Elle Vunder
Elle Vunder (sündinud 30. novembril 1939) on eesti etnoloog. Elle Vunder on esimene etnoloogiaprofessor taasiseseisvunud Eestis, etnoloogiateaduse metodoloogiline uuendaja ning moodsale etnoloogiõppele aluse panija Tartu Ülikoolis.
Elulugu ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Elle Vunderi (neiuna Veinimäe) sünnikodu oli Tartus, ent puhkenud Teise maailmasõja ajal viidi ta elama vanavanemate juurde Peipsi ääres asuvasse Mehikoormasse, kus tema koolitee algas kohalikus Piirioja algkoolis. Tartusse naasnuna õppis ta Tartu Õpetajate Instituudi harjutuskoolis ning seejärel Tartu I keskkoolis (ehk Hugo Treffneri gümnaasiumis). Keskkooli lõpetamise järel püüdis Elle Vunder kolmel aastal astuda Tartu Riiklikku Ülikooli, ent poliitilistel põhjustel lükati tema sisseastumisavaldused tagasi. Kuna samal ajal töötas taTartu nahajalatsikombinaadis, võeti ta 1961. aastal viimaks töölisnoorena ülikooli vastu. Inspireerituna Jüri Linnuse loengutest valis Elle Vunder oma peaerialaks etnograafia. 1966. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo ja etnograafia erialal.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Elle Vunder on töötanud Eesti NSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis teadurina (1965–1968), Eesti NSV TA Ajaloo Instituudis aspirandi ja vanemteadurina (1968–1971 ja 1988–1994) ning Eesti Vabaõhumuuseumis teadusdirektorina (1971–1988), kus tema eestvedamisel alustas ilmumist teadusartiklite kogumik "Suitsutare". 1986. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja „Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Ajalooline areng ja lokaalsed eripärad” Minskis, Valgevene NSV TA kunstiteaduse, etnograafia ja folkloori instituudis. Alates 1989. töötas ta ka lektorina Tartu ülikoolis, õpetades etnograafiat eesti ajaloo kateedris. 1994. aastal valiti Elle Vunder 1992. aastal asutatud Tartu ülikooli ajaloo osakonna etnoloogia õppetooli esimeseks korraliseks professoriks, kus ta töötas kuni emeriteerumiseni 2004. aastal.[2]
Elle Vunderi peamiseks uurimisvaldkonnaks on rahvapärase tekstiilikunsti ning rahvarõivaste muutumisprotsessid. Ta on keskendunud muuhulgas käsitöömeistrite individuaalse panuse välja selgitamisele kohaliku käsitöötraditsiooni kujunemises (esmajoones rahvapärase ornamentikas) ning näidanud, kuidas rahvapärased mustrid olid pidevas dialoogis oma ajastu trükimeediaga. Lisaks sellele on Vunder avaldanud artikleid kultuurimuutustest, siirdeühiskonna argielust, museoloogiast ning Eesti etnoloogiateaduse ajaloost, kokku enam kui 50 teaduspublikatsiooni, neist 11 monograafiad või nende osad.[2]
Olulisemad teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- 1992: Eesti rahvapärane taimornament tikandisTallinn: Kunst
- 1998: Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus (koostanud koos Ants Viiresega). Teose oluliselt täiendatud teine trükk ilmus 2008. aastal.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1993 Eesti Vabariigi kultuuripreemia teose "Eesti rahvapärane taimornament tikandis" eest
- 1998 Eesti Ajalookirjanduse aastapreemia teose "Eesti rahvakultuur" eest.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Metslaid, Marleen. "Elle Vunder 80. Eesti etnoloogiateaduse korüfee". Eesti Rahva Muuseum. Vaadatud 5.12.2019.
- ↑ 2,0 2,1 "Moodsale etnoloogiaõppele alusepanija prof. emeritus Elle Vunder 80". Vaadatud 5.12.2019.
- ↑ "Ajalookirjanduse aastapreemia". Rahvusarhiiv. Vaadatud 5.12.2019.
- ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 8.12.2022.