Prestoni kõver

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 7. november 2013, kell 23:20 kasutajalt LauriLeinus (arutelu | kaastöö) (Uus lehekülg: 'Lihtsal kujul võib rahvastiku käitumist vaadelda sündimuse ja suremuse saldona. Täiendavalt on oluline inimeste keskmine eluiga. Seda kuju läheb vaja rahva [...')
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Lihtsal kujul võib rahvastiku käitumist vaadelda sündimuse ja suremuse saldona. Täiendavalt on oluline inimeste keskmine eluiga. Seda kuju läheb vaja rahva heaolu ja rahvastikukäitumise seose uurimisel. Parim viis on leida korrelatsioon iibe ning inimese kohta arvutatud SKP vahel ja korrelatsioon eluea ning SKP vahel. Saame nii teada, kui palju mõjutab vastav rahvastik majandustegevust ning vastupidi. Kuna tegemist on rahvastikukäitumisega, siis on seda otstarbekas vaadelda just demograafilisest aspektist ja kasutada demograafilisi uurimismeetodeid. Üks vajalik rahvastikukäitumist kirjeldav teadmine on demograafia ja majanduse paradoks. Teise vaatlusalase seose koostas Samuel H. Preston ja see on tuntud Prestoni kõvera nime all.

Demograafia ja majanduse paradoks

Riikide sündimuse üldkordaja ja SKP graafik, 2009. Kujutatud on ainult üle 5 mln rahvastikuga riike, vältimaks erandeid. Täpsusemaks teabeks vaadake sündimuse järgi riikide loendit ja territooriume.

Demograafia ja majanduse paradoks on riigisisene või riikidevaheline pöördvõrdeline seos varanduse ja sündimuse vahel. Mida on kõrgem on haridustase ja inimpopulatsiooni, alapopulatsiooni või sotsiaalse kihi inimese kohta arvutatud SKP, seda vähem lapsi sünnib mistahes tööstusriigis. 1974. aasta ÜRO rahvastiku konverentsil Bukarestis, Karan Singh, endine India rahvastikuminister, kirjeldas seda trendi oma sõnades „Areng on kõige tõhusam sündimust piirav tegur.“.[1]

Termin „paradoks“ tuleneb arusaamisest, et suuremad vahendivad muudavad vajalikuks rohkemaarvulise järglaskonna, lähtuvalt autoriteedina mõjuvast Thomas Robert Malthusest.[2] Üldistades, kõrge SKP-ga riikides sünnib vähem lapsi, ehkki rikkam rahvastik on võimeline suuremaks arvuks lasteks. Malthuse kohaselt on laialdaste kannatuste, näiteks näljahäda ärahoidmiseks, vajalikud „moraalsed piirangud“ (naudingutest hoidumine). Demograafia ja majanduse paradoks viitab selle, et sündimuse kasv peatub loomulikult majandusarengu tulemina.

Hüpoteesina on välja toodud, et vaatlusalane trend on järelkaja suurenenud SKPst inimese kohta [3] põhjustatud suurenenud elueale, langenud laste suremusele, paranenud naiste kirjaoskusele ja sõltumatusele ning urbaniseerumisele, olles kooskõlas demograafilise üleminekumudeliga. Viimase aja arengud viitavad, et on tekkinud kindlad sündimuse tasemed, kus 1,3st väiksema sündimuse tasemega riikide arv langes 2003. aastal 21-lt 2008. aastal viieni.[4]

Demograafiline üleminek

Enne 19. sajandi läänemaailma demograafilist üleminekut jäi väiksem osa lastest elama 20. eluaastani ja eluead olid isegi täiskasvanuikka jõudnutel lühikesed. Näiteks 17. sajandi Yorkis Inglismaal oli 15% endiselt elus ja 10% lastest elas 20. eluaastani.

Sündide arv oli kõrge, tuues endaga kaasa madala rahvastiku kasvu. Teine põllumajanduslik pööre ja paranenud hügieen põhjustasid rikastes tööstusriikide järsu suremuse langemise, mõjutamata esialgu sündimust. 20. sajandil hakkas tööstusriikide sündide tasemed langema, kuna harjuti laste suurema ellujäämusega. Kultuuri muutused panustasid sellesse urbaniseerumise ja naiste hõivatuse kasvamise käigus.

Kuna jõukus on demograafilise ülemineku ajendiks, siis sellest järeldub, et varanduslikult jõukuselt mahajäävamad riigid jäävad maha demograafilises üleminekus. Sellega seonduvalt ei alanud arengumaades roheline revolutsioon enne kahekümnenda sajandi keskpaika. See loob erinevuse sündimuskordajates, mis on funktsioon inimese kohta arvutatud SKPst.

