Eestimaa Kommunistlik Partei

Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) oli Eesti NSV ainupartei. Kuni 1953. aastani Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei (EK(b)P), mis moodustati Eesti erinevatest sotsialistlikest, sotsiaaldemokraatlikest ja kommunistlikest parteidest ja ühendustest ühendamise teel, lõpuks allutades need Venemaa Kommunistliku Partei allorganisatsiooniks. EKP 20. sajandi teisel poolel Eesti arengut oluliselt mõjutanud erakond.

Eesti vasakpoolsed kuni 1940. aastani

Marksism hakkas Eestis poolehoidu võitma 19. sajandi lõpul, kui asutati erinevaid marksistlikke ringe. 20. sajandi algul hakkas ka VSDTP Eestis oma allorganisatsioone (Narvas, Tartus, Pärnus) moodustama. Peale 1905. aasta revolutsiooni kasvas erinevate organisatsioonides tuhatkonna liikmeni. Samas oli vasakpoolsete seas mitmeid eriarvamusi - nn. menševikud ei pooldanud 1907 aastal relvastatud ülestõusu. Üritati organiseerida ka parteisid rahvuse alusel, mis ei õnnestunud. VSDTP Eestimaa organisatsioonide Terioki konverentsil 2. - 4. märts 1907 aastal saavutasid bolševikud võidu menševike üle. Oktoobrirevolutsiooni ajal 1917. aastal asutati ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.

1917. aasta revolutsiooni päevil oli Eestis kaks sotsialistlikku erakonda: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP).

Asutava Kogu valimised toimusid 5.–7. aprillil 1919. Valimistel osales kümme parteid vői rühma. Valimistel Eesti Tööerakond jäi teiseks ja sotsiaaldemokraadid (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei) saavutasid ülekaaluka vőidu. 5. novembril 1920 asutati Tallinnas ka illegaalselt Eestimaa Kommunistlik Partei. EKP-sse kuulumise eest oli Eesti Vabariigis karistus kas sunnitöö või surmanuhtlus.

EISTP lõhenes - kuna partei vasak tiib tahtis Kominterniga ühineda, lahkus partei parem tiib ja asutas 1922. aastal Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei (ISTP).

1922 mais tabati riigipööraja süüdistusega Viktor Kingissepp, kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti kohe välikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis ja peale sõjaministri kinnitust maha lasi ja tema laip heideti hiljem merre. Hukati ka Jaan Kreuks 1923 aastal ja Jaan Tomp hukati 1924. aastal 10 – 27. novembril toimunud 149 protsessi järgselt, kus teda süüdistati Venemaa kasuks spioneerimises.

1925. aasta aprillis Sotsiaaldemokraadid ja iseseisvad sotsialistid ühinesid ja sellest sündis Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei. Aasta hiljem toimus järjekordne lõhenemine, mille tulemusel lahkusid kommunistlike vaadetega liikmed ja asutasid Eesti Tööliste Partei. 1925. aastast kuni 1935. aastani juhtisid sotse vaheldumisi August Rei ja Mihkel Martna. 1928-1929 oli sotsidel ka riigivanema koht, mida pidas August Rei. Peale Rei ministrikoha oli veel 9 sotsialistlikku parteisse kuulunud poliitikut, kes juhtisid kuues valitsuses kokku 18 ministeeriumi. Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei eesmärk oli sotsialistlik ühiskonnakord.

Venemaalt saadud materiaalsel ja moraalsel toel korraldas EKP 1. detsembril 1924 relvastatud ülestõusu, mis samal päeval maha suruti.

1. detsembri ülestõusu mahasurumise järel vahistati ja mõisteti pikaks ajaks vangi hulk selles osalejaid. Osa kommuniste põgenes Nõukogude Liitu, kus neist 1938. aasta paiku paljud hukati kui kodanlikud natsionalistid.

Kolmekümnendate aastate alguseks oli Eesti Sotsialistlikust Tööliste Parteist ehk sotsidest saanud tüüpiline kildkonnahuvisid esindav erakond - kaugel esialgsetest ideaalidest ja oma valijatest. Seda eemaldumist valijaist ruttas ära kasutama üha võimsamaks muutuv vabadussõjalaste liikumine, mis sõdis kõikide parteide vastu.

1934 aastal haaras Konstantin Päts riigipöördega võimu, keelustati kõik erakonnad, nende asemele loodi riiklik ainupartei Isamaaliit. Algas Vaikiv ajastu.

EKP tegutses enne 1940. aastat Kommunistliku Internatsionaali juhistest lähtudes illegaalselt. Propagandamaterjale veeti sisse näiteks salakaubana ja diplomaatilise postiga. Kasutati ka legaalseid (vari-)organisatsioone.

EKP liikmeskond kahanes aastaks 1940 sajakonna liikmeni. Nõukogude võimu kehtestamises 1940. aasta suvel puudus neil peaaegu igasugune roll, kuigi nii vene kui eesti kommunistid püüdsid jätta muljet vastupidisest.

EKP ajalugu 1940–1991

NLKP allüksusena oli EKP eesmärgiks üles ehitada kommunistlik ühiskond. EKP Keskkomitee esimesed sekretärid olid sel ajal Karl Säre, Nikolai Karotamm, Ivan Käbin, Karl Vaino ja Vaino Väljas.

Eesti NSV-s valitses võõrvõimu teostav ainuparteisüsteem. EKP vastutas kõigi ettevõtete natsionaliseerimise, tuhandete inimeste küüditamise ja muusuguse represseerimise, talude kollektiviseerimise ja Eesti venestamise eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid Moskvast, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja elluviimine.

Teise maailmasõja aegu kuulus EKP-sse ligikaudu üheksasada liiget, kellest 90% asus Venemaa tagalas. Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli Nõukogude Liidu ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi umbkaudu veerand miljonit eestlast.

Iseseisva EKP ajalugu

1990 aastal jagunes EKP kaheks. Venemaa alluvust pooldavat tunti Ööpartei nime all ja ametlikult teda enam alates 1998 aastast ei eksisteeri. 19. detsembril 1990 registreeriti iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) Tallinna Linnavalitsuses. 28. novembril 1992 muudeti nimi Eesti Demokraatlikuks Tööparteiks (EDTP).

Vaata ka

• Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP)