Glüptika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Silinderpitsat Mesopotaamiast, (4100.–3000. a eKr)
Sardoonükskauss Saint-Denis's, 9.–10. sajand, kullatud hõbedast ümbris kaunistatud vääriskivide, filigraani ja klaaspanustega
Bütsantsi kõrgreljeefne vaas, lõigatud ühest tervest ahhaadist, nn Rubensi vaas (kuulus 1619. aastast Peter Paul Rubensile)

Glüptika (vanakreeka keeles glyptike sõnast γλύφειν glýfeïn 'välja lõikama') on kivilõikekunst[1], mis hõlmab vääris- ja ehtekivide, mäekristalli ja muude sarnaste materjalide töötlemist lõikeriistadega ja lihvimisvahenditega. Glüptikas tehakse kivist ja sarnastest materjalidest (pärlmutter, elevandiluu jt) mitmesuguseid kunstiesemeid, nagu ehteid, pitsateid, vaase, ehis- ja jooginõusid, kameesid ja intaljosid, tavaliselt ka kullassepakunsti abiga. Kivilõikekunstil baseeruvad mitmed dekoratiivkunsti harud, näiteks cosmatesco, opus sectile ja pietra dura.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstiharu tekkis Mesopotaamias, kus juba 5. aastatuhandel eKr tehti tempel- ja silinderpitsateid. Egiptuses lõigati kivist skarabeuseid ja töödeldi kivi panustehnikate jaoks, see oskus levis ka kirdepoolsetesse Vahemeremaadesse. Hetiitide eeskujul valmistati tempelpitsateid ka Minose ja Mükeene kultuuri aladel. Varakult lõigati kivist ka läätse- ja mandlikujulisi helmeid, tavaliselt serpentiinist.

Kivilõikekunsti uus suund oli Kreeka geomeetrilises stiilis luu- ja kivipitsatid, kuid säilis ka Mükeene ainestik kreeka gemmides. Foiniiklaste ja Küprose kaudu jõudis Kreekasse skarabeuse motiiv, neid lõigati kuni rooma keisririigi ajani karneoolist. Skarabeuse allküljele võidi kujundada stseene müütidest või igapäevaelust ja mardikat kanti kas ripatsina või pööratava sõrmusekivina.

Klassikalisel ajastul eelistati Kreekas siledaid kumeraid jaspiskive, neid kasutati ka hilisemas kreeka-pärsia toodangus. Antiikse kivilõikekunsti tipptase on Chiose kivilõikaja Dexamenose tööd 5. sajandi eKr II poolest. Temalt on säilinud neli signeeritud eset, nende hulgas üks realistlik portree. 4. sajandi lõpus hakati töötlema kõvu säravaid vääriskive, nagu ametüsti, smaragdi ja granaati ja kirjalikesse allikatesse on jõudnud rohkem meistrite nimesid.

Alates 3. sajandist eKr hakati tegema kameesid, mis olid populaarsed nii Ptolemaioste dünastia kui ka hiljem Rooma keisrite õukondades. Rooma vabariigi ajal olid kivi- ja klaasitöötluses esil hellenistlikud ja etruski eeskujud. Rooma keisririigi ajal tõusis kivilõikekunst endisest rohkem ausse ja loodu hulgas oli palju kõrgetasemelisi kunstiteoseid, näiteks Gemma Augustea, kuid loodi ka hulk lihtsaid ja primitiivse viimistlusega kivi- ja klaasgemme. Kasutati krüsopraasi ja mitut värvi jaspist. Keisririigi lõpuperioodil loodud nn gnostilised gemmid, mida kanti amulettidena, olid töötluselt pigem rohmakad.

Keskajal kasutati antiikseid gemme tihti spolia'na valitsejatele või kiriklikuks otstarbeks tehtud väärisesemetel vääriskividena, kuid neid hakati ka matkima. Huvi antiikaegse kivilõikekunsti vastu elavnes renessansi- ja barokiperioodil ja põhjustas kivilõikekunsti uue õitsengu.[2]

Periodiseering[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikaja kivilõikekunst on jaotatud allpool loetletud stiilisuundadesse::

Kristlikku ja klassikalist ainestikku kannab ka

Mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstiajaloos kasutatav termin gemm on katusmõiste erinevat tüüpi kivilõiketeoste kohta. Vastavalt lõikeviisile jaotatakse need

  • intaljo - kujutis on lõigatud süvendatuna siledasse pinda negatiivreljeefina
  • kamee - kujutis on reljeefsena ümbritsevast pinnast kõrgem

Tehnika järgi eristatakse graveeritud ja lõigatud (nikerdatud) gemme.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kunstileksikon. Tallinn, 2001
  2. Antiigileksikon. Tallinn, 1983

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]