Tõnu Õnnepalu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
PResümee puudub
156. rida: 156. rida:
[[Kategooria:Eesti luuletajad]]
[[Kategooria:Eesti luuletajad]]
[[Kategooria:Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna vilistlased]]
[[Kategooria:Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna vilistlased]]
[[Kategooria:Tartu Ülikooli vabade kunstide professorid]]
[[Kategooria:Valgetähe V klassi teenetemärgi kavalerid]]
[[Kategooria:Valgetähe V klassi teenetemärgi kavalerid]]
[[Kategooria:Sündinud 1962]]
[[Kategooria:Sündinud 1962]]

Redaktsioon: 9. august 2021, kell 01:14

Tõnu Õnnepalu
Sünniaeg 13. september 1962 (61-aastane) Muuda Vikiandmetes
Amet kirjanik, tõlkija, toimetaja
Kirjanikunimed Emil Tode, Anton Nigov
Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Elukäik

Tõnu Õnnepalu sündis agronoomi ja raamatupidaja pojana.[1]

Õppis Tallinna 29. koolis ja lõpetas Tallinna 3. Keskkooli.

1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude.

Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana.

Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik.

Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.

2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.[2]

1990ndatel elas ta Pariisis, saades stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Eesti Instituudi Pariisi filiaalis (asutatud aastal 2001) on Tõnu Õnnepalu töötanud direktorina.[3]

Proosa üldülevaade

Õnnepalu proosaloomingule on iseloomulik ainestiku omaelulooline käsitlus, kuid samas ka võõritust loov kõrvalpilk iseendale. Oma esseistlikes proosaraamatutes eemaldub ta süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost.[4] Oma loominguliste eeskujudena nimetab ta Betti Alverit, Ernst Ennot, Jaan Kaplinskit, Viivi Luike. Jaan Kaplinski oli tema õpetaja ja juhendaja ülikooli ajal, mil ta otsustas kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakata.[3]

Emil Tode nime all avaldatud romaan „Piiririik“ (1993) on taasiseseisvunud Eesti üks olulisemaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid, mis on tõlgitud rohkem kui 15 keelde; teose sündmustikku kannab nimetu ja sootu peategelane, kelle mõttemaailm eksleb Ida- ja Lääne-Euroopa piirialadel.[5]

Romaani “Hind” (1995) võib võrrelda muinasjutuga, kus peategelase Joonase rännakuid saadavad imetabased kohtumised, otsimised ja leidmised.[6] Romaan “Printsess” (1997) vahendab elulise loo naispeategelase Anna (printsessi) vaatepunktist, rõhudes tema vabanemispüüdlustele.[7] “Raadio” (2002) keskmes on homoseksuaalne filmiprodutsent, kes naaseb kodumaale Eestisse, olles elanud aastaid Pariisis.[8] Anton Nigovi nime all ilmunud „Harjutusi“ (2002) peetakse 21. sajandi esimese kümnendi üheks parimaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, mida võib vaadelda kui elu- ja mõtteloo poeetilist dokumenti.[5]

“Flandria päevikus” (2007) mõtiskleb Õnnepalu Brüsseli lähedal asuvas vanas majas eemaldumisest ja üksildusest, kuid mitte ainult füüsilises mõttes – eemaldumine väljendub ka meeleseisundis, tundes, et maailm on mandumas.[9] “Paradiis” (2009) kulgeb oleviku ja mineviku vahel, viies lugejad ajas 20 aastat tagasi, mil ülikooli lõpetanud Õnnepalu asus elama Hiiumaale, millest saab autorile omamoodi paradiis.[10] “Mandala” (2012) räägib kirjaniku elust koos kassidega Kollases majas, kus tasapisi tulevad esile mängulised mustrid, nagu mandalale kohane.[11]

Usust, kunstist, elust ja surmast läbi iseenda subjektiivse tunnetuse jutustab “Lõpetuse ingel” (2015), mis viib autori peale intensiivset aega teatrifestivali kuraatorina Vilsandi saarele.[12] “Valede kataloog. Inglise aed” (2017) on päevikulaadne teos, mis pajatab surmast ja taassünnist, vaimsest puhastumisest.[13]

2019. aastal välja antud “Mujal kodus” triloogiasse kuuluvad “Pariis”, “Aaker” ja “Lõpmatus”. “Pariisis” pöördutakse 25 aasta järel taas nooruspõlve radadele Pariisi, s.o ”Piiririigi” kirjutamise aegsesse aegruumi.[14] “Aaker” vahendab Kanadas elamist, mõtiskleb kodu- ja väliseestluse, aga ka ameerikastumise üle.[15] “Lõpmatus” viib lugeja Vilsandile, kuhu autor on elama kolinud, jutustades aeglasest ajast ja rahust.[16]

