Merendusetnoloogia
Merendusetnoloogia või merendusantropoloogia (inglise keeles marine ethnology või maritime anthropology, marine anthropology, vene keeles морская этнология) on uurimissuund, mis uurib mere- ja rannakultuuriga seotut: näiteks rannarahva ja meremeeste elu, meresõidu traditsioone, paadi- ja laevaehitust.[1]
1966. aastal avati Kopenhaageni ülikoolis esimene merendusetnoloogia õppetool. Eestis on seda valdkonda õpetatud ja uuritud ennekõike etnoloogia ja ajaloo osana.[1]
Eesti merendusetnoloogiaga on tegelenud teiste seas Oskar Loorits, Gustav Ränk, Arved Luts, David Papp[1] ja Dagmar Ingi.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Mereakadeemia
- Eesti Merekool
- Eesti Meremuuseum
- Haakrik
- Heinaste merekool ja Heinaste merekooli muuseum
- Kuressaare merekool (1891–1928)
- Käsmu merekool (1884–1931)
- Käsmu meremuuseum
- Lennusadam
- Merekeele nõukoda
- Meremuuseum
- Mereviki
- Narva merekool (1873–1918)
- Paldiski merekool (1876–1915)
- Rannarahva muuseum
- Rannarootsi muuseum
- Revali Merekool
- Tallinna vesilennukite angaar
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Merendusetnoloogia Eesti entsüklopeedia veebiversioonis (vaadatud 02.12.2018)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ingi, Dagmar. Sotsiaalsed suhted tootmiskoondise Ookean kaugsõidu kalalaevadel 1970–1985. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 2009. 52, lk 130–150.
- Ingi, Dagmar. Vaba aja veetmise võimalustest tootmiskoondise Ookean laevadel 1970–1985. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 2007. 50, lk 79–106.
- Luts, Arved. Eesti randlaste kalastusega seotud tavade sotsiaalne funktsioon. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 1978. XXXI, lk 121–148.
- Luts, Arved. Märkmeid Audruranna kolhoosi kaluriperede majanduselust. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 1962. XVIII, lk 19–37.
- Luts, Arved. Rändpüügist Eesti merekalastuses. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 1960. XVII, lk 129–168.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Merendusetnoloogia Eesti entsüklopeedia veebiversioonis