Vanasõna

Vanasõna on üks rahvaluule žanre; lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus. Vanasõna on rahvasuus käibiv üldistav lause, argikogemuse üldistus, mille tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja õpetlikkus. Vanasõna on võrreldes rahvalaulu või rahvajutuga lühike.

Vanasõnade uurimisega tegeleb parömioloogia.

Eesti vanasõnad

Kõige sagedasemad eestlaste vanasõnad on 4–8-sõnalised, kuid leidub ka üle 50-sõnalisi vanasõnu.

Kõige varasem teadaolev üleskirjutus vanasõnadest eesti keeles pärineb 1587. aastast Hiiumaalt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene paralleel saksa keeles.

Eestikeelsete vanasõnade kohta on otsesed andmed hilised (16.–17. sajandist alates), mistõttu on raske kindlaks teha nende tekkeaega ja jälgida arengut. Anton thor Helle vanasõnaüleskirjutuste (1732) ja 1900. aastate vanasõnade võrdlemisel on näha, et iga sajandiga kaob käibelt ligikaudu kolmandik vanasõnu, kuid samas lisandub pidevalt ka uusi.

Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt kunagiste talupoegade elutingimustest ja seisukohtadest. Paljudes vanasõnades hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid teistes ka näiteks alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Vastuoluline ja mitmepalgeline elu on aja jooksul tekitanud ka mõnesid omavahel vastukäivaid eesti vanasõnu (nt "Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").

Eesti vanasõnadele on nagu rahvalaululegi enamasti omane algriim ja parallelism (näiteks "Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki"). Vanasõnavormile on ühtaegu iseloomulikud nii ellipsid kui ka kunstikavatsuslikud sõnakordused, žanritunnuste hulka kuulub üldistus. Vanasõna koosseisu võib kuuluda iga liiki kõnekäände. Samuti on vanasõna tunnuseks poeetilisus ja allegooria, ka personifikatsioon.

Teistest rahvaluule lühižanridest on eesti vanasõnadel väga tihedad sidemed kõnekäändudega, kuid minimaalsed mõistatustega.

Eestis on üles kirjutatud umbes 82 000 autentset vanasõna. Osa vanasõnu tuntakse üle Eesti, mõned on rahvusvahelisedki, kuid kolmandate levik piirdub ühe murdepiirkonnaga. Eesti võib vanasõnade piirkondlike eripärade ja oletatava päritolu põhjal jagada neljaks suuremaks levikualaks: 1. Põhja- ja Kesk-Eesti, 2. saared, 3. Lääne-Eesti ja Edela-Eesti (kaasa arvatud Mulgimaa), 4. Lõuna-Eesti.

Eesti vanasõnu on kõige rohkem mõjutanud kokkupuuted kohalike sakslastega, samuti rannarootslaste ja soomlastega (Põhja-Eestis, eriti Ranna-Eestis ja Hiiumaal) ning teiste naaberrahvastega: liivlastega (Lõuna-Eesti ning Saaremaal), vadjalastega (Kirde-, Ida- ja Kagu-Eestis) ning venelastega (Ida-Eestis, eriti Setumaal ja Vastseliina).

35 tänapäeval kõige levinuma eestikeelse vanasõna seas on kaks sellist, millele maailmas vastet ei leidu: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat" ja "Kes kannatab, see kaua elab". Rohkesti on käibel rahvusvahelisi vanasõnu (näiteks "Häda ajab härja kaevu", "Tasa sõuad (sõidad), kauge(ma)le jõuad").

Eesti vanasõnu

Käbi ei kuku kännust kaugele.
Kelle jalg tatsub, selle suu matsub.
Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.
Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu.
Pill tuleb pika ilu peale.
Põrsast kotis ei osteta.
Suur tükk ajab suu lõhki.
Kui sa tangu peale märakut ei pane, siis õhtal mahvi ei saa.
Laps räägib siis, kui kana pissib.
Julge pealehakkamine on pool võitu.
Igaüks on oma õnne sepp.
Keelatud vili on magus.
Tervis on parem kui rikkus.
Kus suitsu, seal tuld.
Silm on hinge peegel.
Silm on südame aken.
Laisal päev pikk.
Kuri keel on teravam kui nuga.
Tühi kõht on kõige parem kokk.
Tühi kot ei seisa püsti.
Suvel tee saani, talvel valmista vankrit.
Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata.
Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
Aus nimi on enam kui raha.
Amet ei riku meest, kui mees ametit ei riku.
Ükski kivi ei tõuse ilma tõstmata.
Vana karu tantsima ei õpi.
Pool vaest isata, üsna vaene emata.
Kõik, mis teed, tee hästi.
Kes tööd teeb, see rõõmu näeb.
Sõpra tuntakse hädas.
Homseks hoia leiba, aga mitte tööd!
Töö kiidab tegijat.
Argpüks kardab ka oma varju.
Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga.
Hirmul on suured silmad.
Õpi palju, näe palju, ära palju pajata.
Söö, mis küps, aga räägi, mis tõsi.
Põllu nägu näitab põllumehe tegu.
Sile kass, teravad küüned.
Kus puid raiutakse, seal langevad laastud.
Karn karni peal, tüse tüse peal ja venelased on ikka elus
Rikas elab nõnda, kuidas tahab, vaene nõnda, kuidas saab.
Kuidas metsa hõikad, nii see sulle vastu kajab.

Vaata ka

Viited

Risto Järv. 1999. "Vanasõna ei ole varnast võtta?" Mäetagused. Hüperajakiri 10: 130-155.

Välislingid

Eesti vanasõnade andmebaas, sisaldab üle 13 000 vanasõna
Vanasõnad üle maailma (tsitaadid.ee)
Risto Järv, Piret Voolaid. Vikerraadio saates "Huvitaja" esitatud vanasõnade seletused
Voolaid, Piret (2021). Millist vanasõnatarkust vajame tänapäeval? Horisont, 6, 72−73.
Voolaid, Piret (2023). Elusügise ja eakate kujutamine eesti vanasõnades ehk vanasõnad kultuurigerontoloogia teenistuses. Sirp: Eesti Kultuurileht, 18 (3941), 4−6, 05.05.2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/elusugise-ja-eakate-kujutamine-eesti-vanasonades-ehk-vanasonad-kultuurigerontoloogia-teenistuses/