Pärlmutter

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Pärlmutri mikrostruktuuri skeem
Pärlmutri murdepind rasterelektronmikroskoobi all

Pärlmutter (saksa keelest Perlmutter, ladinakeelsest nimetusest mater perlarum[1]) on limuste (karpide, paljude tigude, mõne peajalgse) koja sisemine, mantliga külgnev ja mantliepiteeli eritatud kiht.

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärlmutter koosneb põhiliselt aragoniidist (91%), orgaanilisest ainest konhiinist (4%) ja veest. Valguskiirte murdumise ja peegeldumise tõttu konhiinikihtidega vahelduvates väga õhukestes aragoniidikihtides helkleb pärlmutri pind vikerkaarevärviliselt ja läigib.

Leidumine looduses[muuda | muuda lähteteksti]

Pärlmutrit saadakse peamiselt pärlikarpide (Pteria, Pinctada), ebapärlikarbi (Margaritifera), jõekarbi (Unio), rannakarbi (Mytilus) ja mitme mereteo, nt vurrteo (Turbo), kuhikkodalase (Trochus) ja merikõrva (Haliotis) kojast. Pärlmutrikihtidest koosnev ümar moodustis on pärl[2].

Väljasurnud limuste (ammoniitide) fossiilidel säilinud pärlmutrikihti nimetatakse ammoliidiks.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lihvitud ja poleeritud pärlikarbid on Polüneesia rahvaste kultuuris kasutusel olnud maksevahendina.

Vikerkaarvärvilise helgi tõttu on pärlmutrit juba ammustest aegadest kasutatud kaunistamiseks, näiteks panustehnikas tahvlid sisearhitektuuris, intarsia- ja marketriimööbel, pärlmutterpanused ehetel, kultusesemetel, muusikariistadel ja muudel tarbeasjadel, nagu laekad, kellad, söögiriistad või relvad, pärlmutrist lõigatud lehvikuliistud, helmed, ehteripatsid ja nööbid.

Muusikariistade viimistluses on pärlmutter tänapäevalgi kasutatav materjal. Näiteid:

Kaaviari tõstmise lusikas võib olla valmistatud metalli asemel pärlmutrist, sest ei muuda toiduga kokku puutudes selle maitset.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. P. Geiger. Handbuch der Pharmacie. Osswald, 1829
  2. Eesti Entsüklopeedia, 7. kd, 1994