Gerrit Grijns
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Gerrit Grijns (28. august 1865 Leerdam – 11. november 1944 Utrecht) oli Hollandi teadlane ja B1-vitamiini kaasavastaja. Ta töötas koos hilisema Nobeli meditsiiniauhinna laureaadi Christiaan Eijkmaniga.
Haridus ja töö[muuda | muuda lähteteksti]
- 1885. aastast õppis Grijns Utrechti ülikoolis meditsiini;
- 1892. aastal sai ta arstikutse eksamitööga "Lisandusi nervus opticus'e füsioloogiasse" (hollandi keeles "Bijdrage tot de physiologie van den nervus opticus");
- 1892. aasta septembrist töötas Jaava saarel sõjaväearstina. Batavias (praegune Jakarta) töötas Bakterioloogia ja patoloogilise anatoomia laboris. Koos Eijkmaniga uuris ta beribeeri ja toitumise (masinkooritud riisi söömine) vahelisi seoseid;
- 1902 kolis Grijns tagasi Euroopasse;
- 1904. aastal pöördus ta tagasi Jaavale, kus temast sai bakterioloogia ja patoloogilise anatoomia labori juhtivtöötaja;
- 1913 sai temast sama labori juhataja;
- 1917 lahkus Grijns tervislikel põhjustel saarelt;
- 1921–1935 töötas Wageningeni ülikooli loomafüsioloogia õppetooli juures õppejõu ja teadlasena.
Panus teaduse arendamisse[muuda | muuda lähteteksti]
Eijkman arvas algul, et riisikliide vesiekstrakt sisaldab mingit kooritud riisi mürgile vastavat "neutraliseerivat faktorit", mis aitab ära hoida beribeerisse haigestumist. Grijns sai nimelt uuringutega kinnitust, et kodulinnud, kelle toidule oli lisatud riisikliisid, tervenesid.[1]
- 1896. aastal, kui Eijkman (tervislikel põhjustel) kodumaale naasis, tegi Grijns ise kodulindude söödamaterjaliga seotud katseid. Kodulinnud haigestusid polüneuriiti e mitmenärvipõletikku (eksperimentaalne beribeeri). Grijns arvas, et lisades kodulindude toidule riisikliisid ja/või ube (‚’katjang-idjoe’’ (Phaseolus radiatus, liha), saab nende haigestumist ära hoida. Avastust toetasid ka teiste teadlaste tehtud inimkatsed oaga Phaseolus radiatus inimeste toidus (Roelfsema, Hulshoff Pol, ja Kiewiet de Jonge).[2]
Ta leidis, et paljud looduslikud toitained sisaldavad teatavaid kompleksseid aineid, mis kaotavad oma toime, kui neid kuumutada üle 120 °C, ja milleta häirub katseloomade perifeerse närvisüsteemi metabolism (ainevahetus) ja lind haigestub.[3]
- 1901. aastal avaldas Grijns Geneeskundig Tijdschrift voor Nederlandsch-Indië kirjutise, kus ta avaldas arvamust, et beribeerit põhjustab mingi faktori puudumine toidus ja on toitumistekkeline haiguslik seisund. Hiljem nimetati see faktor B1-vitamiiniks.[4][5]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 28. mail 1924 võeti Grijns Hollandi Kuningliku Teaduste Akadeemia (Königlich-Niederländische Akademie der Wissenschaften) liikmeks loodusteaduste alal.
- 1926. ja 1927. aastal esitati Grijns koos Eijkmaniga Nobeli meditsiiniauhinna kandidaadiks, kuid meditsiiniauhinna sai üksnes Eijkman.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Grijns oli abielus. Viimastel eluaastatel kannatas Grijns Parkinsoni tõve käes.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem", lk 10,27–28, 1914
- ↑ "Christiaan Eijkman – Nobel Lecture: Antineuritic Vitamin and Beriberi".Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 2 Aug 2013. Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
- ↑ Kazimierz Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, (1914),Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)
- ↑ Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
- ↑ "Beiträge zur Geschichte der Erkennung der Beriberi als Avitaminose." JAMA. 1927;89(14):1171–1172. doi:10.1001/jama.1927.02690140067031.,Osaline veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)