Ülle Einasto

Ülle Einasto (7. detsember 1946 Tallinn – 16. veebruar 2021) oli eesti sisearhitekt ja vabadusvõitleja.

Lõpetanud 1971. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi sisearhitektuuri erialal, elas ta pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses (hilisem Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimisinstituut – KRPI), Tartu Majaehituskombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus.

Tema tuntumate tööde seas on Tartus ennistatud Püssirohukeldri ja Vanemuise teatri väikse maja põlengujärgne sisekujundus.

1970. aastate teisel poolel hakkas Ülle Einasto osalema rahvuslikus vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto (1939–2020) oli kaudselt osalenud Eesti demokraatliku liikumise tegevuses ja ülekuulamistel andnud KGB-le nii enese kui ka kaaslaste kohta tunnistusi, mida KGB saanuks kasutada süüdistusmaterjalina eelseisval demokraatide kohtuprotsessil. Ent Ülle Einasto mõjul ütles abikaasa KGB suureks meelehärmiks kohtuprotsessil neist ohtlikest ütlustest lahti.

Leivatöö ja kahe väikse poja kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle Einasto inim- ja rahvusõiguse juhtumite väljaselgitamise, võimude poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega ning kujundas vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" ja omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Abistas poliitvange ja nende perekonnaliikmeid, edastades muuhulgas regulaarselt telefonitsi teavet Stockholmis tegutsenud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse esimehele Ants Kipparile (1912–1987). Samuti vahetas ta infot Läti ja Leedu vastupanijate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle Einasto lõi kaasa ka avalikus vastupanuvõitluses. Näiteks andis ta allkirja mitmele kollektiivsele avalikule kirjale:

• 27. juulil 1980 – avalik kiri NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumile ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile ning Amnesty Internationalile, milles nõuti Mart Nikluse jt poliitvangide vabastamist ning amnestiat kõigile poliitvangidele;
• 1. mai 1981 – Eesti kodanike protestiavaldus nõudmisega välja selgitada GULAG-i vangistuses hukkunud Tartu teadlase Jüri Kuke surma asjaolud ja karistada selle põhjustanud isikuid.
• 10. oktoober 1981 – Eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik kiri NSV Liidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopas tuumavaba tsooni rajamise küsimuses.
• 1. oktoober 1982 – avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele, milles juhiti tähelepanu, et Soome firmade ja tööliste osalemisega Tallinna uue kaubasadama rajamisel annavad põhjanaabrid oma panuse Eesti jätkuvale venestamisele, kuna uus rajatis tähendab võõrtööjõu massilist sissevoolu.
• 24. detsember 1984 – Eesti ja Läti kodanike avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsusetele tuumarelva keelustamise, poliitiliste vabaduste tagamise ja võõrvägede väljaviimise kohta kõikidest riikidest, kaasa arvatud Balti riigid.

Kõik see tõi endaga kaasa läbiotsimised, ülekuulamised, KGB insinuatsioonid ja ähvardused, mis tipnes 8. detsembril 1983 KGB-laste Anti Taluri ja Viktor Kozlovi tehtud ametliku hoiatusega Nõukogude-vastase tegevuse jätkamise eest. Formaalseks põhjuseks oli osavõtt Nõukogude-vastasest tegevusest ning ebasiiraste tunnistuste andmine Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti süüasjas. Lisaks lülitati välja Ülle Einasto kodune telefon ja vallandati ta KGB survel KRPI-st.

Erinevalt paljudest võitluskaaslastest jäi Ülle Einasto kõrvale Eesti iseseisvuse taastamise eest peetavast üldrahvalikust võitlusest ja edasisest poliitilisest tegevusest.