isane ereda värvusega ning suure juuksesalguga näitab emasele suurt muganemist, ehk seda, et ta jäi ellu hoolimata "edumaast", mis oli vähem märgatavatel isastel, ja sellepärast emane, kes annab tema geenid edasi (eriti tütardele, kelle värvus saab olema kaitsev), tagab nende suurt mugandumist.

Samuti võib välja pakkuda mõnede liikide "edumaa" olemasolule teist selgitust. Edumaad saab selgitada kui "relvastuse võidujooksu" tagajärge: üsna suur saba mängis hirmuäratava relva rolli, mis andis ühele vastastest rohkem võimalusi võidule kahevõitluses õiguse eest paarituda emasega, visuaalselt suur saba tekitas jõudu ülekaalu illusiooni, võitja geenid levisid populatsioonis kiiremini ning iga uue mutatsiooniga suurele sabale tema omaniku šansid (võimalused) suurenesid. Ajaga kahevõitlused faasanite isaste vahel ebamugava saba pärast muutusid evolutsiooni küljest stabiilse "Tuvi" käitumise strateegiaks. Seega, emaste jaoks isaslinnu saba suurus oli mitte märgiks sellele, et isane on edukas (tänu sellele, et jäi ellu) edumaale vaatamata, vaid sümboliks tugevale ja rohkem kaitsta suutvale. Hoolimata sellest, et tänapäeva asjaoludel saba suurus mitte mingil viisil ei mõjusta emase turvalisuse taset, antud juhul on olemas kaks faktorit: 1. Ajalise hilinemise efekt, s.t. partneri valikul geneetiliselt omandatud suunitlus ei jõudnud evolutsioneerida lõpuni. 2. Kõikide liigi liikmetega omaks võetud sellise sugulise mängu tingimused annavad emastele kindlustunnet, et parema edumaaga isase geenid tagavad tema järglaste edu ülejäänud emastega.