Religioon

Demograafia ja majanduse paradoksi mõjutab samuti ka religioon. Usklikes ühiskondades on suurem sündimus. Ilmalikud ja rikkamad haritumad riigid kalduvad soodustama ilmalikustamist.[5] See võib selgitada Iisraeli ja Saudi-Araabia erandit – need on kaks nähtavalt esile tulevat riiki sündimuse ja SKP vahelist seost näitaval graafikul. Erinevate religioonide osakaal pere suuruse määramisel on keeruline. Näiteks katoliiklikes Lõuna-Euroopa maades on traditsiooniliselt palju suurem sündimus, võrreldes seda protestantliku Põhja-Euroopaga. Sellegipoolest kaasneb majanduskasvuga Hispaanias, Itaalias, Poolas sündimuse langus protestantliku Põhja-Euroopa tasemele. See viitab asjaolule, et demograafia ja majanduse paradoks esineb enamjaolt katoliiklikes maades, ehkki katoliiklike maade sündimus hakkas langema pärast II Vatikani kirikukogu vabadusi juurde andvaid reforme.

Sündimus ja rahvastiku tihedus

Uurimused on viidanud rahvastiku tiheduse ja sündimuse määra vahelisele korrelatsioonile. [6][7][8] Hongkongil ja Singapuril on vastavalt kolmas ja neljas rahvastikutihedus maailmas. See võib olla nende madala sündimuse põhjuseks, vaatamata nende kõrgele majandusvabadusele.

Tagajärjed

Vähenenud sündimus võib viia vananeva rahvastikuni, mis viib mitmete probleemideni, vt. näiteks Jaapani demograafiat.

Sellest tulenevalt on laste kasvatamine ning harimine juba vaesuse käes virelavates maades raskendatud. Ebavõrdsus vähendab keskmist haridustaset ja majanduslikku kasu.[9] Samuti võib selliste raskustega maades sündimuse vähenemine takistada majandusarengut, samuti ka vastupidi.[10]

Prestoni kõver

Riikidevaheliste andmetega Prestoni kõver, 2005. X-telg näitab SKP inimese kohta dollarites, 2005. Y-telg näitab ootuslikku keskmist eluiga sünnihetkel. Iga punkt vastab kindlale riigile.

Prestoni kõver on empiiriline suhe eluea ning inimese kohta arvutatud sissetuleku vahel. See on nimetatud Samuel H. Prestoni järgi, kes kirjeldas seda 1975. aastal ajakirjas „Population Studies“ avaldatud artiklis „Muutuv suhe suremuse ja majandusarengu vahel“ (ingl k. „The Changing Relation between Mortality and Level of Economic Development“). [11][12] Preston uuris vastavat suhet 1900ndate, 1930ndate ja 1960ndate aastate kohta ja leidis selle paikapidavuse kolme aastakümne jooksul. Hilisem töö on uuendanud seda uurimust.[13]

Seos eluea ja sissetuleku vahel

Prestoni kõver viitab rikastes riikides sündinud inimeste keskmisele pikemale elueale, võrreldes vaestes riikides sündinutega. Sellele vaatama väheneb seos sissetuleku ja eluea vahel märgatavalt. See tähendab, et madala inimese kohta arvutatud sissetuleku juures kaasneb sissetuleku kasvuga suur eluea tõus, kuid kõrge sissetuleku juures on suuremal sissetulekul väike mõju eluea tõusule.[14]

Prestoni uurimuse täiendav tähelepanuväärne avastus on 20. sajandi kestel ülespoole nihkunud graafik. See tähendab enamikes maades suurenenud eluiga, sõltumata sissetuleku muutusest. Preston hindas haridust, paremat tehnoloogiat, vaktsineerimist ja paranenud avalike tervishoiuteenuste pakkumist.[14] Vastavalt Prestonile on olnud sõltumatud muutused tervishoius suuremad vaestes maades, ehkki ta uskus suurt osa paremast meditsiinitehnoloogiast saadavast tulust olevat seni kättesaamata.[14] Mitmed vaesed Sub-Sahaara Aafrika riigid on tegelikult näidanud üles HIVi/AIDSi epideemia tõttu 1990ndatel ja 2000ndates aastatel kahanevat eluiga, isegi kui nende sissetuleku kasv elaniku kohta on suurenenud selle aja jooksul.[14]

Preston leidis üldjoontes, et paranenud tervisehoiu tehnoloogia (liigutab graafikut ülespoole) annab 75% kuni 90% eluea kasvust, samas kui sissetuleku kasv (liikumine pikki kõverat) on ülejäänud kasvuosaks.[15]

Hiljutiste andmete analüüs viitab, et seos on muutunud Prestoni uurimuse aastakümnete jooksul tugevamaks.[16]

