Vareskaera-aasasilmik

Vareskaera-aasasilmik
Vareskaera-aasasilmik
	;
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Liblikalised Lepidoptera;
Sugukond	Koerlibliklased Nymphalidae;
Alamsugukond	Silmiklased Satyrinae;
Perekond	Aasasilmik Coenonympha;
Liik	Vareskaera-aasasilmik;
Binaarne nimetus
	Coenonympha hero; Linnaeus, 1761

Vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero) on koerlibliklaste sugukonda ja silmiklaste alamsugukonda kuuluv liblikas. Ta on Eestis arvatud III kaitsekategooriasse. 2022. aastal valiti ta aasta liblikaks^[1].

Nimetuse etümoloogia

Liigi eestikeelne nimetus tuleneb vareskaerast, millega on seotud liblika röövikute toitumine. Ladinakeelne liiginimi hero pärineb vanakreeka mütoloogiast. Hero oli Aphrodite preestrinna ja Leanderi armastatu.

Välimus ja tunnused

Vareskaera-aasasilmiku tiibade siruulatus on 27–32 mm. Tiibade ülakülg on tumepruun. Tagatiiva kesk- ja äärealal paikneb lai hele ristvööt, mille serval asub rida väikseid oranži äärisega tumedaid silmlaike. Tagatiiva ääres kulgeb nende silmalaikude kõrval kitsas oranž vööt. Tiibade alapool on heledam ja mustrilisem kui ülapool. Eestiiva tipus paikneb tavaliselt oranži äärise ja valge tuumaga väike must silmlaik, mõnikord võib ääreala tipus leiduda ka teine väiksem silmlaik. Välisääres võib näha pikemat või lühemat valkjat ristvööti ning piki serva kulgeb peen tinahall läikiv joon. Tagatiiva alapool on eriti iseloomuliku mustriga. Seda läbib hele sakiline ristvööt ning äärealal paikneb enamasti viis kuni seitse oranži äärise ja heleda keskosaga musta silmlaiku. Tiibade serva mööda kulgeb kitsas tinahall läikiv vööt. ^[2]

Vareskaera-aasasilmik sarnaneb teiste aasasimikutega. Avamaastikul sageli kohatava helmika-aasasilmiku isastel on eestiiva ülakülje kesk- ja kannaosa ülejäänud tiivaosast veidi heledamad. Emastel on aga kogu eestiib tagatiivast märgatavalt heledam. Helmika-aasasilmiku tagatiiva alaküljel ei ole selget sakilist valget ristvööti, vaid selle asemel paikneb seal üks või mitu ebakorrapärase kujuga valget laiku. Soodes ja rabades elav villpea-aasasilmik on vareskaera-aasasilmikust veidi suurem ja heledam. Tema tagatiiva servas puudub kitsas tinahalli helgiga vööt ning silmlaike on vähem, need on alati väiksemad kui vareskaera-aasasilmikul. Avamaastikke eelistav kollakas aasasilmik on vareskaera-aasasilmikust natuke väiksem, oranžika tiibade ülaküljega ja üldmuljelt palju heledam. Tema tiibade ülakülje servaosa on selgelt hallikas ning eestiiva tipuosas on hästi nähtav hall silmlaik. Tagatiiva alaküljel on silmlaigud taandarenenud: neist on alles vaid väikesed põhivärvusest heledamad täpid.^[2]

Esineb vorm stolida, kellel on eestiibade alaküljel valge vööt. ^[3]

♂
♂△

Elupaik

Vareskaera-aasasilmik on metsaliik, kes eelistab niiskeid ja poolvarjulisi elupaiku. Teda leidub niisketes leht- ja segametsades, puisniitudel, metsaservadel ning soostuvatel niitudel. Sageli kohtab liiki paikades, kus kasvab kõrge ja hõredam rohustik.^[4]

Liik on väga kohatruu ning ei välju üldiselt väljakujunenud lennupiirkonnast, seetõttu see teeb ta sõltuvaks eluruumis toimuvatest muudatustest. ^[5]

Levila

Liblikas on levinud Kesk- ja Ida-Euroopas ning tema levila ulatub Kesk-Prantsusmaalt läbi Saksamaa ja Baltimaade kuni Venemaa, Siberi, Sahhalini, Kuriilide ja Jaapanini. Euroopas esineb liik peamiselt metsavööndis ning põhjapoolsetel aladel ulatub levila keskmise taigani.

Lääne-Euroopas on vareskaera-aasasilmik muutunud haruldaseks ja mitmel pool kadunud, kuid Ida-Euroopas leidub teda veel sobivates niisketes metsades ja sooaladel. Baltimaades on liik hajusalt levinud, kuid rannikualadel haruldasem. Skandinaavias leidub teda peamiselt Soomes ja Rootsis üksikutes piirkondades. Liigi arvukus on paljudes piirkondades vähenenud peamiselt soode kuivendamise, metsade majandamise ja elupaikade kadumise tõttu.^[2]

Lennuaeg

Lennuaeg kestab Eestis tavaliselt juuni algusest juuli keskpaigani. Soojemates piirkondades võib üksikuid liblikaid kohata juba mai lõpus. Liblikad lendavad peamiselt päikesepaistelise ja vaikse ilmaga ning hoiavad enamasti metsaservade, niiskete niitude ja sooalade lähedusse.^[2]

Rööviku areng

Röövikud on helerohelised valgete pikivöötidega, kuni 2,5 cm pikad.^[6] Röövikud toituvad erinevatest kõrrelistest, eriti vareskaerast, samuti nurmikast ja teistest metsakõrrelistest. Talvitub röövikuna.^[2]

Viited

↑ Pihlakas on aasta puu 2022 Tartu Postimees, 28.12.2021 (vaadatud 28.12.2021)
1 2 3 4 5 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 227-228.
↑ Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 48.
↑ Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 209.
↑ Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 134.
↑ Sterry, Paul; Mackay, Andrew. Liblikad. Lk 99.

Välislingid

Vareskaera-aasasilmik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Vareskaera-aasasilmik andmebaasis eElurikkus

[1] Pihlakas on aasta puu 2022 Tartu Postimees, 28.12.2021 (vaadatud 28.12.2021)

[:0-2] 1 2 3 4 5 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 227-228.

[3] Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 48.

[4] Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 209.

[5] Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 134.

[6] Sterry, Paul; Mackay, Andrew. Liblikad. Lk 99.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]