Teosed

Romaanid

  • 1993 "Piiririik"
  • 1995 "Hind"
  • 1997 "Printsess"
  • 2002 "Raadio"
  • 2002 "Harjutused"
  • 2008 "Flandria päevik"
  • 2009 "Paradiis"
  • 2012 "Mandala"
  • 2015 "Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt"
  • 2017 "Valede kataloog. Inglise aed"
  • 2019 "Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)"
  • 2019 "Aaker"
  • 2019 "Lõpmatus"

Näidendid

  • 2013 "Sajand"
  • 2014 "Vennas"
  • 2015 "Ingeland"
  • 2016 "Mäed"

Luulekogud

  • 1985 "Jõeäärne maja"
  • 1988 "Ithaka"
  • 1990 "Sel maal"
  • 1996 "Mõõt"
  • 2005 "Enne heinaaega ja hiljem"
  • 2009 "Kevad ja suvi ja"
  • 2012 "Kuidas on elada"
  • 2016 "Klaasveranda"
  • 2020 "Pimeduse tunnil"

Arvustused ja esseed

  • 2011 "Ainus armastus" (valik arvustusi ja esseesid kirjanduse teemadel)

Tõlked

Tunnustus

Kirjanikupalgast loobumine

Tõnu Õnnepalu on kaks korda, 2016. ja 2019. aastal, valitud (tema enda taotluse põhjal) kolmeks aastaks riikliku kirjanikupalga saajaks, kuid ta on mõlemal korral sellest loobunud. 2016. aastal loobus Õnnepalu kirjanikupalgast, kuna ei tahtnud, et kirjutamisest saaks tema jaoks avalik kohustus. 2019. aasta loobumise kohta selgitati Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis Õnnepalu seisukohta nii:

Õnnepalu sõnas, et kuigi olukord näeb välja nagu rumal komöödia, siis ta ei mõelnud seda nii.
"Kujutasin koguni ette, et viimase nelja aasta jooksul ilmunud neli raamatut seda soovi kuidagi õigustavad, aga ei õigusta, miski ei õigusta," tõdes ta. "Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis." [18]

Viited

  1. ↑ "Tõnu Õnnepalu koduleht".
  2. ↑ "Tõnu Õnnepalu Weebly koduleht".
  3. ↑ 3,0 3,1 K. Tensuda (8. aprill 2003). "Nädala portree: Tõnu Õnnepalu, kirjanik kodumaalt". Estonian World.
  4. ↑ J. Kronberg (juuni, 2018). "Emamaalembus". Looming. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  5. ↑ 5,0 5,1 "Tõnu Õnnepalu". Headread. 2010.
  6. ↑ K. Kender (23. detsember 1995). "Õnnepalu võrdleb "Hinda" muinasjutuga". Eesti Päevaleht.
  7. ↑ J. Kronberg, R. Hinrikus. "Princess (as Emil Tode, novel)". Estonian Literature Centre.
  8. ↑ C. Glew (5. mai 2014). "Book Review: "Radio" by Tõnu Õnnepalu". Estonian World.
  9. ↑ J. Kaus (15. veebruar 2008). "Suure romantiku suur eemaldumine". Sirp.
  10. ↑ J. Sibrits (13. detsember 2009). "Tõnu Õnnepalu jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja". Postimees.
  11. ↑ H. Sibrits (12. september 2012). "Õnnepalu peitis kriisi ja üksinduse kassiraamatusse". Postimees.
  12. ↑ M. Oidsalu (8. aprill 2015). "Suur inimene väikese algustähega". Eesti Ekspress.
  13. ↑ M. Luiga (19. jaanuar 2018). "Taassünniraamat". Sirp.
  14. ↑ P. Hõbemägi (29. mai 2019). "Tõnu Õnnepalu Pariisi-röntgen". Eesti Ekspress.
  15. ↑ M. Raihhelgauz (11. oktoober 2019). "Kaunis vaade hääbumisele". Sirp.
  16. ↑ E. Talviste (7. veebruar 2020). "Lõputu olevik". Sirp.
  17. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  18. ↑ Tõnu Õnnepalu loobus taas kirjanikupalgast: ilmselt ei mõista seda otsust isegi sõbrad. ERR Uudised. Kultuur. 22.11.2019.

Välislingid

Tema artiklid ja esseed

Tema avalikud esinemised

Intervjuud temaga

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tõnu_Õnnepalu&oldid=5941368"