Seos sissetuleku ja eluea vahel on logaritmiline. Riik võib paikneda graafikust all- või ülevalpool. Graafikust allpool asuvates maades, näiteks Lõuna-Aafrika või Zimbabwe, on eluea tase madalam, kui võiks seda sissetulekust ühe inimese kohta ennustada. Graafikust ülevalpool asuvate maade, näiteks Tadžikistan, eluiga on nende majandusliku arengu kontekstis äärmuslikult kõrge .[15] [17]

Kui seost arvestatakse parameetriteta regressiooniga, siis see annab silmatorkava tõusuga graafiku kuju. Tõus muutub sissetuleku $2,045 ümbruses, mis on umbes India sissetuleku taseme juures ühe elaniku kohta. Antud sissetuleku määr on üldiselt seotud epidemioloogilise üleminekuga riikides, kus maad muutuvad imikusuremusest põhjustatud suremusega riikidest vanadussurmadega riikideks ja nakkushaiguste ülekaaluga riikidest krooniliste haiguste ülekaaluga riikideks.[17]

Ilmingud

Sissetuleku ja tervise suhte nõgusus viitab asjaolule, et üleminek sissetulekult rikaste seast vaeste sekka võib kaasa tuua keskmise ühiskonna tervise paranemise.[13] Suhe sissetuleku ja tervise vahel on põhjuslik. Kõrgem sissetulek viib pikema elueani.[13]

Prestoni kõvera olemasolu on kasutanud Lant Pritchett ja Larry Summers argumenteerimaks, et vaesed riigid peaksid keskenduma majanduslikule kasvule ja sissetuleku suurenemine toob iseeneslikult kaasa tervishoiu parenemise.[18] Vastavalt neile autoritele võis 1990. aastal parem majandusareng rahvusvaheliselt ära hoida rohkem kui poole miljoni lapse surma.[18] Sellele vaatamata viitab Prestoni kõvera ülespoole nihkumine endiselt pigem paremale tervishoiutehnoloogiale, mis põhjustab suurema osa eluea tõusust, kui sissetuleku kasvule elaniku kohta.[13][15] Preston siiski möönis, et vaesemates maades võib majanduskasv olla vajalik tervishoiu paranemiseks, kuna isegi kõige kallimatel tehnoloogiatel on vaesematele maadele kättesaamatuks jääv hind.[19]

Prestoni töö on olnud oluliseks panuseks majandusarengule. Gary Becker [13] on kaasanud pikaealisuse palju üldisema heaolu mõõdupuuna ja on illustreerinud, et eluea suurenemine on põhjustanud suurema osa üldisest globaalsest heaolu kasvust alates 1960ndatest aastatest.[20] Samas töös leidis Becker, et riikidevahelise sissetuleku erinevus on suurenenud ja tervishoiu tase on ühtlustunud.[20]

Kriitika ja puudused

Andmete puudus

Prestoni kõver kajastab graafiliselt erinevate riikide andmeid. See peab paika riikide kogumi puhul kindlal ajahetkel. Samas viitavad mõned uurimused sarnase suhte paikapidamatusele erinevate aegridade ja uuringute andmete korral.[16] Peaasjalikult on inimese kohta arvutatud sissetuleku erinevus riikide lõikes suurenenud, samas kui erinevus eluea ja teiste terviseindikaatorite vahel on vähenenud (see trend katkes 1990ndatel aastatel Sub-Sahaara Aafrika AIDSi-epideemia puhanguga). See viitab asjaolule, et muutused sissetulekus ei mõjuta tervist või need on negatiivselt omavahel seotud.[16]

Põhjuslikkus

Täiendav korrelatsiooni piirang ei viita ilmtingimata põhjuslikkuse üleminekule sissetulekult tervisele. See võib tähendada, et parem tervis viib, võrreldes elueaga, pigem kõrgema sissetulekuni.[13] Parem tervis võib suurendada sissetulekut, sest parema tervisega inimesed on tootlikumad kui haiged. Keskeltläbi töötavad nad rohkem ja suudavad paremini keskenduda kasumlikele ülesannetele.[16] Täiendavalt mõjutab parem tervis sissetulekut, kuid samuti selle kasvu, avaldades mõju haridustasemele. Parema tervise juures olevad lapsed veedavad rohkem aega koolis ja õpivad kiiremini. Inimkapitali väärtus suureneb ja see viib kõrgema sissetulekuni kõrgemas eas. Haigused (näiteks malaaria) võivad peatada need protsessid.[21] Samuti on asitõendeid, et parema tervise juures olevad inimesed säästavad rohkem ja seetõttu panustavad kiiremasse füüsilise kapitali kasvu.[16] Eriti Jeffrey Sachs on rõhutanud haigustest tuleneva kahju osatähtsust troopikatsoonis paiknevate riikide vaesestumises.[22]

