Gražutė regionaalpark

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Regionaalpargi külastuskeskus
Šventoji jõgi

Gražutė regionaalpark (leedu keeles Gražutės regioninis parkas) on regionaalpark Leedus Zarasai ja Ignalina rajoonis Šventoji jõe ülemjooksu metsasel ja künklikul maastikul. Regionaalpark asutati 1992. aastal, et kaitsta jõe ülemjooksu ja Gražutė laant, sealseid maastikke, ökosüsteemi ja kultuuripärandit.[1]

Regionaalpargi territooriumile jääb 70 veekogu kogupindalaga 5700 hektarit, nende seas ka Antalieptė veehoidla, Luodis, Samavas, Šventas ja Dūkštase järv.

Gražutė regionaalpargi pindala on 31 933 hektarit. Erinevad kaitsealad võtavad sellest enda alla 14 625 ha ehk siis katavad 45,8% regionaalpargi territooriumist.[2]

Gražutė regionaalpargi halduskeskus on ühine Sartai regionaalpargiga ja asub Dusetoses, Vytauto g. 5. Salakases aadressil Laisvoji aikštė 14 asub regionaalpargi külastuskeskus.[3]

Suuremad asulad regionaalpargi aladel on Salakas, Antalieptė ja Degučiai.

Regionaalpargile on allutatud ka mitmed kaitsealad väljaspool regionaalpargi territooriumit. Nende hulka kuuluvad Pratkūnai geomorfoloogiline kaitseala, Smalvase hüdrograafiline kaitseala, Tilžė geomorfoloogiline kaitseala. Lisaks on regionaalpargi hallata NATURA 2000 ala Drūkšiai järv.[4]

Kultuurimälestised[muuda | muuda lähteteksti]

Regionaalpargi territooriumil asub 15 linnamäge, neist seitsme juures asusid ka muinasasulad. Muinaskalmeid on 33, hauakomplekse kaks. Sealses piirkonnas varem elanud seelide ja leedulaste paganlikke kombeid mälestavad neli hiiemäge ja viis rahvakultuuris tähtsal kohal olnud kivi. Sinna jääb ka Ida-Leedu ainus paganausu pühapaik. Ka on kaitsealal on esindatud leedulaste ristikultuur, seal asub arvukalt tee äärde püstitatud riste, tulpkabeleid ja kabeleid. Salakase kiriku torn on Leedu alade kõrgeim.

Tähtsal kohal on insenertehniline pärandkultuur. Regionaalparki jääb Antalieptė hüdroelektrijaam, Tiltiškėse külas vanas vesiveskis asub aga energeetikamuuseum. Regionaalparki jääb arvukalt vanade vesiveskite ja auruveskite asukohti. Ka esindavad sealset insenertehnilist pärandkultuuri sillad, rippsillad ja vanutustöökojad.

Regionaalpargi aladele jäävad ka mitmed mõisakompleksid, vanad talud ja kalmistud. Sealsetest kirikutest on märkimisväärseim Salakase kirik, mõisadest Dūkštase mõis. Salakases asub meremuuseum, Antalieptės vana karmeliitide kloostrikompleks. Omaette kultuuripärandi moodustavad ka sealsed mälestusmärgid. [5]

Elustik[muuda | muuda lähteteksti]

Pargist on leitud 880 taimeliiki ja 412 seeneliiki. Intodutseeritud liikidest kasvavad seal Kanada kuusk, hall mänd ja sabiina kadakas.

Sealsetest seeneliikidest on kaitse all Böömi sõrmkübarseen, tammenahkis, mõru kivipuravik, samblikest aga oliiv-helksamblik, lLäikiv kilpsamblik, sale nuisamblik ja harilik kopsusamblik. Samblikku Lecanora norvegica leiti Leedust esmakordselt Gražutė regionaalpargi aladelt.

Looduskaitsealustest taimeliikidest esinevad seal sammaltaimedest Wulfi turbasammal, läikiv kurdsirbik ja viltjas udesammal, eostaimedest aga harilik sookold, haruline võtmehein ning kummeli-võtmehein.

Kaitsealuseid õistaimi on regionaalpargi aladelt leitud neljakümnest liigist. Olulisemad liigid on vahelduvaõiene vesikuusk (ainuke kasvukoht Leedus), rabaluga, täpiline sõrmkäpp, kaitsealustest taimedest arvukaimalt esinev palu-karukell, Lapi paju, püst-linalehik, kollane kivirik, püsiksannikas ja kaunis kuldking.

Regionaalpargist on leitud 46 liiki imetajaid, neist 7 kuulusid Leedus looduskaitsealuste liikide hulka. Elutsesid neist regionaalpargi aladel hunt, ilves, valgejänes ja saarmas.

Kaitsealustest kahepaiksetest elavad seal harivesilik, kõre, rohe-kärnkonn ja punakõht-unk, roomajatest aga Euroopa sookilpkonn. Sealsetes veekogudes elavad ojasilm, harilik hink ja vingerjas.

Linde on pargist leitud 205 liigist, sealhulgas 54 kaitsealuse liigi esindajaid. Neist tähtsamad pesitsejad on teder, hüüp, must-harksaba, merikotkas, väike-konnakotkas, värbkakk, laanerähn, järvedel ka järvekaur. Rändeperioodil on see tähtsaks peatuspaigaks sellistele lindudele nagu tõmmuvaeras, punakurk-kaur, rohukoskel ja punajalg-pistrik. Talvel tegutseb sealsetes veekogudes vesipapp.

Selgrootuid on regionaalpargist leitud 740 liiki, neist 221 liiki putukaid. 23 liiki on looduskaitsealused. Neist tähtsamad on pisiliidrik, rohe-tondihobu, vöötkiil, hiidkoor, männisinelane, nahksikk, pääsusaba, suur-kuldtiib, triip-tumetiib, vareskaera-aasasilmik ja Chariaspilates formosaria.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]