Taivo Uibo

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Taivo Uibo (sündinud 1. novembril 1936 Tallinnas) on Eesti vabadusvõitleja ja jalgpallitreener.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Taivo Uibo on sündinud 1. novembril 1936 Tallinnas. Isa oli ohvitser, ema teenistuja telefonikeskjaamas. Isa Hans Uibo langes 1944. aasta sügisel Eesti Omakaitse koosseisus võideldes pealetungivate Nõukogude vägede vastu. Lapsepõlv möödus Tallinnas Pelgulinnas. Kaheksa-aastaselt kaotas isevalmistatud lõhkekeha plahvatuses oma vasaku käelaba. Tegeles teismelisena aktiivselt jalgpalliga, tuli Tallinna "Kalevi" koosseisus mitu korda Eesti noortemeistriks ja 1955. aastal täiskasvanute meistriks. Lõpetas 1955. aastal Tallinna 22. Keskkooli ja asus tööle Tallinna Lastestaadioni jalgpalli- ja jäähokitreenerina.

1953. aasta aprillis asutas koos kolme eakaaslasega põrandaaluse nõukogudevastase organisatsiooni "Kotkad", pidades end iseseisvusaegse Kaitseliidu noorteorganisatsiooni "Noored Kotkad" järglasteks. Uibo valiti "Kotkaste" juhiks. Kokku kuulus organisatsiooni paarkümmend inimest. Tegeleti mitmesuguste nõukogudevastaste loosungite üleskleepimise ja majaseintele värvimisega. Ööl vastu 24. veebruari 1955 pandi tollase Tallinna 2. Keskkooli (praegune Tallinna Reaalkool) stendile üles Eesti Vabariigi aastapäeva meenutav pikema tekstiga lendleht. Oktoobris 1955 jäi üks organisatsiooni liikmetest organisatsiooni vandetõotuse tekstiga oma kooli direktorile vahele. Taivo Uibo vahistati 10. oktoobril 1955 oma Tallinna kodus, kuid vabastati samal päeval allkirja vastu. Uuesti vahistati 24. novembril 1955.

11. jaanuaril 1957 mõistis Eesti NSV Ülemkohus talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-10 lõige 1 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) ja 58-11 (osavõtt nõukogudevastase organisatsiooni tegevusest) alusel viis aastat vabadusekaotust range režiimiga laagris.[1] Vangis Mordvas Zubovo-Poljanski rajoonis Sosnovka asula lähedal asunud poliitvangide laagris. Vabanes laagrist ennetähtaegselt 31. mail 1960 ja sõitis kohe tagasi Tallinna.[2]

Asus 1960 tööle endisele kohale Tallinna Lastestaadioni jalgpalli- ja jäähokitreenerina, 1962. aastal oli põlevkivikombinaadi Kiviõli jalgpallimeeskonna treener. 1960. aastal kohe vangist vabanedes osales uue põrandaaluse Nõukogudevastase organisatsiooni Eesti Rahvuslaste Liit loomises ja oli selle juht. Sinna kuulusid veel Enn Tarto, Erik Udam, Valdo Reinart, Jarmo Kiik, Elvar Eerme, Väino Puusepp ja Priit Silla. Tegeldi nõukogudevastase kirjanduse levitamise, relvade ja laskemoona kogumisega puhkeva sõja tarvis. Vahistati 25. juunil 1962 Kiviõlis. 1. detsembril 1962 mõistis Eesti NSV Ülemkohus talle Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 68 lõige 2 (Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel kuueaastase vabadusekaotusega range režiimiga parandusliku töö koloonias. Oli vangilaagris samas kohas, kus eelmine kordki - Mordvas Zubovo-Poljanski rajoonis Sosnovka asula lähedal asunud poliitvangide laagris. Vabanes vangist 26. juunil 1968. 1969-1970 jalgpallitreener Kiviõlis. 1970-1990ndad Tallinna Linna Spetsialiseeritud Autotranspordibaasi (tegeles Tallinna linna heakorrastuse, prügiveo jm. teenuse pakkumisega) personali väljaõppe insener, lõpuks infoosakonna juhataja. Tegutses veel 1980ndatel jalgpallitreenerina.

Õppis 1969-1977 Tartu ülikoolis kaugõppes ajakirjandust, lõpetas 1977. Avaldanud artikleid Eesti ajakirjanduses.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Taivo Uibo "Vabadustahtega KGB vastu. Mälestused." Hea Lugu. Tallinn, 2016.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rahvusarhiiv RA ERAF.129SM.1.28660 1. kd. lk. 15
  2. Taivo Uibo "Vabadustahtega KGB vastu,. Mälestused" Hea Lugu, 2016. Lk. 100