Tervise ja sissetuleku pöördvõrdelisest seosest tulenev probleemküsimus seisneb selles, et sissetuleku mõju hinnangud elueale võivad ekslikult peegeldada selle asemel eluea (üldisemalt tervisehoiu taseme) mõju sissetulekule. Seega seda põhjuslikkust mittearvestavad uurimused võivad ülehinnata sissetuleku mõju elueale. Sissetuleku uurimustes on seda probleemi traditsiooniliselt kajastatud instrumentmuutujatega, võimaldades uurijal eraldada üks kindel mõju teisest.[18] Strateegia nõuab ühte muutujat, st. kapitaliga korreleeruvat muutujat, mis ei korreleeru lineaarse regressiooni veaga. Sellele vaatamata korreleerub iga sissetulekuga korreleeruv muutuja tõenäoliselt parema tervise ja elueaga. Mõned uurimused viitavad, et madala ja keskmise sissetulekuga maades on eluiga rohkem seotud tervise kui sissetulekuga, samas kui arenenud riikides on see vastupidine.[23]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ David N. Weil (2004). Economic Growth. Addison-Wesley. Lk 111. ISBN 0-201-68026-2.
  2. ↑ http://www.econlib.org/library/Malthus/malPlong.html EconLib-1826: An Essay on the Principle of Population,
  3. ↑ demographic transition
  4. ↑ http://www.demogr.mpg.de/papers/working/wp-2009-029.pdf The End of ‘Lowest-Low’ Fertility?
  5. ↑ Marburg Journal of Religion (June 2006) "Religiousity as a demographic factor"
  6. ↑ Economic geography, fertility and migration Yasuhiro Sato, Journal of Urban Economics. Published July 30, 2006. Last accessed March 31, 2008.
  7. ↑ An Estimate of the Long-Term Crude Birth Rate of the Agricultural Population of China Chia-lin Pan, Demography, Volume 3, No. 1. Published 1966. Last accessed March 31, 2008.
  8. ↑ [1]. Tory Gattis, houstonstrategies.blogspot.com. Published January 15, 2006. Last accessed March 31, 2008.
  9. ↑ de la Croix, David and Matthias Doepcke: Inequality and growth: why differential fertility matters. American Economic Review 4 (2003) 1091–1113. [2]
  10. ↑ UNFPA: Population and poverty. Achieving equity, equality and sustainability. Population and development series no. 8, 2003.[3]
  11. ↑ Preston, S. H (1975). "The Changing Relation between Mortality and Level of Economic Development". Population Studies. 29 (2): 231–248. DOI:10.2307/2173509. JSTOR 2173509.
  12. ↑ Preston, S. H (2007). "The changing relation between mortality and level of economic development". International Journal of Epidemiology. 36 (3): 484–90. DOI:10.1093/ije/dym075. PMID 17550952.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Bloom, D. E; Canning, D. (2007). "Commentary: The Preston Curve 30 years on: still sparking fires". International Journal of Epidemiology. 36 (3): 498–9, discussion 502–3. DOI:10.1093/ije/dym079. PMID 17550948.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 T. Paul Schultz (2008). Handbook of development economics. Kd 4. Elsevier. Lk 3406. ISBN 0-444-53100-9.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Sandro Galea (2007). Macrosocial determinants of population health. Springer. Lk 175. ISBN 0-387-70811-1.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 edited by Michael Spence and Maureen Lewis ; contributions by Michael Spence ... (2009). Health and Growth. World Bank Publications. Lk 9. ISBN 0-8213-7659-4. {{cite book}}: parameetris |author= on üldnimi (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  17. ↑ 17,0 17,1 Anne Case and Angus Deaton, "Health and wellbeing in Udaipur and South Africa", 2006, pg. 4, pg. 39
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 Lant Pritchett and Larry Summers (1996). "Wealthier is healthier". J Hum Resources. 31 (4): 841–868. DOI:10.2307/146149. JSTOR 146149.
  19. ↑ Angus Deaton, "Health in the age of globalization", 2004
  20. ↑ 20,0 20,1 Becker GS, Philipson TJ, Soares RR (2005). "The quantity of life and the evolution of world inequality" (PDF). Am Econ Rev. 95: 277. DOI:10.1257/0002828053828563.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. ↑ Sachs, Jeffrey; Malaney, Pia (2002). "The economic and social burden of malaria". Nature. 415 (6872): 680–5. DOI:10.1038/415680a. PMID 11832956.
  22. ↑ United Nations Millennium Project, 2006
  23. ↑ Erkan Erdil, Hakan Yetkiner, "A Panel Data Approach for Income-Health Causality"


Välislingid

Mall:Link FA

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Prestoni_kõver&oldid=3769654"