Rahvastikupoliitika
Rahvastikupoliitika on riigi sihiteadlik tegevus rahvaarvu, selle demograafilise koosseisu ja paiknemise mõjutamisel.
Rahvastikupoliitika (inglise keeles population policy) on ettekavatsetult koostatud või muudetud institutsionaalne kokkulepe ja/või kindel programm, mille abil valitsus mõjutab otseselt või kaudselt demograafilisi muutumisi ja ka rahvastiku paiknemist[1]. Olenevalt millises demograafilise ülemineku etapis riik on, sõltub rahvastikupoliitika eesmärk.
Rahvastikupoliitikaga võivad riigid taotleda rahvaarvu kasvu või vähenemist, sündimuste suurenemist või vähenemist, inimeste eluea pikenemist, sisserännet teistest riikidest või väljarännet. Samuti kuulub rahvastikupoliitika alla regionaalpoliitika, mille eesmärk on tagada piirkondlik areng.[2]
Hiina ühe lapse poliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Ühe lapse poliitikaks nimetatakse ülerahvastatust leevendavat pereplaneerimispoliitikat Hiina Rahvavabariigis, mis viidi ellu Hiina valitsuse poolt 1979. aastal ja kehtib tänapäevani.[3]. Hiina rahvastiku- ja pereplaneerimiskomisjoni esindaja sõnul mõjutab ühe lapse poliitika vaid ligi 35,9% Hiina elanikest.[4] Võimude sõnul on ühe lapse poliitika väga hästi õnnestunud ning alates 1980. aastast hoidnud ära ligi 250 miljoni lapse sünni.[5] Täpsemalt ühe lapse poliitikast saab lugeda artiklist ühe lapse poliitika. 1980. aastal oli Hinna rahvastiku vanuse mediaan (pooled kogu rahvastikust on nooremad pooled vanemad) 22 aastat, 2010. aastal oli see 34,5. Ameerikal oli samal ajal 36,9. Seega kui selline trend jätkub, toob see sügavaid finants-ja sotsiaalseid tagajärgi. Eelkõige tähendab, et Hiinas on liiga palju pensionäre, kuid ei ole jõutud välja töötada vahendeid, mis nende eest hoolitseksid. Erinevalt ülejäänud maailmast jääb enne Hiina vanaks, kui saab rikkaks.[6]
India rahvastikupoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
1960. aastate lõpus uskusid paljud India poliitikud, et kiire ja suur rahvastiku kasv võib saada suurimaks majanduse arengu takistajaks. Valitsus alustas massilise steriliseerimise programmiga, kus maksti rahalist kompensatsiooni neile, kes nõustusid steriliseerimisega. Sellest hoolimata kasvas India rahvaarv 1960.–1970. aastate jooksul 25%.[7] Riiklik perekonna tervise uuring, mis tehti aastatel 1998–1999, kinnitas, et steriliseerimine on vähenemas ja rasestumisvastaste vahendite kasutamine on tõusujoonel.[8]
Rumeenia rahvastikupoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Rumeenia on üks karmimaid näiteid totalitaarse riigi sekkumisest rahvastikupoliitikasse. 1965. aastal langes sündimuse üldkordaja 15,6‰ni, mistõttu kehtestati vabatahtlikule abordile ranged piirangud. Tulemusena sündimus suurenes, kuid korraks. 1983. aastal oli uus madalseis (13,6‰). Algatati uus kampaania illegaalse abordi vastu. Kõik naised allutati töökohtades igakuisele tervisekontrollile, avastamaks rasedusi. Sellised karmid meetmed põhjustasid ootamatuid ja järske kõikumisi rahvastiku struktuuris. Aja möödudes tekkisid raskused lasteaia- ja koolikohtade ning ka elukaaslase ja ametikoha leidmisel, põhjustades probleeme tervele riigile.[2]
Eesti rahvastikupoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
.png)
Eesti rahvastiku probleemideks on väike sündimus, lühike eluiga, suur väljaränne ja erakordselt suur välispäritolu isikute osakaal[9]. Kuigi eestlased soovivad saada perre keskmiselt 2,2 last, siis tegelikult oli 2010. aasta sündimuskordaja Statistikaameti andmetel 1,64[10]. 2008. aasta oktoobris läbi viidud uuringus "Sündimust mõjutavad tegurid Eestis" selgus, et tegelikkus ei vasta soovile, kuna riigipoolne materiaalne toetus on liiga väike (50% vastanutest), lapsevanem ei suuda tagada lapsele head haridust (35%) ning lastehoiu võimalused on ebapiisavad (35% vastanutest)[11].
Siiski lähtub Eesti riik inimeste seksuaalsetest ja reproduktiivsetest õigustest. Tunnustatakse inimese õigust ise otsustada, kuna saada järglased; riik tagab seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste ning vastava hariduse ja informatsiooni ligipääsemise. Eesti rahvastikupoliitika üldeesmärk on tagada Eesti rahvastiku jätkusuutlik areng[12].
Rändepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Rändepoliitikas rakendatakse kodakondsuse, elamis- ja töölubade saamisel piiranguid ja/või soodustusi. Paljud riigid reguleerivad immigratsiooni kvootidega, mis võivad erineva sotsiaalse tausta, sisserände põhjuse, oskuste või majandusliku staatusega inimeste jaoks olla erinevad.[2] Eesti majandusliku olukorra paranemine, rahvaarvu vähenemine ja rahvastiku vananemine võib suurendada vajadust täiendava immigratsiooni järele ning uusimmigrantide sissevoolu tõenäosust. Rahvastikupoliitika aluste 2009–2013 dokumendis on kirjas, et migratsioonisurve suurenemist on eeskätt oodata Aafrika ja Aasia riikidest, Venemaalt, Valgevenest, Makedooniast, Moldovast ja Poolast. Emigratsioon on kõige tõenäolisem Soome, Saksamaale ja Rootsi. Eesti riigi püsimajäämiseks on välja pakutud mitmeid tegevussuundi:
- Eesti riik on toeks Eesti päritoluga inimestele, kes soovivad Eestisse tagasi pöörduda,
- iga püsielaniku ühtekuuluvustunnet suurendatakse Eesti ühiskonnaga ühiste väärtuste jagamise ja riigikeele valdamise kaudu,
- kõiki Eesti riigi elanikke koheldakse võrdselt sõltumata nende rahvusest, emakeelest või elukohast,
- luuakse võimalused teiste keelte ja rahvuskultuuride kujundamiseks,
- jätkatakse Eesti praegust immigratsioonipoliitikat.[12].
Laste- ja perepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti laste- ja perede arengukava 2012–2020 peaeesmärk on laste ja perede heaolu suurendamine ning elukvaliteedi tõstmine, soodustades seeläbi laste sünde. Peaeesmärgi saavutamiseks on püstitatud viis strateegilist eesmärki:
- Eesti laste- ja perepoliitika on teadmistepõhine ja ühtne, et toetada ühiskonna jätkusuutlikkust,
- Eesti on vanemlust toetav riik, kus pakutakse tuge laste kasvatamisel ja vanemaks olemisel, et parandada laste elukvaliteeti ja tulevikuväljavaateid,
- lapse õigused on kindlustatud ja loodud on toimiv lastekaitsesüsteem, et hinnata ühiskonnas iga last ja tema arengut ning heaolu toetavat turvalist keskkonda,
- Eestis on perede majanduslikku toimetulekut toetav kombineeritud toetuste ja teenuste süsteem, pakkumaks perele kindlustunnet,
- mõlemal vanemal on võrdsed võimalused töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks[13].
Tervisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti elanike tervislik seisund on küll viimastel aastatel paranenud, kuid siiski jääme alla Euroopa keskmist. Eesti keskmine eeldatav eluiga on praegu 73,2 aastat, Euroopa Liidu keskmine 78 aastat. Eesti rahva tervise arengukava (ERTA) peaeesmärgiks ja lähtekohaks on pikk ja kvaliteetne elu. Tervena elatud eluiga peaks Eestis aastaks 2020 olema pikenenud meestel keskmiselt 60. ja naistel 65. eluaastani ning keskmine eeldatav eluiga on tõusnud meestel 75. ja naistel 84. eluaastani. Eluea pikkus ei ole enam kõige olulisem, vaid tuleks ka võimalikult kaua terve ja tegus olla.[14]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Paul Demeny (2003). "Population Policy: A Concise Summary" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2009. Vaadatud 18. mail 2012.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Garri Raagmaa. Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile. Tartu 2003.
- ↑ Hesketh, Therese. Zhu, Wei Xing (1997) „Health in China: The one child family policy: the good, the bad, and the ugly” British Medical Journal, 314(7095), 1685
- ↑ Xiaofeng, Guan "Most people free to have more child" China Daily, 2007
- ↑ BBC "China steps up 'one child' policy".2000
- ↑ "China's Achilles heel".
{{netiviide}}: eiran teksti "12.04.2012" (juhend) - ↑ "Population and Family Planning Policy".
- ↑ Peter J. Donaldson. The elimination of contraceptive acceptor targets and the evolution of population policy in India. Population Studies: A Journal of Demography Publication details.
- ↑ ERL pressiteade (2008). "ERL avaldus rahvastikupoliitika kohta".[alaline kõdulink]
- ↑ Urve Palo (2011). "Urve Palo: mõtteid rahvastikupoliitikast".
- ↑ Oras, K., Unt, M (2008). "Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008" (PDF).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)[alaline kõdulink] - ↑ 12,0 12,1 "Rahvastikupoliitika alused 2009–2013" (PDF).[alaline kõdulink]
- ↑ Sotsiaalministeerium (2011). "Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond. Laste ja perede arengukava 2012–2020" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 30. juuli 2012. Vaadatud 18. mail 2012.
- ↑ "Eesti rahva tervise arengukava" (PDF).[alaline kõdulink]